Ettur vahele

Ühel päeval kõndisin ühest majast mööda. Peebo oli akna peal ja hüüdis, et päevakeskuses algab uus hooaeg 14. augustil.

*
Ostsin uue ajakirja "Tuna" numbri, mille sisukorrast leidsin Paavo Kivise artikli "Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile". "Tuna" numbrid loen järjest kaanest kaaneni läbi, praegu veel selle artiklini jõudnud ei ole.

*
Analüüsisin malelehest Puusepa partiid, vaadates muuhulgas sellist varianti:

1. Rf3 Rf6 2. c4 g6 3. Rc3 d5 4. cd Rd5 5. La4 c6 6. Ld4 f6 (ajalehes oli käik Rf6) 7. e4 Rb6 8. Le3 Og7 9. d4 0-0 10. Od2 Oe6 11. 0-0-0 Rbd7 12. h4 Vc8 13. h5 c5 14. Kb1 cd 15. Ld4 Rc5 16. Le3 Lc7 17. hg hg 18. Rd4 Of7 19. g4 Rca4 20. Ob5 Rc3+ 21. Oc3 a6 22. Oe2 Ra4 23. Vc1 Vfd8 24. Ob4 Lb6 25. La3 Vd4 26. Oe7 Vd2 27. Vc8+ Of8 28. Vf8+ Kg7 29. Vh7+ Kh7 30. Lh3+ 1:0

Kraabitud nimed

Sõitsin maaliini bussiga, mis jõudis linna vahele. Vaatasin aknast välja ja nägin naiste jalgu. Mõtlesin, et ma ei pööra silmi, vaid vaatan ainult neid jalgu, mis möödasõitmise hetkel juhuslikult vaatevälja jäävad. Bussist väljudes läksime söögiasutusse. Öeldi, et seal on uus kord, et jalanõusid ei võeta jalast. Laua alumisele küljele oli palju nimesid kraabitud. Osad neist olid loetavad, teised uute nimede lisamise tõttu loetavuse kaotanud. Sama moodi olid nimed ruumi liivast seintel. Liivakoobastes olin näinud nimesid, mis võisid seal olla juba Eesti ajast saadik. Mõtlesin, kas oma nime jäädvustajad ei karda, et ma võin hakata neisse sellepärast halvemini suhtuma. Kui Krister oli juhtinud kooli õpilasomavalitsust, oli olnud koolimajas stend. Püüdsin meenutada, kas see oli klassi või kooli oma. Vist oli olnud igal klassil eraldi stend.

Teistsugune arst

Helen küsis mult, kust saab pastakatinasid osta. Oletasin, et paberipoest või toidupoodidest. Hakkasime koos neid otsima minema, aga Helen jooksis nii kiiresti ees, et ma ei jõudnud järele.

*
Tahtsin minna arsti juurde. Asutuse üks osakond oli arstiosakond, küsisin aega sinna. Vastati, et osakonna nimi on küll arstiosakond, aga see ei ole tavaline arst. Selgitasin, et nii on iga kord vastatud, aga seal käimisest on kasu olnud. Kui osakonda kohale jõudsin, siis räägiti seal mulle, et see osakond tegeleb sellise meditsiiniga, mis vaatab haiguste omavahelisi seoseid. Kahjuks suurem osa, kes sellist meditsiini õpivad, spetsialiseeruvad arhiiviharule. Võibolla mina valin teise haru.

*
Mängisin maleturniiril M. Kolgiga. Algul oli mu seis parem, aga lõpus panin kaks vankrit sellisesse asendisse, et kuningal kadus keset lauda taganemistee ja sain mati. Rei ütles, et ma poleks tohtinud kaotada, sest nüüd saab Kolk akadeemilise maleseltsi preemia. Ma mahtusin vist ka selle arvu sisse, kes preemia said. Hakkasin nuppe karpi panema. Rääkisin, et see on vist minu kodust toodud malelaud, aga ma pole kindel. Kui ma siin enne trenni tegin, siis ma kasutasin siinseid nuppe ja panin arvutimalelauale. Lõpuks jõudsin järeldusele, et karp, kuhu ma nuppe panen, ei ole kodust toodud, sest see on mingi valge asjaga koos.

Kala võimalused

Üks kala ujus teda söövat liiki kala nina eest läbi. Mulle anti ülesanne seletada, miks on väiksem kala just selles veekogu punktis. Bassein oli malelaud. Seletasin, et kui kala asuks malelaua nurgas, siis oleks talle kergem kahvlit panna. G- ja b-liinil ei saa ta asuda sellepärast, et need on rohtu kasvanud. Ohtlikust kalast peab ta natuke kaugemale hoidma. Oskasin kõik basseini osad ära seletada, nii et ainult üks võimalus jäigi üle. See veekogu oli Peedu jõgi tammi juures. Kalda ääres seisis paat, mis oli vettinud ja vee alla vajuma hakanud.

"Eestlane muutuvas ajas"

Ea Jansen. "Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2007. 554 lehekülge.

"Eesti ajaloo" viienda köite toimetamise ajal räägiti sellest raamatust kui viiendat köidet asendavast. Osalt katab see ka neljanda köite aega, ulatudes 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni.

Kui käisin raamatut esimest korda raamatukogudest otsimas, paistsid olevat kõik eksemplarid välja laenatud, ilmselt eksamiperioodi tõttu. Raamatukogu elektrooniline otsingusüsteem oli rikkis, mistõttu tuli kasutada raamatukogutöötajate abi. Üks neist arvas, et raamatu näol on tegemist ajakirjanduse ajalooga. Raamatut lugedes selgub, et teema on märksa laiem. Autor peab kodanikuühiskonna väljundiks avalikkust, mille alla mahuvad nii ajakirjandus kui ka seltsid, lisaks arvab ta, et juba talurahvaühiskonnal oli oma avalikkus.

Raamatu lugemise ajal toimus arutelu ajaloo õppehoone kolimise üle. Öeldi, et need ajad on läbi, kui sada aastat midagi ei muutunud ja baltisakslane läks Toomemäest üles. Mõeldi ilmselt 19. sajandit, sest 18. sajandil ülikooli ei olnud ja 17. sajandil oli seda vähem kui sada aastat. Aga kuigi Ea Jansen kirjutab põhiliselt 19. sajandist, ütleb ta juba raamatu pealkirjas, et ka see aeg oli muutuste aeg. Muutused toimusid muuhulgas ülikoolis. Venestusaegses ülikoolis olid ülekaalus kaugematest Venemaa kubermangudest tulnud üliõpilased. Ka saksa ülikoolis toimus muutusi. Saksa ülikooli teiseks kõrgajaks nimetab autor aega, mis oli eestlaste ärkamisaeg. See tähendab, et millalgi oli ka esimene kõrgaeg ja vahepeal langusaeg.

Osa autori mõtteid on juba tema varasematest raamatutest tuttavad. Ühes varasemas raamatus nimetab ta "tolleaegseks haiguseks" influentsat, siin raamatus sama nimega haigust fataalseks haiguseks. Minu teada on influentsa lihtsalt tolleaegne nimetus gripi kohta, mõnes keeles ka praegusaegne nimetus. Võibolla gripiviiruse evolutsioon on küll kiire ja ta võib praegusel ajal sel juhul avalduda natuke teisiti. Praegu on ilmselt ravimid ka paremad.

Laar ja Jansen on varasemates raamatutes kirjutanud Hrochi eeskujul rahvusliku liikumise kolmest faasist. Eriti selgelt Laar ja vist ka Jansen on varem kirjutanud, et kõrgemaisse C-faasi jõuti venestusaja algul, sest seltsiliikumine elavnes venestamisest hoolimata. Siin raamatus Jansen enam seda teooriat nii palju ei kasuta. Registri järgi viitab ta Hrochile ühel leheküljel, kus on juttu A-faasist. Venestusaja kohta ta ei ütle selles teoses, et see oleks olnud varasemast kõrgem aste, vaid et veel vanemas kirjanduses on eriti Tuglase mõjul kirjutatud venestusajast väga süngetes värvides, kuid et tegelikult polevat asi olnud nii ühemõtteline.

Varasemast kõrgemast astmest ilmselt igas mõttes rääkida ei saagi. Ärkamisaeg põhines positiivsetel emotsioonidel, aga venestusaeg tekitas negatiivseid emotsioone. Kui pidada elu väärtust tõstvateks positiivseid emotsioone, siis sel juhul oli ärkamisaeg parem. Venestusajal pidid näiteks lapsed koolis läbima senisest raskema ja vähem õpetava koolipäeva, see ilmselt rikkus nende tuju ja siis võisid nad halva tujuga nakatada ka ülejäänud perekonda. Seltse asutati küll juurde, aga neid ka suleti. Kui tuua võrdlus uuemast ajaloost, siis praegu me oleme ilmselt vabamad kui Laulva revolutsiooni ajal, aga ei looda enam selliseid rahvast ühendavaid isamaalisi laule. Sama moodi on peetud venestusaegset luulet epigoonlikuks ja ärkamisaegsest vähem väärtuslikuks. "Keeles ja Kirjanduses" küll ilmus uuemal ajal üks artiklel, mille järgi epigoonluse aegsele luulele olevat ülekohut tehtud.

Raamat on ilmunud juba postuumselt. Käsikirja viimane viimistleja ei olnud enam autor ise. Nii on see mingil määral küll ka eluajal ilmuvate raamatutega, et need on autori ja toimetajate kollektiivne looming, kus autor ei pruugi enam kõigega nõus olla. Sellele raamatule on järelsõna kirjutanud Jaanus Arukaevu. Ta ütleb, et Eesti ajalugu on olnud liiga palju eestlaste ajalugu, nüüd tulevat kirjutada Eestimaa ajalugu. Ea Janseni tekstist lugesin välja, et ta peab erinevast rahvusest inimeste vahelisi keelebarjääre raskesti ületatavaks ja on keeleõppimisvõime suhtes pessimistlik. Nii polnud eestlased vene keelt selgeks saanud ka venestusajal ja vene orientatsiooniga ajakirjanik Jakobson polevat osanud vene keelt. Autor siiski tunnistab, et Jakobson oskas ilmselt vene keeles lugeda. Seda võiks pidada juba mingi astme keeleoskuseks.

Pildi ülevärvimine

Joonistasin koos Klausiga pilti. Kui pilt oli valmis, hakkas Klaus seda vesivärvidega üle värvima. Ütlesin, et nii läheb kõik minu joonistatud osa kaotsi. Klaus värvis rõngastest koosneva mehe ühest tükist koosnevaks. Ütlesin, et mulle just rõngad meeldivad. Algul oli Klausi paberile kantud vesivärv liiga monotoonne, aga kui ta töötlemist jätkas, läks juba paremaks. Mulle tuli ainult meelde õpetus, et liiga palju värve kokku segades lähevad värvid poriseks. Klaus hüiatas ebameeldivust väljendavalt, sest talle jäi magnet käe külge. Võtsin selle ära.

Postimees 1900

"Postimees" 14. veebruar – 14. märts 1900.

Kõigis loetud numbrites olid välisuudiste all esikohal teated Buuri sõja kohta. Eelmisena loetud natuke varasema aja "Ristirahva Pühapäevaleht" elas buuridele kaasa religioosselt seisukohalt, üle-eelmisena vaadatud "Olevik" oli samuti pigem buuride kui inglaste poolt. "Postimehe" suhtumine seevastu kõigub erapooletuse ja inglastele kaasaelamise vahel.

Varem olen "Postimehe" aastakäike vaadanud Jaan Tõnissoni kirjutatu seisukohalt. Tõnisson on kasutanud vist Piiblist pärinevat ütlust, et tuleb olla kas kuum või külm, aga mitte leige. See räägiks "Postimehe" erapooletuse vastu. Kuid tema erapooletuse kasuks räägib see, et 1905. a. revolutsiooni paiku kirjutas Tõnisson, et eestlasel kui päkapikul ei maksa suurte ajaloorataste vahele tükkida. Eesti iseseisvusajal oli Tõnissonile omane Inglise orientatsioon, võibolla tuleb selle algeid otsida juba varasemast ajast. Tõnissoni noorusaastate eeskuju Jakobson oli olnud 1878 inglisevaenulik Vene-Inglise suhete tõttu. Tõnissoni eluajal kirjutati, et enne Tõnissoni jagunesid eestlaste juhid saksa ja vene orientatsiooni alusel, aga Tõnisson hakkas lootma eestlaste omale jõule. Ühest tänapäeval kirjutatud artiklist, mille autor oli võibolla Kaarel Piirimäe, olen lugenud, et Tõnissoni eestlaste omale jõule lootmine oli näiline, tegelikult oli tal olnud Inglise orientatsioon.

Neis numbrites kinnitab inglastele kaasaelamist, et Inglise vallutusi nimetatakse vabastamiseks, lahingute tulemusi tuuakse inglaste seisukohalt ja kui "Ristirahva Pühapäevalehes" oli ilmunud järjejutt buuride kohta ning "Olevikus" nende sugulastest Jaava hollandlastest, siis "Postimehes" ilmusid järjest ilukirjanduslikud jutud inglise autoritelt. Kuid toodi ära ka osade inglaste sõja suhtes kriitilisi seisukohti ja inglise-iiri vastuoludest kirjutamise korral mingit inglisemeelsust välja lugeda ei olnud võimalik.

Lehes ilmusid juhtkirja koha peal siiski kirjutised Eesti või Venemaa, mitte välisriikide kohta. Kahte Tõnissoni raamatut koostades lugesin neid artikleid, mille all oli kas Tõnissoni nimi või tema perekonnanime lõputäht –n. Praegu loetud numbrites ühtegi sellist kirjutist ei olnud, kuigi Tõnissoni nimi seisis kolmanda lehekülje allservas, enne reklaamiosa algust. Juhtkirjad olid kas teiste autorite kirjutatud või autorinimeta. Mõnest autorinimeta kirjutisest oli ära tunda, et see on Tõnissoni stiilis. Näiteks selles, mis ütles, et "Postimeest" süüdistatakse sõimamises, aga tüsedad sõnad ei olevat veel sõim, juhul kui nad on põhjendatud. Ühest autorinimeta ilmunud kirjutisest oletasin aga, et see võib olla Pätsi kirjutatud, sest seal esinesid samad märksõnad, mis Pätsi "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatus (kitsam kodumaa, iseseisvust leidnud talupojad), samuti oli selle toon rahulikum, mis iseloomustas Pätsi kirjutisi.

Juhtkirjade teemadeks olid põllumajandus, kohtuasjandus ja keeleteadus. Juhtkirjaks nimetan siin kirjutisi, mis ilmusid esikülje ülaosas. Aga võibolla oleks õigem osad neist liigitada arvamusartikliteks, sest nende hulgas oli selliseid, mis ei väljendanud toimetuse seisukohti, vaid vaidlesid omavahel. Nii heitis Jakob Hurt Karl August Hermannile ette, et Hermann ei taha vahet teha järelliidetel –gi ja –ki, vaid kirjutada alati –gi. Hermann vastas läbi mitme numbri, et jääb oma seisukoha juurde, vahetegemise korral oleks õigekirja raske meeles pidada. Sõna "järelliide" seejuures kumbki kirjutaja ei kasutanud, vaid Hermann pidas neid sõnadeks ja Hurt rõhumärkideks. Hermanni vastuartiklist paistab ühtlasi välja venestuse kriitika, sest tema arvates oli õigekirja selgekssaamine veel selle võrra raskem, et koolides oli eesti keele õpetamist vähendatud.

"Postimees" oli päevaleht ja "Olevik" nädalaleht, see oli ilmselt üks põhjus, miks Tõnisson kirjutas oma lehest ise täis väiksema osa kui Grenzstein. Aga "Postimees" oli päevaleheks saanud juba Hermanni ajal ja Krista Aru väitel otsis Tõnisson kaastöölisi Hermannist palju aktiivsemalt, Hermann olevat lootnud, et need tulevad ise. Ea Jansen kirjutab siiski, et ka juba Hermann õhutas toimetusele kirjade saatmist ja neid saadeti tema ajal ajalehtedele nii palju, et toimetajad ei jõudnud kõiki läbi lugeda ja Hermann palus seetõttu kirjutada lühidalt.

Rumeeniakeelne ajaleht

Kuigi ma polnud rumeenia keelt õppinud, lugesin rumeeniakeelse ajalehe sõnaraamatut tarvitamata kaanest kaaneni läbi. Järvamaal ilmus oma rumeeniakeelne ajaleht, olin selle kioskist ostnud. Ma ei teadnud, kas ma seda teine kord teisest kioskist ka leian. Klaus ütles, millist venelaste ütlust ta on kuulnud. Ütluses võrreldi Putinit ja Jeltsinit, aga ma ei teadnud, mis keeles see on. Tähendust siiski natuke nagu aimasin. Kirjutasin selle ütluse umbes üles. Järgmisel päeval avaldas Küüts feisbukis postituse, kus ta teist korda lugedes tundus kommenteerivat meie pere poiste eelmise päeva postitusi. Tundus, et Küütsi arvates me olime teda rünnanud, kuigi mina polnud nii mõelnud. Küüts ütles, et ta sai enda eilsete postituste järel sadu sõbrakutseid. Ta oli kommenteerinud meie pere poiste postitusi ja meie sõbrad olid vist sellest näinud, et Küüts kirjutab hästi ja hakanud teda oma nimekirja tahtma. Küüts ei olnud vist kutseid vastu võtnud, muidu oleks nende inimeste postituste vahelt olnud raskem paremate tuttavate omi üles leida.

*
Kõndisin mööda Tartu vanalinna aluseid käike, et vaadata, kuhu need välja viivad. Jõudsin majja, kus olid laual maitsvad toidud. Küsisin, kas neid võivad süia ainult lapsed. Vastati, et jah, siin on lasteaed. Ütlesin, et selles lasteaias käib vist palju tuttavaid lapsi. Seal käisid vendade lapsed koos oma vanematega. Ütlesin, et kui ma käike edasi uurin, võin jälle siia välja jõuda, sest ma ei tea, kuhu käigud viivad.

Peedu kalatrepp

Vilistlase kõne

Pidin vilistlasena kooli 1. septembri aktusel kõnet pidama. Rääkisin kuulajatele ilukirjandusliku jutu. Rääkisin, kuidas pean õpetajaga dialoogi. Küsin õpetajalt, kui palju ta tööga teenib. Õpetaja vastab, et mitte midagi. Ütlen, et siis hakkan ma ise õpetajaks. Õpetaja küsib, mida ma õpetama hakkan. Vastan, et kõike. Sain kõne eest kiita. Tegelikult ma polnud võtnud vastu otsust õpetajaks hakata. Ütlesin vanaemale, et ma ei kirjutanud seda kõnet ette valmis, vaid mõtlesin rääkimise ajal välja. Vanaema vastas, et siis ma olen omandanud uue oskuse.

Etturite edasilükkamine

V-O-R-R-O-L-K-V
1.d4 d5 2. Re3 Rb6 3. c3 Ob5 4. Rd3 Re6 5. f4 g6 6. f5 gf 7. Lf5 c6 8. h4 Lg7 9. h5 h6 10. Vh4 Kf8 11. Vg4 Lh7 12. Oh4 Lf5 13. Rf5 f6 14. Oc2 Rg5 15. a4 Od3 16. Od3 Oc7 17. a5 Rd7 18. b4 Kf7 19. Og3 Og3 20. Vg3 Vhg8 21. c4 dc 22. Oc4+ Re6 23. Vg8 Vg8 24. Rh6+ 1:0

Väike häälte arv

Üks mees ütles mulle, et ma ei kandideeri valimistel, sest ma kardan, et muidu saan ma veel vähem hääli kui tema. Küsisin, kui palju hääli ta on siis saanud. Ta vastas, et ühel korral sai 50. Ütlesin, et mul on tehtud blogile päevas 50 külastust. Mees ütles, et blogis on igav. Vastasin, et valimistel võib ka igav olla. Nüüd nimetas mees, nagu ta oleks saanud 49 häält. Mõtlesin, et tuleb välja, et kalamehejuttudes ei või asjad minna mitte ainult järjest suuremaks, vaid ka järjest väiksemaks. Olin Paides ja läksin teise tuppa. Ütlesin, et see mees räägib poliitikast. Paide vanaema vastas, et poliitikast ei tohi rääkida. Olin Tartus. See mees istus suure toa laua otsas ja kuulajad ümber laua. Nüüd rääkis ta targemana tunduvat juttu. Ta rääkis, et Stalin tahtis Leningradi ermitaaži ära lammutada ja ehitada selle asemele Lenini mausoleumi. Selle üle naerdi. Köögis pani Krister kuumaveekraani maksimaalse kuumuse peale ja käed voolava vee alla. Ta ei võtnud käsi ära, sest tahtis näha, mis kätega juhtub. Mina teadsin, et juba väiksemast kuumaga kokkupuutest saab põletushaavad. Keerasin vee külmaks, aga Krister keeras kuumaks tagasi.

*
Sain koolis tagasi kontrolltöö. Õpetaja ütles, et mul ei vedanud. Esimese osa eest olin saanud ühe, teise eest kahe, kolmanda eest nelja ja neljanda eest viie. Ütlesin õpetajale, et ühte ei tohtinud panna, mul on laused välja kirjutatud, kooli põhikirja järgi tohib ühe panna ainult siis, kui anda ära puhas paber. Õpetaja vastas, et kooli põhikiri ei loe. Tristaniga pahandas õpetaja, et Tristan on osanud teha ainult elementaarseid arvutusi nagu 15+15. Tristan vastas, et nende arvude liitmine ei ole nii lihtne, sest need on antiarvud. Antiarv oli vist mingi satanistlik mõiste. Kõndisin kodu poole ja mõtlesin öelda, et mulle pandi arvutusvigade eest üks, kuigi ma oskan lahendada olümpiaadiülesandeid.

Kaks esimeest

Mulle oli antud ülesanne käia ühe klassiõe kodust äraoleku ajal tema majas. Läksin sinna. Klassiõde oli öelnud, et ma ei tohi majas sees olles majaust lukku panna, muidu teised ei pääse sisse, aga ma panin ikkagi. Mängisin üksi malepartiisid. Tahtsin ühte mängitud partiidest ühel maleteemalisel võrguleheküljel avaldada. Lehekülje omanik mängis seda partiid paberile kirjutatud protokolli järgi läbi. Ta näitas, et ühel käigul oleks saanud kiiremini võita. Vastasin, et ta paneks siis juurde kommentaari, et selles kohas oleks saanud võita, aga näitaks, kuidas tegelikult edasi mängiti. Lehekülje omanik ütles, et seda nad ei tee, ja avaldas partii ainult selle käiguni, kirjutades lõppu, et nüüd on seis läbi. Maleorganisatsiooni Tartu osakonna esimees saatis kirjaliku teate, et toimus koosolek. Teise kanali kaudu tuli teade, et imelik, et osakonna esimees seda siia pole pannud, ühel koosolekul otsustati esimees tagandada, sest ta on rikkunud põhikirja. Nüüd oli olemas kaks esimeest, osad maletajad tunnustasid ühte ja ühed teist. Mind huvitas, kes nüüd Tartu meistrivõistlused korraldab. Selle korraldamine võis otsustada, kumb esimees jääb võitjaks. Aga võibolla oleks meistrivõistlused korraldanud hoopis kolmanda inimesena Karba. Teemat oli kommenteeritud ka Oudekki blogis. Ta kirjutas hästi keeruliselt ja loetles kümme luuletajat, keda inimesed peavad lugema. Osad neist olid eestlased ja osad välismaalased.

Raamatud, käsikirjad ja ajakiri

Üks autor oli viidanud raamatule pealkirjaga "Kloun". Isa ei olnud seda raamatut esialgu leidnud, aga hiljem oli tal sellepealkirjaline raamat hankida õnnestunud. Juhtisin tähelepanu, et viidatud raamatul ja hangitud raamatul on erinev autor. Isa oli kirjutusmasinaga kirjutades jätnud raamatupealkirjadele jutumärgid panemata, mina lisasin need teksti arvutisse sisestades. Toimetaja oleks võibolla jutumärgid jälle ära võtnud. Tegelikult oleks võinud vaadata, kuidas on seniilmunud raamatutes. Leidsin ühest ajakirjast, et Jaanson on avaldanud kaastöö veel oma viimasel eluaastal. Jaanson kirjutas, kuidas tal oli ühe kuulsa soomlasega kirjavahetus. See soomlane oli saatnud Jaansonile raamatuid, aga need olid raskemas prantsuse keeles kui Jaanson oli arvanud ja ta oli need seetõttu pooleli jätnud, sest tal ei olnud prantsuse keel veel selge. Hiljem oli ta selle selgeks õppinud.

Helsingi linnapea

Merkel oli Soome peaminister. Varem oli ta olnud välisminister ja Helsingi linnapea. Ema ütles, et Merkel on see, kes korraldas laulupeo, mitte see, mille eest rahvas teda kritiseerib. Panin riiulisse kaks raamatut. Üks neist oli paber, mille pealkirjaks olin pannud "L. Küütsist", sest olin selle kirjutanud Küütsi jutu kommentaariks. Tegelikult ma ei kirjutanud Küütsist, vaid raamatust Merkeli kohta. Sellest raamatust ma polnud kohe lugemise järel kirjutanud. Olin kirjutanud raamatust Adenaueri kohta, õhema raamatu Merkeli kohta olin lugenud läbi, kui raamat Adenauerist oli pooleli.

*
Helina oli kirjutanud, et tal on ükskõikne ja neliluine. Neliluine tähendas igavust, mida tuntakse nelja inimese seltskonnas. Helina oli oma blogis ühe oma hõimlase kohta kirjutanud, et päris naljakas, et see on tema sugulane.

Kiri suures ümbrikus

Üks mees lehitses minu nähtaval olevad paberid läbi. Kaustikust vaatas ta ainult kaasi, esimest ja viimast lehekülge. Olin sinna joonistanud mustreid, mis mulle endale meeldisid. Joonistama pani mind see, kui sain Helinalt kirja. Olin seda teinud nii viimase kui ka eelviimase kirja puhul. Viimane kiri oli hästi suures ümbrikus. Vaatasin, et keegi oli kirjutanud ümbriku esiküljele: "SA AVASID SELLE VALELT KÜLJELT". Ümbriku sodimine mulle ei meeldinud ja enda arvates olin selle avanud õigelt küljelt, samalt küljelt, kust alati. Tagumisele küljele oli sodija kirjutanud: "SEE ÜMBRIK ON KÜLL SUUR, AGA VARSTI TULEB IMEPISIKE". Minu meelest oli seegi hea, kui Helina vastas kirjadele kord aastas. Küsisin emalt, kas tema sodis. Ta oli seda teinud, sest talle ei meeldi sellised sõnamängud. Ütlesin, et võõraid ümbrikuid ei tohi sodida. Küsisin emalt, kas ta kirja ennast ka luges. Ema vastas, et ta ei mäleta. Ütlesin, et võõraid kirju ei tohi lugeda. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et kõik tema ümbrikud olen hästi alles hoidnud, aga viimane soditi ära. Vaatasin, et ümbrikus olevale paberile olin kirjutanud oma luuletusi. Nii et kui ema rääkis sõnamängudest, siis ta pidas silmas neid, ta oli kirja lugenud. Helina küsis kirjas, mida võtta ülikooli uurimistöö teemaks. Olin vastanud, et mina koostan kolmandat raamatut Jaan Tõnissonist, sellest, mida ta on kirjutanud mujal kui ajalehes "Postimees". Olin soovitanud Helinal samal teemal uurimistöö kirjutada. Nüüd mõtlesin, et oleksin võinud soovitada töö teemaks "Simo Runneli luule" või midagi sellist.

Ruuduline tahvel

Saatsin eurolisti kirja, et kui saadiku tagasikutsumist nõuab vähemalt üks inimene, siis võiks tagasikutsumine toimuda. Minu kirjale võidi ette heita, et ma kirjutan listi teemast mööda. Sellele oleksin vastanud, et nüüd on Eesti Euroopa Liidu liige ja kogu poliitika on Euroopa Liiduga seotud. Sisuliselt võidi tulla välja vastuväitega, et võibolla valimiste ajal on juba valitud kandidaatidele suurem osa valijaid vastu, sellepärast ei saa neid veel tagasi kutsuda, kui nad saavad teistest rohkem hääli. Selle peale oleksin öelnud, et aga kui üks inimene tagasikutsumist nõuab ja kõik ülejäänud temaga nõustuvad, siis võiks tagasikutsumine toimuda. Mõtlesin, et saatsin kirja liiga vara teele, ma tahtsin seda veel täiendada. Aga kui kontrollisin, siis nägin, et kiri ei olegi veel teele läinud. Listiga liitus inimene, kes kasutas listi algusaegadel seal kirjutanu initsiaale koos sõnaga "Jälle!". Ütlesin vennale, et vaata, endine liige tuleb listi tagasi. Vend küsis, kes see on. Vastasin, et ma ei taha teiste kuuldes öelda. Kõndisin üle Raekoja platsi. Oli talv, kaks inimest libisesid ja kukkusid. Üks kukkus ohtlikult kukla peale ja jäi lamama, teine kukkus kergemalt, nii et sai teisel põrkel kuklale käed alla panna. Rahvas kogunes ümber ohtlikumalt kukkunu. Ütlesin, et tal võib olla peapõrutus. Üks mees vastas, et võib olla hingamisteede kahjustus, selle pärast ta hingeldabki. Küsisin, kas keegi arsti ka kutsub, mul ei ole mobiiltelefoni. See mees vastas, et ma läheks koju ja kutsuks ise. Ütlesin, et mul ei ole mingit mõtet kutsuda, kui kõigil teistel on mobiiltelefonid olemas. Läksin selle mehega koos edasi. Ütlesin talle, et me peame nüüd ise ka vaatama, et ei kukuks. Jõudsin autoteeni. Kui olin tee keskel oleval saarel, läks foorituli punaseks. Üks mees läks sellest hoolimata edasi ja hakkasin minema tema järel, aga politseiauto lasi signaali. Seepeale astusin mina saarele tagasi, aga mees läks kiiremini edasi. Mõtlesin, et nüüd võidakse mulle teist korda trahvi teha. Kui tahetaks trahvi teha, siis ütleksin, et ma vaatan alati fooritulesid, aga täna see mees tõmbas mind endaga kaasa. Teiseks tahtsin kiiremini edasi liikuda politseiauto nägemise tõttu. Aga politsei ei tulnud mind kinni võtma, vaid valis välja tee ületanud mehe. See jooksis eest. Teised jalakäijad, kes olid tema teel, püüdsid ta kinni. Mõtlesin, kas peaks ise ka püüdmises osalema. Aga eelistasin eemale hoida, et mulle endale trahvi ei tehtaks. Jõudsin ühte majja ja läksin trepist üles. Selgus, et siin majas käib koos üks maleklubi. Mängijad olid teised kui minu klubis, neid oli rohkem ja võibolla olid nad ka tugevamad kui selles klubis, mille tegevusest ma olin kogu aeg blogis kirjutanud. Sven hakkas mind nähes sõimama. Sõimasin vastu ja seejärel püüdsin põgeneda.

*
Oli matemaatikatund. Õpetaja andis uuesti ülesande, mida oli juba varem andnud. Seetõttu ma ei lahendanud. Kui õpetaja minu lahendust näha tahtis, siis näitasin talle, et ta on seda ülesannet kaks korda andnud, lahendasin mõlemal korral sama moodi, ainult teisel korral kiiremini. Õpetaja hakkas andma järgmist ülesannet. Ta tõmbas ruudulisele tahvlile erinevat värvi jooni. Jooned kulgesid mööda ruutude servi või diagonaale. Punaste kriipsude rida oli samal kohal, kus muidu oleks olnud roosad kriipsud, ainult roosade rida oli natuke pikem. Tuli välja arvutada, kui palju roosa maad kaotas. Mõtlesin, et seda ülesannet ma oskan. Ruutude küljed ja diagonaalid on erineva pikkusega, seda väljendan Pythagorase teoreemi abil. Küsisin õpetajalt, kas vastus tuleb väljendada üksiku ruudu külje või summa kaudu. Õpetaja vastas, et summa. Tundi saabus veel üks poiss. Õpetaja ütles talle, et poiss arvutaks välja, kui palju ta kaotab. Poiss oli purjus ja kartsin, et ta võib õpetajale kallale minna. Ta istus siiski maha ja hakkas rääkima.

Vene naine

Postkasti tuli venekeelne spämm. Kustutasin selle ära. Postkasti kohale tekkis venekeelne hoiatus, mis tähendas vist, et ma midagi ei teeks. Kustutasin selle ka ära. Ärkasin oma voodis. Samas voodis lamas veel minu venelasest naine, kes oli mulle kaela määritud. Ta ütles, et naine tulebki kuumaks teha. Vastasin, et hakkame siis tegema. Teises voodis arutati, et ei tea, miks mu last kuskil näha ei ole, kas toonekurg kukkus alla.

Suurte nuppude kahingud

V-R-K-O-V-R-O-L
1. e3 e5 2. g3 f5 3. d4 e4 4. Oe2 d5 5. Rfd2 g5 6. c4 c6 7. g4 f4 8. f3 fe 9. Oe3 ef 10. Of3 dc 11. Re4 Oc7 12. Rg5 Rbd7 13. Rc3 0-0-0 14. Oc6 bc 15. Lc6 Ld4 16. Od4 Ve1+ 17. Kc2 Va1 18. La6+ Kb8 19. Oa7+ Ka8 20. Ob6+ 1:0

Sõna "sich"

Lugesin uuesti raamatut "Saksa keele grammatika algajatele". Leidsin sealt asja, mida ei mäletanud. Nimelt toodi tähtsa punktina välja, et sõna "sich" on nagu võrdusmärk. Kui üks sõna on ühel pool sich-i ja teine teisel pool, siis võib nende kohad ka ära vahetada. Mõtlesin näidete järgi, kas see on õige. Mõned näited kinnitasid seda, aga üks mitte. Ema seisis eemal õuel. Tahtsin talle seda reeglit näitama minna. Kahel esimesel korral võtsin kaasa vale raamatu, kolmandal õige. Ema luges reegli läbi ja ütles, et nii tühise asja pärast ei olnud vaja näidata. Minu meelest oli see reegel oluline, sest tal oli lisaks veel huvitav nimi "värvireegel".

*
Lugesin uuringust, mille järgi need, kes lahendavad ülesande tänu sellele, et neile öeldakse osa asju ette, võivad olla õnnelikumad kui need, kes on hinde viis miinus pärast masenduses ja liiguvad edasi ainult tänu meelekindlusele. Õnnelikumad pidavat olema need, kes tegelevad kaugete kultuuridega, millest teised midagi ei tea ja kelle erialal valitseb kastikord, õnnetumad need, kelle erialast teavad paljud ja kus on seetõttu konkurents.