Olin tänaval. Mäletasin, et praegu esinev tüdruk on varem öelnud, et inimesed ei peaks teda vaatama. Panin käed silmade ette. Võidi arvata, et selleks, et ma teda ei näeks. Tüdruk rääkis, et tal on oma mees ja oma laps. Oma tõlketöö kohta rääkis ta, et teda aitab Geniaalne Google. Mõtlesin, et kui keegi tõlkides google'i tõlget kasutab, tuleks sellele viidata. Sõnaraamatutele ei pea viitama.
*
Õppisin järgmise päeva Lingi inglise keele tunniks. Lugesin pikalt õpiku peatükki. Ütlesin, et ma loen seda päev läbi, aga ikka ei saa õpitud. Seejuures aja kokku hoidmiseks ei vaata ma sõnu järgi. Võibolla ma nooremana lugesin kiiremini.
*
Vaatasin Pille vanast koolivihikust kirjandit. Selle motoks oli pandud Pireti tsitaat, mis ajas mind naerma. Kui leitust emale rääkisin, arvas ema, et see võib olla minu enda vihik. Lehitsesin vihiku läbi, lõpu poole tundsin tõesti ära, et seal tuleb minu kirjutatud osa, kõige lõpus oli Klausi kirjutatud osa. Ütlesin, et kui kogu vihik oleks minu kirjutatud, siis ma oleks selle ära tundnud, aga Pille kirjutatud osa ma ei mäletanud.
*
Toimus teoste konkurss. Ma ei teadnud, millise teose poolt oleks kõige õigem hääletada. Esialgu andis iga hääletaja hääle erinevale raamatule. Isa raamatule polnud veel antud, mõtlesin, et mina annan sellele. Hakkasin kahtlema, sest isa raamat rääkis inimestevahelistest suhetest, aga need ei olnud minu lemmikteema. Üks hääletaja andis hääle isa raamatu illustratsioonidele. Mõtlesin, et ma annan ka illustratsioonidele. See teos oli minu ja Kassi vaheline malepartii. Valmistusin seda parajasti uuesti läbi vaatama, kui Kass istus sama laua taha. Mõtlesin, kas need nupud, mille poolt ma tahan hääletada, on ikka kõige ilusamad. Aga oma isa on oma isa.
0 vastukaja:
Postita kommentaar