Olin andnud enda käest ema kätte peene joonistuse. Ema rääkis, et see pilt on nii detailirohke, et ta sellel enne ühte asja nägi ja nüüd enam ei leia üles. Vastasin, et mul on sama lugu. Otsisin kadunud asja pildi vasakust servast, aga lõpuks sain aru, et see peab olema hoopis paremas servas, sest emal on pilt tagurpidi käes. Ema algul ei uskunud. Aga näitasin, et sõnad on tagurpidi. Ema palus, et ma õpetaks talle gooti kirjatähti. Vastasin, et mul pole need endal ka päris selged. Viimane kord sain gooti kirjast aru, aga iga kord pole saanud. Mul peaks olema sahtlis ülikooli praktika aegne paber, kus tähtede näidised on üles joonistatud.
*
Arvustati minu tehtud tõlget. Panin tähele, et arvustaja ei kritiseeri ainult tõlkijat, vaid ka autorit. Arvustaja kirjutas, et kasutatud saksakeelne tegusõna on nii väikeste arvude puhul lubamatu, see tegusõna käib ainult suurte arvude kohta. Leidsin, et suurtest arvudest rääkides inimesed ei tea, kui suured need tegelikult on. Mäletasin, kuidas oskasin lugeda 99-ni, aga mitte 100-ni. 100 oli veel väike arv, aga tol ajal pidasin seda suureks. Autor, kellest arvustuses juttu oli, kirjutas küll saksa keeles, aga ta oli Venemaalt pärit ja saksa keel ei olnud tema emakeel, seega võis ta tõesti vale sõna kasutada. Olin osad arvustaja märkused arvesse võtnud, aga seda ei kavatsenud võtta, sest autor on autor.
0 vastukaja:
Postita kommentaar