„Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal“. 2021 3/4 (177/178).
Mark Gortfelder kirjutab Lääne-Euroopa abiellumistüübi kõrgajast Eestis. Lääne-Euroopa abiellumistüübi mõiste võib eksitada, sest see ei viita ainult piirkonnale, vaid ka perioodile. Suremus hakkas rutem vähenema kui sündimus, see viis rahvaarvu kiirele kasvule, võibolla see seletab osalt Hitleri eluruuminõudmisi ja Mussolini kolooniatenõudmisi. Artikli autor arvab, et abiellumine on õnn, mis tuleb välja sellest, et ta küsib, et miks vähese meeste arvuga piirkonna naised mujalt õnne otsima ei läinud. Mõni on siiski eelistanud ka kloostrisse minna ja mõne jaoks on õnn seostunud kodukoha või vähemalt kodumaaga. Katoliiklikel maadel vaimulikud abielluda ei tohi, selle poolest on huvitav, et lisatud tabeli järgi võib siiski olla protestantliku maa vallaliste protsent katoliikliku maa omast suurem.
Margo Roasto kirjutab marksismi retseptsioonist ja dogmaatilise marksismi kriitikast Eestis aastatel 1905–1916. Dogmaatilist marksismi on muus kirjanduses nimetatud ka ortodoksseks, selle esindajad ei tahtnud revolutsiooni reformide vastu vahetada. Sorokin kritiseeris kõiki revolutsioone kui kasutuid, aga siin viidatakse teisetele autoritele, kes on revolutsioone ükskõik kas rahvuslikult või punaselt seisukohalt positiivseks pidanud. Kolm järjestikust viidet olid kõik erinevatele raamatutele, mille käsikirjaga ma olen ise töötanud, aga minu nime ei mainitud. Ilmselt sellepärast, et sarjal „Ilmatargad“ ei panda koostaja nime tiitellehele, vaid tiitellehe pöördele, muudel raamatutel oli koostajat mainitud.
Ingliskeelses artiklis kirjutab autor, kelle nimi on trükitud kujul Sviatoslav Chyruk 18. sajandil Eestist Ukrainasse välja rännanud rootslaste surma põhjustest. Ta järeldab, et ebatavaliselt suure suremuse peapõhjus oli katkuepideemia, mitte kurnatusest tingitud erinevad haigused, nagu varem on arvatud. Osad surnud ka külma kätte. Minu teada siiski üks haigus võib esile kutsuda teise, nälg, külm, palavus, aids, skisofreenia, depressioon, suitsetamine ja alkoholism võivad rikkuda üldist tervist. Katku kohta olen mujalt lugenud, et tänapäeval on seda vähem parema hügieeni tõttu. Rännaku ajal võivad pesemisvõimalused väiksemad olla. Artikli autor viitab, et katku esines samal ajal ühes piirkonnas ka põliselanike hulgas. Tundub, et kõigis piirkondades siiski mitte.
Autor, kelle nimi on trükitud kujul Nataliia Zalietok kirjutab inglise keeles võrdlevalt Teise maailmasõja ajal Suurbritannias ja Nõukogude Liidus sõjaväeteenistuses olnud naistest. Keegi arvavat, et kui naisi on sõjaväes rohkem, siis see näitab suuremat soolist võrdsust, Suurbritannias oli see protsent suurem. Aga ma mäletan, et eesti mehedki ei tahtnud Nõukogude Liidu sõjaväes teenida, siis vast naistel vedas, kui neid vähem sunniti, ka venelaste hulgas oli valgekaartlaste eelistajaid. Kui kõik sõdurid oleks naised, võiks see sõjaväe võitlusvõimet vähendada, eriti külmrelvade ajal, aga mingi Jeanne d’Arci moodi naiste protsent võib mehi paremini võitlema innustada. Artiklis võrreldakse veel, et Suurbritannia lahingukirjeldused on tõepärasemad. Mõni ütleb, et just praegu demokraatlikumas ühiskonnas on tõejärgne ajastu, aga ma arvan, et demokraatlikus riigis on raskem valetada, kui vale saab ümber lükata.
Kurmo Konsa, Meri Liis Treimann ja Kristiina Piirsild kirjutavad museaalide säilivusest ja ennustustest nende säilivuse kestuse kohta tulevikus. Kuid need ennustused lähtuvad viimaste aastate arengu lineaarse jätkuvuse eeldusest, võtmata arvesse muid variante nagu tuumasõda, tulekahjud ja eelarvekärped. Muuseumide infosüsteemist olen kasutanud viimastel aastatel museaalide fotokoopiaid rohkem kui algmuseaale. Kas infosüsteemis peaks olema foto museaali hetkeseisukorrast või selle parimast seisukorrast? Ma arvan, et viimast, aga siis võib koopia kasutuskõlblikkus originaali kasutuskõlblikkust ületama hakata. Artiklis on hinnangud originaalide, mitte koopiate säilivuse kohta. Mõni museaal või arhivaal võib olla säilinud, aga kõigil ununenud, teine võib olla hävinud, aga veel teadvuses. Mõne mineviku asja kohta on mälestused veel kirja panemata.
Olev Liivik on kirjutanud Enn Tarveli nekroloogi. Tarvelit olevat iseloomustanud piiramatu ajaloohuvi. Ma päev enne selle lugemist mõtlesin enda kohta, et ajaloo lugemisest mul üldjuhul emotsionaalset väsimust ei teki, ma võin seda teha päev läbi. Aga nekroloogi lugedes mõtlesin, et mulle on kõige tähtsam mõtlemine, ma ei pea mõtlema tingimata ajaloo üle. Liivik kirjutab Tarveli nekroloogis samuti endast. See tuletas meelde Tartu kirjanduse maja raamatuesitlusel kuuldud Tarveli kõne, kus ta ütles, et vanasti ei peetud enda kiitmist heaks, tänapäeval tehakse seda rohkem.
0 vastukaja:
Postita kommentaar