Mälestusfotod

Olime koolis. Artur hakkas pildistama. Me pidime varsti kooli lõpetama ja ta tahtis veel enne seda mälestuseks fotosid teha. Mina mõtlesin, et võibolla ilma fotodeta on mälestused paremad. Mulle öeldi, et ma olen kogu aeg liiga ühes asendis, nii ei saa minust erinevaid fotosid teha. Näitasin ühte portreepilti ja ütlesin, et sellel ma ju olen peal. Õpetaja tuli ja küsis minu kõrval istujalt tema fotosid näha. Mulle ütles õpetaja, et minu fotosid ta ei küsi, sest ta arvas, et ma ei taha neid näidata. Vastasin, et ma võin näidata. Õpetaja ütles, et ma ei näita kunagi nahka, sest mul on nahk atrofeerunud. Võtsin seepeale käelt särgi maha. Nii oli küll näha, et mul on lihased võitlemisest sinised.