Dante Alighieri. „Jumalik komöödia. Paradiis“. Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets, Ilmar Vene ja Ülar Ploom. (Kommenteerinud Ülar Ploom ja Ilmar Vene.) Tallinna Ülikool, TLÜ Kirjastus, Tallinn 2022. Bibliotheca Mediaevalis. Loetud autoriteksti lõpuni lk. 247. (Koos kommentaaridega on raamatu paksus 600 lehekülge.)
„Paradiis“ on renessansiaegse värssteose „Jumalik komöödia“ kolmas osa. Kaks eelmist osa räägivad põrgust ja puhastustulest, neid ma pole lugenud, aga „Paradiis“ on viimaste jõulude aegne perekonnale toodud ühiskink. Komöödia peaks üldjuhul tähendama naljateost, aga see teos mind lugedes naerma ei ajanud. Ma olen küll kooliajal lugenud trükisest „Raamatuvaksik“, et üks nalja tegemise võte on kontrastide kasutamine, maa ja taeva või põrgu ja paradiisi kontrast on Dantel olemas.
Meil oli raamaturiiulis ka üks itaaliakeelne „Jumaliku komöödia“ trükk. See on ilmunud aastal 1933 Milanos kirjastuselt Casa Editrice Bietti itaaliakeelse pealkirjaga „La Divina Commedia“, eessõnana on kasutatud Giuseppe Mazzini artiklit „Dante“ aastast 1844. Praegune eestikeelne trükk on põhjalikumalt kommenteeritud, aga tulemus on, et ma ei hakanud kommentaare üldse lugema. Küllap on ka Itaalias põhjalikke kommentaare kirjutatud. Eestikeelsel on ka sisukord pikemalt lahti kirjutatud. Kodus oleva itaaliakeelse trüki sisukord on raamatu lõpus ja eestikeelsel alguses. Algul mõtlesin, et sisukorrast alustamine võib lugemismuljet rikkuda, aga nii see siiski ei läinud, nagu ei seganud ka kooliharidus ega Carlyle’i Dante teemalise peatüki tõlkimine. Itaaliakeelne teos on ristriimiga, eesti keelde on tõlgitud ilma riimideta. Itaaliakeelse kujunduses pole salmivahesid, eestikeelsel tõlkel on enamasti kolmerealised salmid või siis peatüki ehk laulu lõpus üks üherealine, aga ridu nummerdatud on mõlemas keeles.
Loetud teos räägib sellest, kuidas minategelane käib juba eluajal paradiisis. Ta usub geotsentrilist maailmasüsteemi, kus kõige vähem jumalik maailma osa asub keskel ja kõige jumalikum kõige kõrgemal. Keskel on vist põrgu Maa sisemuses. Taeval omakorda on mitu kihti, mis asetsevad üksteise peal. Tänapäeval kirjutatakse ulmeteoseid kosmoses lennuaparaatide abil reisimisest, aga Dante teosest sain aru, et tema kujutluses pääseb inimene ühest taeva kihist teise redeliga. Seega ta ei kujutanud ette, kui suured on planeetide vahelised vahemaad, taevad on tal erinevate planeetide taevad. Teose lõpul panin tähele küll, et ta kirjutas midagi ka enda tiibadest, aga võibolla need olid kujutlusvõime tiivad. Tänapäeval on inimesed juba Kuu peal käinud, aga Dante ütleb alles arutluse abil, et Kuu peab olema tihe, muidu paistaks Päike sellest päikesevarjutuse ajal läbi.
Lutheri elulugudest olen lugenud, et Luther püüdis oponentidele selgeks teha, et õndsaks saab usu läbi, mitte indulgentside ostmise ega heade tegudega, nagu katoliiklased lootsid. Dante on katoliiklane, aga kirjutab Lutheriga sarnaselt, et paradiisi pääsevad vaid need, kes usuvad Jeesust. Põrgusse võib tal vist ilma seda uskumata ka sattuda. Uku Masing arvas võibolla teisiti, sest Masingult mäletan lauset, et põrgu on tehtud inimese enda hirmudest. Dante peab ristiusku ainuõigeks usuks, tal ei ole ükskõik, mida uskuda. Muidu võiks mõelda, et erinevate uskude inimesed pääsevad erinevatesse paradiisidesse. Minu luuletuses põrgusse mineja kommenteerib seda umbes sõnadega: „Teine usk tooks jälle sündi, / otsast alustaksin kündi“.
Sorokin nimetas renessanssi idealistliku kultuuri perioodiks, see ühendavat nii religioossed kui ka meelelised väärtused. Dante teos seda iseloomustust kinnitab. Kuigi ta usub paradiisi olemasolu, kujutab ta paradiisi ette üsna meeleliselt ja mõtleb ka selle üle, et inimestel olid kehad olemas juba enne pattu langemist. Paradiisis kiidab ta, kui ilus seal kõik on. Seal kuuleb ta nii head muusikat, millist ta pole kuskil mujal varem kuulnud. Praeguse maise elu põhjal võiks ju mõelda, et erinevate inimeste muusikamaitse on erinev, kas paradiisis läheb kõigi maitse ühesuguseks või lastakse seal erinevatele inimestele erinevat muusikat?
Enne Sorokini lugemist olen kirjutanud Sorokini lainetest lühematest ratsionalismi ja irratsionalismi lainetest, renessansi ma paigutasin ratsionaalsesse lainesse, seda kinnitab Dantel esinev sõna, et paradiisis esineb harmoonia, mõnel teisel perioodil seda ehk niiviisi ei rõhutata.
Piiblis on juttu peamiselt maisest elust. Enne lugemist mõtlesin, et Dante fantaasia katab selle, mis Piiblist on välja jäänud. Aga lugedes nägin, et osalt tegeletakse ka paradiisis maise elu meenutamisega.
0 vastukaja:
Postita kommentaar