teisipäev, jaanuar 31, 2012
Aasta töö valmis
Täna sain valmis raamatu saatesõna, mida olen 6. jaanuarist saadik kirjutanud. Algul kirjutasin 14 lehekülge, mida oli liiga palju. Hiljem lühendasin 10 peale, kusjuures kirjutasin veel uusi lauseid juurde. Saatesõna kirjutamise osa oli viiest kaustikust märkmete lugemine. Märkmeid kirjutasin 11 kuud. Homme alustan uut tööd. Enne loen veel saatesõna üks kord läbi, et väiksemaid vigu parandada. Selle suure töö eest saan vähe raha, aga kaalumisel on väikse asja jaoks suure summa kulutamine. Pärast seda, kui suusasaapad osutusid kasutuskõlbmatuteks, arvasin, et piisab uute ostmisest. Aga selgus, et nendel 1988. aastal valmistatud suuskadel on sellised klambrid, mille jaoks enam saapaid ei tehta. Uued suusad maksaksid väga palju ja huvi suusatamise vastu ei ole nii suur. Aga võibolla saab vanadel suuskadel klambrid välja vahetada. Teine tänase päeva tagasilöök on see, et väljas kõndides kadus helkur nööri otsast ära. Võib oodata, et kui esimene kadus mõne kuuga, siis hakkab neid kaduma mitu tükki aastas.
Konna kristallid
Pille näitas, et ta oli leidnud ühe ebatavalise mustriga konna ja enne seda joonistanud mingil kombel täpselt samasuguse mustri. Konna mustreid nimetas ta konna kristallideks. Pille õppis ülikoolis bioloogiat, aga sellist konna ta polnud õppinud. Algul arvas ta, et avastas uue liigi. Ta saatis asja kontrollimiseks ühele õppejõule, kellel oli kodus suurem liikide andmebaas. Õppejõud uuris andmebaasi ja siis vastas, et tegemist on siiski tavalise liigiga, aga selle harva esineva vormiga. Pille ütles, et selle konna pärast ta läkski lõputöö kaitsmisele üks päev varem kohale, kas keegi pani tähele. Nii võis jääda mulje, nagu oleks ta joonistanud uue konnamustri võltsinguna, et endale kaitsmisel paremat tulemust saada. Vennad hüppasid Pille voodi peal. Hoiatasin, et see on ohtlik, niimoodi võib teisele selga hüpata. Pealegi Pille võibolla keelab. Aga ta ei hakanud keelama.
esmaspäev, jaanuar 30, 2012
Inimese loomine
Lähen ühele oma maadest, kus ma pole ammu käinud. Seal näidatakse filmi sellest, kuidas ma seal lapsena sageli käisin. Ajast, kui mul oli veel palju võlujõudu, mille ma vahepeal kaotsi minna olen lasknud. Aga seal maal saan ma võlujõu tagasi. Filmi lõpus näidatakse praegust aega, mil mulle öeldakse, et varem ma käsin seal lapsena, aga nüüd ma olen vanemaks saanud ja mul peaks olema teistsugused huvid. Tahetakse, et ma kasutaks võlujõudu selleks, et tekitada naine, kes oleks ilusam kui kõik seni olemasolevad naised. Mina vaidlen vastu, et nad on niigi liiga ilusad, milleks neid veel ilusamaks muuta. Mulle öeldakse, et ilu on mitut liiki, osad asjad mulle meeldivad, ma võin valida just sellise liigi, nagu mulle meeldib. Selle peale ütlen, et inimese puhul on näiteks ebameeldiv vaadata tema silmi. Ma loon sellise naise, kellel ei ole silmi. Ja kuna inimese nahka on samuti piinlik vaadata, siis ei ole tal ka nahka, vaid ta koosneb üleni riidest. Ta on riidenukk või emane kaisukaru. Kõige ilusam värv on sinine, seetõttu on tegemist sinise riidega, mille küljes on pikad sinise juuksed. Naisega ongi tegemist selle poolest, et tema juuksed on pikad.
Riigikorra muudatused
Indiaanlaste hulgas kerkis esile üks võimukas naine, kes viis kõik Ameerika Ühendriikide indiaanlased elama Washingtoni osariiki. Mina meenutasin, et riigi keskel oli ka ühes osariigis reservaat. Venemaal liikusid erinevate rahvaste kolonnid Moskva peale. Riigikorras hakati muudatusi tegema. Kõigepealt kuulutati eestlased ja indiaanlased täiendavateks riigirahvasteks. Aga kõik muudatused olid väga pealiskaudsed. Riigile anti uus nimi, et kõrvaldati sõna Föderatsioon ja jäi järele ainult Venemaa. Võeti vastu uus põhiseadus. Aga uues põhiseaduses oli vanaga võrreldes ainuke muudatus riigi nimi.
*
Kõndisin koos Sandriga läbi linna ühe maja suunas. Sander rääkis, et Venemaal toimub revolutsioon. Mina vastasin, et mingit revolutsiooni ei ole, sest seal on kõik muudatused pealiskaudsed. Kirjeldasin neid. Kui sinna majja kohale jõudsin, tuli J. Lomp mulle riidehoius rääkima, milliseid küsimusi siin majas oli esitatud. Läksin saali, kus üks Venemaalt tulnud naine viis läbi mälumängu võistlust. Ta ütles, et Helena oli ka avaldanud soovi võistlusel osaleda, aga ei saanud luba, sest esitas avalduse liiga hilja. Küsisin sellelt naiselt, kas temaga kaasas olevad Venemaalt tulnud võistlejad hakkasid võistluseks ka varem valmistuma. Naine vastas, et muidugi. Mina ütlesin vihaselt, et nii ongi. Keegi ei pea kuulutusi jälgima, et võibolla tuleb Venemaalt keegi külla. Vaatasin aknast raekoja torni. Püüdsin aru saada, mitmes torni korrus on see, kus me vahel viibisime. Tornis sees olles olid sellel seinad ka ees, aga eemalt vaadates paistis, nagu avaneks koridorid otse tühjusesse. Nähtavasti olid seinad klaasist.
pühapäev, jaanuar 29, 2012
Täna oli suusailm
Täna tegin katse 11 aastase vaheaja järel suusatama minna. Leidsin kapist selle jopi, millega olin vist viimane kord ka suusatanud, aga muuks ei olnud vahepeal tarvitanud. Suusasaapad ja suusad leidsime ka. Aga suusakepid, mida mulle pakuti, tundusid olevat teised kui viimati tarvitatud. Ühel suusakepil oli metallots puudu. Ma ei mäleta, mida ma varem suusatamas käies olen teinud klambritega, mis suuski üksteise vastas hoiavad. Kuna ma ei leidnud enam jopi küljest taskut, kuhu nad saaks suusatamise ajaks panna, nii et nad ära ei kaoks, siis jätsin klambrid koju. Suuskadega läbi trepikoja minna oli raskem kui ma mäletasin. Ja ilmselt oli veel sellevõrra raskem, et suusad klambritega koos ei olnud. Kehvas seisukorras suusasaapad hakkasid juba toas põranda külge kleepuma. Kui majast välja jõudsin, tungis lumi saapasse. Selgus, et saapad olid trepist alla kõndides ära lagunenud. Nii jäi täna suusatamata. Aga tuju läks paremaks, et ma vähemalt katset tegin. Päike paistis ja see tegi ka tuju heaks. Ema tahtis, et ma juba täna uusi saapaid ostma läheks. Mina ütlesin, et täna ma olen juba üks kord suusasaapaid jalga pannud ja teist korda päevas ei taha panema hakata. Aga järgmine nädal võibolla ostan. Juhul kui saab uued saapad ostetud, peab vist neid rohkem kordi kasutama kui oleks teinud seda vanade saabastega.
Välisekspertide põhiseadus
Läksin kooli ja jäin tundi hiljaks. Kohale jõudes tahtsin võtta kotist päevikut, et vaadata, mis üldse tänane tunniplaan on. Aga mul tuli ilma vaatamatagi meelde, et kolmapäeviti on kaks esimest tundi kehaline kasvatus. Siis jõudsin võibolla isegi liiga vara kooli, sest ma olin natuke haige ja ei saanud hästi tunnis osaleda. Aga väga haige ma ka ei olnud. Mõtlesin õpetaja käest küsida, kas ma tema arvates pean tunnis osalema.
*
Lugesin "Õhtulehte". Avastasin, et ühe artikli lõpus on mind mainitud. Täna oli mind kooli ajalehes samuti mainitud. Ma olin nii kuulus, et minust kirjutati päeva jooksul kahes ajalehes. "Õhtulehes" oli artikkel sellest, et väliseksperdid koostavad Eestile uue põhiseaduse. Intervjueerija mainis, et kui mina selle vastu listis protesteerisin, võtsid Ploompuu ja Kulbok jälle rivvi. Intervjueeritav vastas, et igast koopast tulevast häälest ei pea välja tegema. Ta täpsustas, et peab silmas Ploompuud ja Kulbokki. Seega ta mind silmas ei pidanud. Ma ei teadnud, kas ta sellega hindas mind madalamalt või kõrgemalt. Aga ilmselt mõtles ta seda, et Ploompuu ja Kulbok kirjutavad ainult listis, aga mina lisaks blogis, mis on rohkematele inimestele nähtav. Listis olin kirjutanud, et Eestil on parimate eesti kirjanike viimistletud sõnastusega põhiseadus ja nüüd tahetakse selle asemel kehtestada välisekspertide keeleliselt vigane. Mõtlesin, et välismaalastel põhiseaduse kirjutada laskmine on samasugune tegu nagu Euroopa Liitu astumine, mõlemal juhul lastakse otsuseid teha nendel, kes kohalikke olusid halvemini tunnevad. Mõtlesin kirjutada, et kui väliseksperdid koostavad põhiseaduse võõrkeeles ja ametlikult kehtestatakse selle vigane tõlge, kas siis kohus peab arvestama tõlget või originaali.
*
Magasin oma voodis. Kuulsin Tõnise häält. Ma olin vist juba ärkvel, ainult hoidsin silmi kinni. Mõtlesin, et väikestel lastel erinevalt vanematest inimestest on nii suured kogemused, et nad saavad aru, kui inimene tegelikult ei maga. Mul õnnestus siiski sügavamalt magama jääda. Hääli kuulsin edasi. Mõtlesin, et varem kuulsin ma unenägudes vendade hääli ja nüüd vennapoegade omi.
laupäev, jaanuar 28, 2012
Linnupildid
Ühel päeval lendasid meie õuele kõigepealt leevikesed, seejärel varesed ja lõpuks üksik tihane. Pildistasin puid, mille otsas nad istusid, ja lõikasin linnud suurendamiseks piltide seest välja. Tõnu ütles, et ma oleks võinud linde hoopis enne pildistamist suurendada. Seda ma tegin ka, aga Tõnu kallima aparaadiga saab ilmselt rohkem suurendada. Pealegi nüüd on mul ühtlasi raagus puude pildid ka olemas.
Raamat tänaval
Üks vend tahtis, et me lavastaks perega ühte näidendit. Mulle see mõte ei meeldinud ja ma ei kavatsenud osaleda. Pillel oli kombeks rääkida, mida meie pere koos teeb, kuigi mina ühtegi tema nimetatavatest asjadest ei teinud. Kõndisin mööda tänavat. Seal vedeles minu unenäoraamat. Võtsin selle korraks kätte. Seda oli alla joonitud ja sinna sisse oli kirjutatud punasega kriitiline arvustus. Arvustaja kirjutas, et see on täiesti loogiline, et sellised hirmud seostuvad minu jaoks kuulmisega. Läksin bussipeatusesse ja ootasin bussi. Kui see tuli, vaatasin, kas mul taskus pilet ka on. Kuna piletid olid otsas ja juhi käest osta ma ei tahtnud, ei läinud ma peale, vaid hakkasin jala kõndima. Ema kirjutas, et minul sai meie perest esimesena lapsepõlv läbi ja võibolla naine toob mulle uue elu.
Nagu krokodill
Mõtlesin, et ma hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu, aga ma ei tea, mis ma teeks, kui praegu pandaks hääletusele Euroopa Liidust väljaastumine, sest mõlemad variandid võivad tähendada Eesti hukku. Võibolla ma ei läheks üldse hääletama. Või ma hääletaks siiski väljaastumise poolt, sest idealiseeritud maailm on võimalik ainult juhul, kui Eesti ei kuulu Euroopa Liitu. Ploompuu saatis kirja, kus võrdles kedagi krokodilliga. Ta kirjutas, et krokodill ka tahab munast välja koorudes kogu maailma alla neelata, sest ei tea veel, et maailm on suurem.
reede, jaanuar 27, 2012
Arvutid soo- või vanusepiiranguga turniiridel
See nädal sai Parts 50-aastaseks. Päevakeskuses ta enam ei käi, aga teises majas toimus tema juubeli puhul välkturniir. Selle tulemusi unustasin uurida.
Täna toimus tavaline kiirturniir järjekordselt 16 osavõtjaga, kuigi osavõtjad nimeliselt vahetuvad. Voore oli seitse. Tulemused olid:
1. Solovjov 6 p.
2. Peebo 5,5
3.-4. Metsoja, Kõiv 4,5
...
13.-14. Runnel 2,5
Turniiri võitja sai vajalikud punktid täis kahtlase võttega, et nõudis ühes mängus kogemata käest kukkunud nupu kukkumiskohta jätmist, kusjuures see olevat veel kukkunud kahe ruudu piirile.
Minu tulemused voorude järjekorras olid:
Tromm-Runnel 0:1
Runnel-Solovjov 0:1
Ivainen-Runnel 1:0
Runnel-Ots 0:1
Kõiv-Runnel 1:0
Põvvat-Runnel 0:1
Runnel-M. Kure 0,5:0,5
Väiksele punktide arvule võib seletust otsida kolme teguri koostoimest: vähene ettevalmistus, unisus ja uute avangute katsetamine. Unine olin juba enne esimese vooru algust, kuigi öösel magasin üsna kaua, praegu olen samuti.
*
Meesmaletajatel ei lubata osaleda naiste turniiridel, aga vahel on inimesega mängima pandud arvuti. Naiste turniiridel tohiks siis lasta võistelda ainult nendel arvutitel, mis on programmeeeritud naiselikus stiilis mängima või mille puhul on mängus naisprogrammeerija käsi. Vanusepiiranguga turniiridel tuleks arvestada arvuti vanust. Laste turniiridel ei pea lubama mängida mitte lastega ühe vanadel programmidel, vaid nendel, mis on pärit arvutite lapsepõlvest. Et sellised arvutid on ühtlasi vanad, siis võib neil lubada mängida ka seenioride turniiridel. Kui turniiril lubatakse osaleda arvutil, ei tohi ükski mängija oma käikude leidmiseks siiski arvuti abi kasuda. Aga ka ümberpööratult - kui arvutil tekib mängu ajal mingi tõrge, ei või inimene seda parandama minna.
neljapäev, jaanuar 26, 2012
Väiksema takistuse aeg
See talv võibolla lähen üle tüki aja suusatama. Suusad on igatahes välja otsitud. Suusasaapad on alles, aga on hakanud mingit vedelikku välja ajama. See ei ole ilus, aga ei tohiks sõitmist takistada. Talvel on suusatamine võimalik sellepärast, et maapinna takistus väheneb. See peaks tähendama ühtlasi, et autode pidurdustee pikeneb. Küsisin feisbuki küsimuste grupis, mis on kõige kallim sõiduauto. Vastati, et bugatti, mis maksab 2 400 000 dollarit. Uurisin ise edasi, et see oli kunagi Prantsuse autofirma, aga lõpetas juba ammu autode tootmise. Hiljem omandas selle nime sakslaste Volkswagen ja hakkas selle all sportautosid tegema. Kodus arvati, et mind hakkasid autod huvitama tänu sellele, et kõigepealt hakkasin ma autonumbreid meelde jätma. Vastasin, et me ostsime vanasti turbo nätsu ka. Ja et neljandas klassis ma ei jätnud autonumbreid meelde, aga kirjutasin üles. Tegelikult esimene kokkupuude autodega oli mänguautod. Praegu mängin nendega vennapoegadega. Mina olen Tõnise ja Joosepiga maalinud vesivärvidega, aga nüüd on ostetud mingid näpuvärvid. Tõnul olid need viimati külas käies kaasas. Aga mulle nende tarvitamist ei näidatud, sest Ann ütles, et need teevad käed küünarnukkideni mustaks ja ta ei taha, et see külas juhtuks. Kui Tõnis ja Joosep hakkasid ära minema, ütlesin, et neil on käed väga rasvased, sest nad olid söönud küüslauguleiba. Joosep algul ütles, et temale see ei maitse, aga kui nägi, et Tõnis sööb, siis hakkas ka sööma. Esimese tüki andis Joosep minule. Villemile andis Joosep pika metallketi. Villem oskab ennast peaaegu juba püsti ajada, aga mitte ilma toeta. Külas olles olevat ta ennast esimest korda näoga vastassuunas keeranud. Ann küsis algul, kas keegi teine keeras Villemi ümber, sest kodus polnud ta ennast veel keeranud. Kodu ja kodulehekülje erinevus on selles, et kodutu elab lageda taeva all, aga kodulehekülg viib rohkem avalikkuse ette kui selle puudumine. Inimesel võivad esineda nii tähelepanuvajadus kui ka privaatsusevajadus. Äärmuslikkuse saavutamise korral peetakse mõlemat haiguslikuks. Mulle meeldib küll blogis kirjutada, aga endast fotosid üles riputada meeldib mulle vähem. Mulle meeldib, kui blogil on külastajaid, aga mitte see, kui kirjutamist pealt vaadatakse. Mulle ei meeldi, kui minu postkasti sisse murtakse, aga postkasti kirjade edastamiseks kasutada mulle meeldib.
Pärnu ülikool
Läksin ülikooli peahoone ees trepist alla. Peaaegu oleksin võtnud liiga suure astme korraga, aga mõtlesin ümber. Lugesin sedelit, mille järgi mind oli üles seatud üliõpilasesinduse liikme kandidaadiks. Sain seda teada täiesti juhuslikult. Rääkisin, et esimest korda ülikoolis käies olin ülikooli eestseisuse liige, millest sain ka juhuslikult teada, ja ei käinud selle istungitel ühtegi korda kohal. Tol korral tahtsin keskenduda õppimisele. Nüüd oleksin parema meelega kohal käima hakanud, aga võis oodata, et minu esimese korra tegevusetusega arvestades ei saa ma nüüd valituks osutumiseks piisavalt hääli. Ülikool asus Pärnus. Esimest korda ülikoolis õppimise ajal olid minu kaasüliõpilased käinud linnast väljas ekskursioonil, aga mina olin jäänud Pärnusse, sest Pärnumaal oli sel ajal suur rabatulekahju ja ma ei teadnud, kuhu täpselt tuli ulatub. Vaatasin kaarti. Olin kuulnud juttu, et Maroko elanikud on eestlaste järeltulijad. Nüüd nägin, et kui sealsed kohanimed kokku liita, siis tulevad sellest enam-vähem äratuntavad eestikeelsed laused. Üks lause ütles, et seal on Ida-Virumaa. Rääkisin sellest teistele. Mõtlesin, et erinevatel kaartidel on asulate valik erinev ja nii ei pruugi igal kaardil laused kokku tulla. Kuulasin videot, kus Maroko elanikud rääkisid. Hääldus oli täpselt nagu eesti keelel. Ütlesin, et see kõlab nagu soome keel. Ma ei teadnud, kas teiste maade araabia keelt hääldatakse sama moodi. Olime kolinud vanasse korterisse tagasi. Seal vahepeal elanud perekond elas ka seal korteris edasi.
kolmapäev, jaanuar 25, 2012
Kuldkala
Mõtlen minna kalale. Mõtlen, et kõige parem oleks püüda kuldkala, kes soove täidab. Tema käest võiks soovida kulda. Kui ta seda soovi ei täida, siis ei pea teda vette tagasi laskma ja kuld on ikkagi käes. Aga soove hakkab ta täitma vist alles pärast vabadusse laskmist. Võibolla saadab ta siis mõne enda liigikaaslase enda asemel. Kui ma saan kulda, siis ma teen endale kuldmedali ja näitan, nagu oleksin saanud selle malevõistlustel. Kui keegi küsib, millal ma selle veel sain, siis vastan, et kuldajal. Ja räägin, et malemäng on nagu kalapüük, peab olema kannatust, siis lõpuks mõni võit või kala tuleb. Siis võidakse küsida, kas ma kunagi kalal ka olen käinud. Kui vastan, et olen, võidakse mul paluda rääkida oma kalapüügimälestusi. Siis ma ei tohi sellest kuldkala püüdmisest rääkida, muidu tuleb tõde medali päritolu kohta avalikuks. Ja kui see on ainuke kalapüügi kord, ei ole ühestki teisest korrast rääkida. Aga kui ma ütlen, et ma pole kala püüdmas käinud, võidakse küsida, kust ma siis võrrelda oskan. Tegelikult võiks kuldkalal paluda, et ta aitaks mul medali võita ausal teel. Aga mängus kõrvalise abi kasutamine pole lubatud, siis kala ette öeldud käigud aus tee ei ole. Või võib paluda, et kuldkala hakkaks minu treeneriks, mängueelses ettevalmistuses on abi lubatud.
Vaikne tere
Meil oli matemaatikas uus naisõpetaja. Ta kirjutas tahvlile ülesannet. Ülesandes oli muuhulgas öeldud, et ühes kohas seisid palja peaga poisid ja ühed tüdrukud kõndisid neist mööda. Tundus juba, et sellele ülesandele ei tulegi lõppu, vaid õpetaja tahab lihtsalt pikka juttu rääkida. Kirjutasin ülesande teksti vihikusse ümber. Ma ei teadnud, mis siis saab, kui mind tahvli juurde lahendama kutsutakse. Pastakas lõpetas kirjutamise. Võtsin selle asemele pliiatsi, aga varsti lõpetas see ka kirjutamise, kuigi oli teritatud. Ütlesin, et selle paberi peale ei saa kirjutada. Krister küsis selja tagant, kas ma panin tähele, et ta ütles mulle aasta viimastel päevadel kaubamajas tere. Vastasin, et midagi ma kuulsin, aga ma ei näinud teda. Kommenteeriti, et ma olen pime, mitte kurt. Siis tuli mulle meelde, et ma ei käinudki seal aasta viimastel päevadel, vaid enne jõule. Ja mitte kaubamajas, vaid raamatupoes. Seega ei saanud ma Kristerit kohata. Mõtlesin öelda, et ma ei saa teretamisele vastata, kui räägitakse hallutsinatsioonidest vaiksemalt.
teisipäev, jaanuar 24, 2012
Kellametall
Matustel tuli skandaal, et helistati valest metallist kella, mis tegi liiga rõõmsat häält. Selgus, et matustel tuleb helistada pronksist, pulmades kullast ja juubelitel hõbedast kelli. Ma olin juba varem lugenud Poe luuletust, kus olid erinevast metallist kellad, aga siis veel ei teadnud, et igal metallil on oma tähendus.
*
Üks klassiõde ütles, et Napoleon oli pärit Austriast. Mina ütlesin, et minu teada Korsikalt. Klassiõde ütles, et ei saa olla, kindlasti Austriast. Mina ütlesin, et võibolla tal on õigus, et Napoleon sündis Austrias, aga vahepeal ta elas Korsikal. Ta rääkis korsika keelt ja prantsuse keelt rääkis ta elu lõpuni aktsendiga. Siis ütlesin, et ma tean, klassiõde ajab Napoleoni ja Hitleri omavahel segi.
esmaspäev, jaanuar 23, 2012
Keelatud kirjandus
Üks mees saadetakse poliitilistel põhjustel üksikule saarele. Ta ei tunne ennast süüdi olevat. Ta saab karistada selle eest, et tema kodust leitakse keelatud kirjandust, aga seda pole ta hankinud ise, vaid tema naine. Naist ennast ei saa karistada, sest ta on surnud. Mehel olid naisega erinevad poliitilised vaated ja üldse väiksem huvi poliitika vastu. Ta pole kunagi isegi uurinud, mis raamatuid naine on hankinud. Mehe ja naise raamatud olid erinevates ruumides. Mees oli ostnud peamiselt kriminaalromaane. Nüüd tunneb ta ennast otsusest eriti solvatuna, sest neid romaane lugedes oli ta alati kaasa elanud kuritegude lahendajatele, mitte kurjategijatele, ja nüüd tehakse temast endast kurjategija. Mees on solvunud nii naise peale, et see talle sellise õnnetuse kaela tõi, kui ka võimude peale, et need tema võimutruudusesse ei usu. Mees saab aru, et ta saadetakse üksikule saarele surema, aga surra ta ei kavatse. Ta mõtleb, et kui see saar on asustamata, siis maailma rahvaarv kasvab ja millalgi saabuvad sinna asunikud. Kui tema riik kasutab seda saart ainult karistuskohana, siis asustama tulevad seda mõne teise riigi inimesed. Teised riigid tema riigi karistuspoliitikat ei tunnusta ja karistus asunike saabumisega lõppeb. Nii kaua on vaja ainult vastu pidada. Aga kui naine on surnud, siis ei pruugi mehe tervis ka teda siiski enam väga kaua elus hoida.
Pilvekihtide erisuunaline liikumine
Kaks tüdrukut olid saanud kokku ühe poisiga ja temaga koos teatrisse läinud. Pärast olid nad mänginud malet. Mõtlesin, et mulle ei ütle see poiss isegi tere, aga kõigi teistega ta on nõus igale poole minema. Tüdrukutele räägiti, et üks autor ei kasutanud põhimõtteliselt halbu sõnu, kuigi sõna massaaž ta kasutas. Ma ei kuulnud kõike, mis nende tüdrukutega räägiti. Aga ära minnes ütlesid nad, et on vapustatud neile osaks saanud suhtumisest. Kohendasin nende toodud maali. Kui kuulsin, et seda maali nimetati šokeerivaks, vaatasin alles, mida seal on kujutatud. Maalil oli kaks tüdrukut ja üks poiss ning üks tüdrukutest liibus poisi vastu. Kõrgemal oli sama tüdruk paljaste rindadega.
*
Mõtlesin, et ma loen kõik kooli õpikud uuesti läbi. Koolis ei lastud süveneda, aga kui ma neid õpikuid kodus üksi loen, omandan ma nad sajaprotsendiliselt. Keemia õpikus on küll toodud näiteid ainete kohta, millel pole suurt tähtsust. Võibolla oleks parem, kui ma loeks kõigepealt kaustikust enda keemia eksami jaoks tehtud märkmeid, enda keel on arusaadavam. Kui juttu tuleb mingist keemilisest ainest, siis tuleb vist alati mõelda selle ehitusele. Ma ei tea, kas piisab sellest, kui mõelda, et ta on alus või hape, või tuleb mõelda kõigile elementidele, millest ta koosneb. Ja mida tähendab see, et elektronkihis on kaheksa elektroni. Ütlesin, et igas õppeaines võiks olla oma õpik. Mõtlesin, et tunnistusele pandi käitumishindeid, aga käitumisõpikut meil ei olnud. Samuti polnud meil kehalise kasvatuse õpikut, mille kohta võiks midagi nüüd lugeda. Käitumise ja hoolsuse hinded olid eraldi, aga nende jaoks oleks võinud olla ühine õpik. Ütlesin, et inglise ja saksa keeles olid meil algul õpikud olemas ja me ei saanud neid aasta lõpuks läbi, aga kui järgmine aasta tuli uus õpetaja, siis ta enam õpikut ei kasutanud, vaid ainult paljundatud lehti. Mõtlesin, et õpik jäeti kõrvale sellepärast, et tuli uus aeg ja õpikus osad lood olid kommunistlikud. Aga kommunistlikud lood oleks võinud vahele jätta. Paljundatud lehtedest oli nii palju kasu, et nende peale võis erinevalt õpikust kirjutada. Siis sai võõrkeelsete sõnade kohale eestikeelsed vasted kirja panna. Aga võibolla oli see just halb, sest see muutis laisaks. Kui tõlkeid ei oleks kirjutanud sõnade kohale, vaid sõnade vihikusse, oleks tulnud need vastamise jaoks ära õppida ja nii oleks keele paremini omandanud.
*
Kaks koolitüdrukut olid pakkunud välja kuriteo lahenduse. Vastavalt nende pakutud lahendusele oligi kohus kahtlusalused süüdi mõistnud. Aga mina arvasin, et tõenäoliselt oli tegemist laest võetud lahendusega. Need tüdrukud hakkasid kuritegu lahendama sellepärast, et nad lugesid palju kriminaalromaane. Mõtlesin, et kuritegude lahendamisel on hea abivahend fotoaparaat. Praegu oli mul väga hea fotoaparaat, aga võis oodata, et kui aeg edasi läheb, öeldakse, et see mudel on vananenud. Või kui aparaadi mudel polekski vananenud, võis aparaat ise kuluda. Vaatasin taevasse. Nägin, et kaks pilvekihti liiguvad erinevas suunas. Ütlesin, et kui pilvekihid liiguvad erinevates suundades, siis võib keeristorm tulla. Vastati, et tulebki keeristorm ja et Rootsis juba ongi. Kõigil soovitati õuest tuppa minna. Mina mõtlesin, et ma ei hakka keeristormi pärast paanikasse minema, vaid magan edasi. Üks keeristormiga kaasnev ilmastikunähtus oli semiidid. Kui öeldi, et semiidid on soojad, hakkas üks poiss nutma. Panin tähele, et me polegi kivimajas, mis oleks veidigi kaitset pakkuda võinud, vaid laagri puutelgis, mis võis lihtsalt lendu tõusta. Ma olin juba nii kaua päevi laagris olnud, et kuulsin unenäos ka poiste hääli. Sõitsime mööda maanteed.
pühapäev, jaanuar 22, 2012
Õppimise kiirus
Õppisin kaks 40 sõnast koosnevat tulpa võõrkeele sõnu. Esimest neist tulpadest olin hiljuti juba õppinud ja kordamisel tulid neljal eestikeelsete vastete kinnikatmisel tundmatute sõnade arvuks 10-2-3-0. Seejärel samu sõnu eesti keelest võõrkeelde tõlkides olid vigade arvud 3-4-2-2-0. Uue tulba juurde asudes olid eesti keelde tõlkimisel võõraste sõnade arvud 32-26-12-5-3-0, seejärel teist pidi tõlkides olid vastamata või valesti vastatud sõnade arvud 21-13-7-5-2-0.
Söömine maksab
Keegi skandeeris: "Peedule! Peedule!" Arvasin, et seda teevad Mette ja mõni teine temavanune tüdruk. Aga kui ma sinnapoole vaatasin, siis nägin, et skandeerijad on Livia ja Eva. Ma olin neile hiljuti suurendatud tähelepanu pööranud ja seetõttu ei võinud seda täna teha. Vanaema ei tahtnud hästi nendega Peedule minna. Ütlesin, et juba sellest on näha, et Savisaar on loll, et ta arvab, et mul on väga suur palk. Mul võib tulevikus söögirahast puudu tulla. Tõnissoni raamatu koostamise eest oli raha maksnud üks soomlane. Vist selleks, et ta saaks ise seda raamatut lugeda. Aga soomlasele oli raha andnud võibolla Savisaar, eesmärgiga, et ta saaks mind hiljem kritiseerida. Vorobjov ütles vastuseks minu jutule söögirahast, et tema on kesklinnas söönud. Ütlesin, et ma olen igasugustes kohtades söönud, aga ükskord võib raha otsa lõppeda.
laupäev, jaanuar 21, 2012
Head ajalugu
Maletaja võib periodiseerida oma elu ajajärkudeks vastavalt sellele, milline järk tal males millalgi on olnud. Kes tegeleb mitme erineva spordialaga, see saab teha enda kohta mitu periodiseeringut. Ja mitme alaga tegeleb inimene ka siis, kui need alad pole spordialad. Mõni võiks periodiseerida selle järgi, mis liiki telefoniga ta räägib. Et kõigepealt rääkis automaadist, siis käis naabrite pool helistamas, seejärel sai juba oma telefoni, edasi mobiiltelefoni jne. Rääkimise asemel saaks oma elulugu kirjeldada ka vaikimiste kaudu. Algul ei taha ühest asjast rääkida, hiljem võib sellest rääkida, aga teine asi tundub parem maha vaikida. Ainult et siin võib enesetsensuur kaasa tuua isegi unustamise. Unistused võivad vajuda unustusse. Kui mõtteid ellu viima ei hakka, võib see ära hoida lootuste purunemise. Põrgu ja paradiis on paigutatud surmajärgsesse aega, aga kommunismi lubati konkreetseks aastaks ja sellega seotud lootusi oli kergem purustada. "Kalevipoeg" andis eestlastele korraga nii suure mineviku kui ka suure tuleviku. Selle autorile olid loomishetked arvatavasti suur olevik.
reede, jaanuar 20, 2012
Vaimne laager
Jalutasin ühe lapsega, kes oli mul keti otsas. Laps kõndis minust kaugel ees. Nii ei rääkinud ma temaga päev läbi sõnagi. Õhtuks viisin lapse tema ema kätte. Lapse ema ütles, et see oli väga ilus päev. Mõtlesin, et pikkade kettide tõttu käivadki asjad nii, et sellega, kellega jalutatakse, ei räägita. Vaatasin, et laps ikka liigutab, järelikult ta on ikka laps.
*
Täna pidi sõidetama laagrisse. Ma ei teadnud, kas sõita. Kuulsin, et Tõnisson loobus kavatsusest sõita, sest tal tuli üks töö vahele. Mõtlesin, et siis mina ka ei sõida. Aga sõitsin siiski bussiga teistega kaasa, et vaadata, milline laager on. Asjad jätsin esialgu koju. Kui kohale jõudsime hakkas vend kiitma, et see on väga hea koht. Seal oli väga pime mets ja soo, kuigi puid kasvas hõredalt. Arvasin, et seal tuleb läbi viia kursused, kuidas mitte mülkasse astuda. Vend arvas, et mülkasse kukkumise ohtu ei ole, sest selle serv on näha. Mina polnud kindel, et mina seda vältida oskaks. Vend kiitis, et ja kaevus on siin vesi soe. Küsisin, kust ta siis jahutusvett võtab. Vend nimetas seda metsa üleoja metsaks. Hakkasin jala Tartusse tagasi kõndima. Kõndida tuli mitukümmend kilomeetrit. Alguses mõtlesin, et lähen Tartust asju tooma. Siis mõtlesin, et ma ei viitsi enam pärast laagrisse tagasi tulla, sest kaks otsa kõndida läheb pikaks. Mulle tuli meelde, et üks üleoja mets on Peedul. Siin nägin, et see koht peabki Peedu olema, sest jõudsin meie endise suvila juurde. Läksin aeda sisse. Vend tuli ka sinna. Aed oli paksult täis rästikuid ja nastikuid. Uued omanikud olid maod sinna lahti lasknud, et need krunti valvaksid. Läksin raudtee juurde, et mööda selle äärt jala Tartusse kõndida.*
Olin jõudnud laagrisse. Seal üks poiss nuttis, et inimesel oli väikse asja pärast pea maha löödud. Ta hoidis seda käes. Aga mina nägin, et sellel oli üleval pekikiht, järelikult oli see hoopis sealiha, mis oli ainult inimese pea kujuliseks lõigatud. See oli vaimne laager. Siia olid kokku kogunenud kõik, kes vaimude kohta imelikke teooriaid rääkisid. Teised vaatasid televiisorit ja mina magasin. Magasin ühe tüdruku selja taga ja hoidsin pead tema seeliku peal. Tüdruk vahepeal klõbistas seelikuga. Teine tüdruk küsis, kas inimesed suudavad oma kiusatusest hoiduda. Selle peale võtsin pea seeliku pealt ära ja läksin teise kohta magama. Muidu oleks ma seda teinud pärast filmi lõppu, aga võisin teha ka varem. Vahetasin mitu korda asukohta. Vahepeal läksin ja magasin otse televiisori ees maas, aga seal oli liiga ebamugav ja liiga suur kiirgus. Siis läksin ruumi tagumisse otsa ja panin pea voodi peale. Selle voodi omanikud lootsid, et ma hakkan nende usukombeid täitma. Nad venitasid minu nägu. Aga mina põgenesin nende eest. Läksin mööda künklikku maastikku. Tahtsin ühest kallakust alla minna, aga enne märkasin, et see on liiga järsk. Toomemäel oli samasuguseid kallakuid. Aga seal olidki vahel inimesed viga saanud.
Turniir hangede vahel
1. Trohhalev 6
2.-6. Seljodkin, Metsoja, Harujõe, Okas, Tätte 4,5
7.-8. Kõiv, Runnel 4
...
Kokku 16 osavõtjat, 15 minutit mõtlemisaega ja 7 vooru.
Esimeses voorus viigistasin mustadega Haringuga, kes pani pati. Teises voorus valgetega võitsin Ojastet. Jäin mängu jooksul kaks korda vähemetturiga, aga lõpuks otsustas see, et läksin pool käiku varem lippu. Kolmandas voorus kaotasin mustadega kiiresti Harujõele. Olin tema kasutatud avanguvarianti küll analüüsinud, aga sellest oli juba aega möödas ja analüüs ei tulnud mängu ajal meelde. Neljandas voorus kaotasin valgetega Metsojale. Pärast mängu lõppu kommenteeriti, et kuningat ei või vastase odaga samale diagonaalile panna. Viiendas voorus võitsin mustadega M. Kuret. Minu seis oli vahepeal juba kaotatud, aga lõpus vastane eksis ja kaotas ajaga. Kuuendas voorus võitsin valgetega Kääpi. Sain teravas variandis endale märkamatult enamviguri. Seitsmendas voorus viigistasin mustadega Liivaga. Avangus võitsin etturi, aga vastane võttis selle hiljem tagasi ja lauale tuli lahkvärvi odade lõppmäng.
Täna magasin öösel kauem kui eelmine nädal, kui tulemus oli kehvem. Teiselt poolt pingutasin vähem. Tänu väiksemale pingutusele tunduvad mängud seekord halvemini meeles olevat. Ja ma ei taha seekord nii palju aega nende meelde tuletamisele kulutada kui eelmisel reedel. Males on mälu treenimisest siiski tähtsam mõtlemise treenimine.
neljapäev, jaanuar 19, 2012
Rahvuslus ja isamaalisus
Tõnis Lukas kirjutab "Akadeemia" tänavuses avanumbris:
"Rahvuslust eitada oleks niisama rumal kui eitada ealist arengut või koduarmastust. Rahvuslust peetakse terminina liiga lihtsustatuks ja väljapoole tõrjuvaks. Seetõttu oleks positiivse ja samalaadse mõistena targem kasutada sõna isamaalisus."
Mõlemad on head sõnad. Aga kui eestlase isa on sündinud ja elanud välismaal, võiks ta ikkagi olla eesti rahvuslane.
"kui tahame Eestit rahvusriigina säilitada, ei ole meie rahvuslikes huvides omakorda Euroopa edasine muutumine tsentraliseeritud ühendriigiks, tehtagu seda kas või samm-sammult. Iga Brüsselile äraantud tegeliku otsustusõiguse osake viib meid senise kokkuleppe vastaselt riikide liidu asemel liitriiki, milles eesti keele ja kultuuri säilitamine ei pruugi enam olla põhieesmärgiks."
Selles küsimuses ettenägelikumad rääkisid tsentraliseeritud liitriigi loomise ohust juba aastal 2003 ja varem. Ja kui liitriiki ei loodaks ja eesti keele säilimine jääks eesmärgiks, võib selle eesmärgi täitumine piiramatu rändevabaduse tingimustes ikkagi ohtu sattuda.
"Alalhoidlikkus tähendab keskteed, mitte rapsimist. Allesjäämise vastutus nõuab meilt rahulikku talupoeglikku asjaajamist, mis tähendab, et rahvuslust ei suuda vastupidavalt esindada mingit sorti äärmuslased, ei vasak- ega paremradikaalid."
Hüsteeria on halb asi, aga pühendumine hea.
Churchilli stiil
Suur auditoorium oli rahvast täis. Hakati üksteisele küsimusi esitama. Küsimuse esitamise järel tuli nimetada selle nimi, kes peab vastama. Tuli väga tähelepanelikult kuulata, sest nimesid hääldati inglisepäraselt. Teine küsimus oli, mitu korda ma olen IQ testi teinud. Selle esitas üks välismaalane ja ta küsis seda minult. Olin talt ühel korral sama küsinud. Täna arvasingi, et mulle tuleb teine küsimus. Vastasin, et kaks korda. Aga õpetaja täpsustas, et mult oli küsitud hoopis, mitu korda ma tahan IQ testi veel teha. Vastasin, et mitte ühtegi korda. Pärast küsimustele vastamist läksime koos tüdrukute ja paari vanema inimesega duširuumi riidesse panema. Seal oli üks seadeldis katki. Ei teatud, kes oli lõhkunud. Mina tuletasin meelde, et üks või teine tüdruk oli öelnud, et see megatonn jääb neile ette. Ma ei mäletanud täpselt kumb. Nemad ütlesid, et nemad ei mäleta, et nad oleks nii öelnud. Mõtlesin, et nende nimede omavaheline seostamine võis neile solvav olla, sest tegemist oli kahe kõige rohkem kaaluva tüdrukuga. Tegelikult oli ette jäämisest rääkinud võibolla hoopis üks kolmas tüdruk. Üks tüdruk hakkas kõiki ruumis viibijaid külma veega pritsima. Ma ei olnud rahul, et vesi ei olnud nii külm nagu siis, kui ma endale ise duši peale lasin.
*
Külastasin vanglat. Sinna oli pandud üks mees poliitvangina, sest tal olid minuga sarnased vaated. Ma ei teadnud, millal mind ennast vangi panna võidakse. Mees palus kongis, et talle toodaks raamat. Naisvangivalvur vastas, et ühte raamatut saab mitu korda ka lugeda. Mees palus, et talle toodaks minu unenäoraamat. Seda oleks saanud lugeda palju kordi, sest iga unenägu sai igal lugemisel uuesti tõlgendada. See oli nagu pühakiri. Valvur hakkas juba minema seda tooma, aga see raamat oli vist juba kongi riiulis olemas. Läksin vanglast minema. Minu seisukoht oli, et keegi ei tea, kes meist vaimuhaige on, aga see mees kurjategija ei ole. Kui järgmine kord vanglasse läksin, seisin üksinda koridoris, kui algas ülevanglaline võimlemine. Õhku hüpates pidi seal kaua rippuma, et mitte elektrilööki saada. See õnnestus kõigil. Aga järgmine kord kasutasin seda, et keegi mind ei näinud, ja proovisin õhus rippumise asemel jalgu diivani peale toetada.
*
Hiljuti oli mulle antud Churchilli ingliskeelne raamat. Nüüd vaatasin, kas tema stiil on inglise keeles ilusam. Paistis, et tegemist ei ole sama raamatuga kui eesti keelde tõlgitud "Tormihoiatus". Leidsin ühe väga ilusa lause, milles esines mitmekordne riim. Lause sisu oli, et see oli väga kehv päev, kui vaenlased märkasid Churchilli ja ta kaaslaste kanuud. Eesti keelde oli tõlgitud ilma riimideta. Ilmselt Churchill sellepärast Nobeli kirjanduspreemia saigi, et ta kasutas riime. Kui vaenlased inglaste kaatrit märkasid, tulid nad neid kinni võtma. Mõtlesin, et Churchill vist põgeneb kaatri tagumisest aknast välja. Aga ta leidis olukorrale teistsuguse lahenduse. Kui vaenlased olid tunginud inglaste kaatrisse, tulistas Churchill vaenlaste laeva pihta torpeedo. Selle peale läksid vaenlased tagasi, et oma kaaslasi uppumisest päästa.
*
Elasime ühes majas mere ääres. Vaatasin, et veepurki pistetud sibulad on kasvama läinud. Ema nad ilmselt selleks oligi vette torganud. Pärast vaatamist püüdsin sibulaid otseks tagasi panna. Isa ütles, et nüüd hakkame tähistama sünnipäeva. Laud oli juba kaetud. Küsisin, kelle sünnipäeva. Selgus, et ühe kauge sugulase. Rahvas hakkas saabuma. Pidulauas istudes ütlesin, et mul on püksikumm katki. Küsiti, mis mu vööümbermõõt on. Vastasin, et vööümbermõõt on väike, aga püksikumm on katki.
kolmapäev, jaanuar 18, 2012
Kauba valimine
Asun teele poe poole. Tahan osta midagi sellist, mida kunagi varem pole ostnud. Mõtlen, et see ei ole keeruline, sest ma pole ostnud paljusid asju oma käega. Aga tahaks osta midagi sellist, mida ema ka kunagi ostnud pole. See on juba keerulisem, sest ema ostab kogu aeg proovimiseks uusi asju. Esialgu mõtlesin minna toidupoodi, aga nüüd mõtlen, et peaks minema mõnda poodi, kus ema kunagi käinud ei ole. Võibolla on ema kõiki uusi asju proovinud ja tuleks osta hoopis midagi, mis on emast vanem. Selleks tuleks minna antikvariaati või antiikmööbli poodi. Aga antiikmööbli poe täpne asukoht ei tule mulle meelde ja antikvariaadist olen juba kõiki mind huvitavaid raamatuliike ostnud. Mulle tuleb meelde, et ema ega mina ei ole kunagi ostnud arvutimänge. Neid nägin ühel päeval müügil kaubamajas. Nende jaoks oli seal terve eraldi osakond. Lähen sinna. Hakkan kaupa valima. Kõik arvutimängud on võõrkeeles. Mõtlen, et võiks osta mõnes sellises keeles mängu, millest ma ei tea, mis keel see on. Aga selliseid ma ei leia. Kõik on inglise või vene keeles. Lõpuks leian mängu, mille nimes on vähemalt riigi nimi, mille keelt ma ei oska. See riik on Jaapan. Ostan selle. Mõtlen, et üks kord võib ikka mängida.
18-aastaste eelis
Võtsin bioloogia klassis kotist välja oma esimese klassi päeviku. Ariel võttis selle enda kätte. Võtsin kotist teiste aastate päevikuid. Mõtlesin, et iga päev võivad koolis kaasas olla kõigi klasside päevikud, siis saab kuupäevi järele vaadata. Täna oli viimase klassi viimane päev. Ariel hakkas nüüd seletama, miks ta eluaeg vägivaldne on olnud. Ta rääkis, et kui ta oli esimese klassi õpilane, käis tema kodus koos kirjandusklubi. Klubi liikmed ronisid tema voodisse ja astusid ta poolkurdiks. Mõtlesin, et niimoodi tuleb välja, et mina olen eluaeg Arieli kiusanud. Ma ei hakanud siiski ütlema, et mul on ka oma haigus. Imestasin, et Ariel halvast kuulmisest hoolimata vaikse häälega räägib.
*
Vaatasin oma füüsikaeksami parandatud vastustelehte. See oli vist teistkordse füüsika sisseastumiseksami leht, mitte esimese. Õpetaja oli andnud vastustele plusse ja miinuseid. Alla oli ta kirjutanud punktide arvu ja lause, et tal läksid numbrid sassi. Sellest tulin mõttele punktide arv ise kokku lugeda. Plusspunkte üle lugedes sain väiksema punktide arvu kui õpetaja oli summaks kirjutanud. Teist korda kontrollides kordus sama. Siis võis sissesaanute nimekiri üldse vigane olla. Aga mõnel vastusel ei olnud ei plussi ega miinust ja ma ei teadnud, kummana need arvesse lähevad. Keskkooli lõpetades oli füüsikaõpetaja mulle öelnud, et ma kuskil füüsikaga vahele ei jääks, aga hiljem oli pidanud ise ülikoolis minu sisseastumistööd parandama. Hakkasime teist korda keskkooli lõpetama. Tänases matemaatika tunnis hakkasime kordama, mida me viimastel aastatel õppinud oleme. Õpetaja seletas lühidalt, mis on siinus, koosinus ja tangens. Need olid seotud pöörete ehk kolmnurgaga. Kolmnurgal oli koordinaatteljestikul kolm tippu A, B ja G. Nende nurkade vastas olid vastavalt alfa, beeta ja gamma. Järgmiseks tuletas õpetaja meelde trigonomeetrilisi abivalemeid. Mõtlesin, et seda nägin unenäos, aga mul tuli seal meelde päriselt õpitu. Ainult et koolis ei olnud kolmas nurk G, vaid C. Magasin laua peal. Õpetaja püüdis mind kaasa töötama panna, soovitades, et ma võiks ka küpsuseksamitele tulla. Vastasin, et ma olen juba kaks korda küpsuseksameid teinud - üheksandat klassi lõpetades ja esimest korda kaheteistkümnendat klassi lõpetades. Esimest korda viimases klassis käies hakkasin eksamiteks valmistuma juba esimesest septembrist. Need, kes on praegu 18-aastased, teevad ka nii. Aga mina olen neid eksameid juba üks kord teinud ja minu jaoks on see igav. See annab 18-aastastele eelise. Mul on praegu vaja kindlasti magada. Õpetaja ütles, et kui ma magan, siis tehku ma seda tagumises pingis. Ta nimetas seda aknapoolseks keskmiseks pingiks. Ma ei teadnud, kas ta pidas silmas keskmist või aknapoolset rida. Algul hakkasin minema keskmise rea tagumisse pinki. Aga kuna seal ma oleks istunud tüdrukute selja taga, siis läksin aknapoolsesse ritta. Nüüd olin klassis 208. Õpetaja jätkas tahvlile kirjutamist. Ütlesin, et siin klassis näeb isegi tagumisest pingist tahvlile, klassis 306 ei näinud. Erik vastas, et klassis 306 ei näinud midagi. Tunnist lahkudes mõtlesin, et imelik, et mulle tundub, et ma teist korda keskkoolis käin, teistele nii ei tundu. Tegelikult olen ma ise enda 18-aastaselt saavutatud edu vang ja kardan kogu aeg, et mul ei lähe enam nii hästi. Mulle tundub ainult koolis, nagu mult nõutaks teist korda keskkoolis käimist, kodus ei tee sellest keegi juttu. Tänaval tuli Ariel mulle kallale ja algas kaklus. Artur tuli küsima, kas meie siin kakleme. Kuna tema häälest oli aru saada, et ta tunneb kaasa Arielile, mitte mulle, siis lõin ka Arturit. Nüüd võidi arvata, et kõik kaklused on alati minu alustatud. Ma tahtsin juba edasi minna, aga kaklusele ei tulnud kuidagi lõppu.
teisipäev, jaanuar 17, 2012
Ebatavalise kujuga rendžulaud
Lugesin malepartiide kogust ühe partii teksti. Käikudest ei saanud ma kiiresti ilma nuppe kasutamata lugedes aru, küll aga kommentaaridest. Kommentaator ütles, et mõlemad mängijad on pealiskaudsed, nad oleks võinud rohkem mõelda. Just selle peale otsustasin, et mängin selle partii läbi, sest see ei nõua liiga suurt pingutust.
*
Kõndisin koos Toomaga Sõpruse sillal. Väike must pall veeres sillalt maha nagu pipratera. Ütlesin, et seda enam ei leia. Aga varsti pidin siiski teatama, et ma leidsin. Leidsin mitu palli. Sõitsin bussis. Kui väljusin, siis üks teine väljuja muutis ennast järjest mitmesugusteks erinevateks putukateks. Lõpuks muutis ta ennast naiseks. Seejärel meheks ja mind naiseks. Kodu poole kõndides ilmusid Tartu kohale pommituslennukid. Kui lennukeid oli hõredalt, oli võimalik nende käest pääseda, aga tihedalt lendavate lennukite eest mitte. Läksime majja, kuhu oli kogutud surnuid, keda süia. Viisime sealt ühe surnu välja, et ta ellu äratada. Seda teha ei olnud lihtne.
*
Mulle näidati väiksema aukude arvuga rendžulauda. Hakkasin enda vastu mängima, aga ütlesin, et nii väiksega ei jõua mängud lõpule. Arvasin, et servad tulevad enne vastu, kui üks pool võidu saavutab. Aga nii ei juhtunud. Ütlesin, et tegelikult ma olen nii nõrgal tasemel mängija, et mul suurel laual ka rohkem auke vaja ei lähe. Vaatasin, et sellel pikliku kujuga laual on tavalisest lauast ühel suunal isegi suurem aukude arv. Kui tavalisel laual on aukude arv 15 korda 15, siis sellel oli 10 korda 16. Võtsin peotäie nuppe kaasa ja läksin trepist üles. Alla tagasi tulles pudenesid mõned nupud käest maha. Ütlesin, et ma oleks pidanud enne kõndima minekut nupud aukudesse torkama. Arvasin, et siis nad poleks kukkunud. Istusin uuesti esialgsesse kohta laua taha maha. Selles komplektis oli paljusid värve nuppe. Mõtlesi, et võiks mängida nii, et kui üks värv teise vastu enne nuppude lõppemist võitu ei saavuta, jätkab mängu järgmine värv, mängu lõpetanud värvi nupud jäävad lauale, aga ei lähe võiduks vajalike nuppude rea osana arvesse. Joosep ütles, et ta tahab ka mängida. Ütlesin, et see on alla kaheksa aastastele lastele keelatud. Mängu peale oli trükitud, et see on mõeldud 8-80 aastastele. Mõtlesin, et tegelikult, kui väike laps harjutab nuppude aukudesse torkamist, on see talle kasulik.
esmaspäev, jaanuar 16, 2012
Rongisõit
Sõidan rongiga. Mina sõidan üksi, aga teised vagunis viibijad ajavad omavahel juttu. Kuulatan, mida nad räägivad. Üks ütleb:
"Nii igavat sünnipäeva ei ole varem olnud. Ma ei saa aru, miks ta meid sinna kutsus." Teine vastab:
"Minu sünnipäev oli veel igavam." Esimene ütleb:
"Ei olnud. Või kas ma üldse sinu sünnipäeval käisin?" Teine vastab:
"Ma ei mäleta. Mul on selle koha peal mäluauk."
Kuulan, mida räägitakse teises suuna. Seal öeldakse:
"Ta lubas järgmise tööle hilinemise korral vallandada. Aga endal tal on kell vale." Sellele vastatakse:
"Keera enda kell ka ette." Esimesena seal suunas rääkinu ütleb:
"Kui mina oma kella ette keeran, jääb tema kell taha."
Proovin rohkem mitte kuulata. Panen silmad kinni, et magama jääda, sest öösel magasin sõitu oodates vähe. Aga und ei tule. Nüüd kuulen vist juba hallutsinatsioone, sest räägitakse minust. Tüüpiline hallutsinatsiooni hääl räägib:
"Ta pani sellepärast silmad kinni, et ta ei julge inimestele otsa vaadata. Ma ei saa aru, miks nii arga inimest kinnises asutuses ei hoita. Ta ei julge üle tee minnes ka kahele poole vaadata."
Teen silmad lahti ja vaatan aknast välja. Aga väljas on pime. Võtan kotist raamatu, et lugeda, kuigi tean, et sõidu ajal lugemine rikub silmi. Lugemiseks olen liiga unine.
Sõin võililli
Klaus juhtis tähelepanu sellele, et minu koostatud raamatu toimetaja oli pidanud esitlusel kõne, kus ütles, et ta ei teadnud ette, et peab seda raamatut toimetama. Mõtlesin, et võibolla peaks edaspidi tõesti ette teatama, et tuleb sellist raamatut toimetada, et saaks toimetamise jaoks varem teadmisi koguma hakata. Lugesin ka Klausi kõnet. Klaus oli öelnud, et toimetaja tahab suurmeest ajaloost maha kiskuda. Ütlesin Klausile, et tema enda kõne on ebaviisakas. Lisasin seletuseks toimetaja käitumise kohta, et üks punkt on see, et kirjandusinimesed ei loe minu raamatuid, vaid nende kohta avaldatud arvustusi, ja arvustusi kirjutavad kurjategijad. Pidime minema rongi peale, et sõita Tallinnast Tartusse. Aga ette tuli palju ronge korraga ja ma ei teadnud, millise peale ma pean minema. Teised kadusid vaateväljast ja ma ei saanud nende järgi ka minna. Lõpuks leidsin õige bussi üles. Seal istusid ema ja vennad nooremana. Ema ütles, et siin bussis maksab pilet 10 kopikat, aga praeguses ajas 1000 krooni. Vastasin, et Nõukogude ajal oli pilet odavam sellepärast, et seda doteeriti, aga dotatsioonid tulid muude asjade arvelt.
*
Läksin kooli poole. Nägin Võidu silla juures Helenit. Ta oli nüüd 98-aastane. See tähendas, et kohe pidin ise sama vanaks saama. Pille oli kaitsnud täna doktoritööd. Tal olid käes lilled, mida ta tahtis viia õpetajatele. Väiksema ja kõige koledama osa lilledest kinkis ta mulle. Need olid närtsinud võililled. Teadsin, et vaasi pannes närtsivad võililled veel rohkem. Seetõttu sõin mulle antud lilled ära, kuna teadsin, et võilillesalatit süiakse. Võibolla söödi neist ainult ühte osa, aga mina avastasin, et kogu võilill on söödav.
*
Tänases "Sirbis" ilmus minuga intervjuu ja samas numbris ühe tüdruku artikkel. Selle tüdruku ema kiitis, et minu intervjuus on veerud üksteisest joonega eraldatud, sama moodi kui siis, kui ma kirjutasin "Pärnu Postimehes". Mina vastasin, et aga seekord on jooned vildikaga tõmmatud, mitte trükitud. Siis nägin, et vildikaga tõmmatud joone all on ka trükitud joon. Kuigi mina oskasin kirjutada paremini, maksti tüdrukule seekord rohkem, sest tema oli kirjutanud artikli ise, aga mind oli ainult intervjueeritud. Läksime korterisse sisse. Seal rääkisin Tõnisega. Tõnis pani toidu laua peale. Ütlesin, et sinna ei ole seda hea panna, sest sama laua peal olid ka mürkained. Tõnis võttis joogipaki kätte ja ütles, et joob sellest. Lubasin, et no mängult võib juua. Tõnis mängis joomist pakki tegelikult avamata. Tõnis rääkis pikka juttu, mida ma arvutiga kirja panin. Aga kirjutatut vaadates nägin, et lõigud on ebaloogilises järjekorras. Selgus, et uued read ei lisandunud alumisse, vaid ülemisse otsa. Muutsin asja vastupidiseks.
pühapäev, jaanuar 15, 2012
Teadmiste universum
Meie koolis olevat üks õpilane sellepärast eelmisse klassi tagasi saadetud, et avastati, et tal on suvine tõlkepraktika tegemata. Minu tõlkepraktika kestis vist nädal. Seal pidin mitu tundi koolis tõlkima ja lisaks veel kodus. Kodus ma ei suutnud kuidagi tõlkimisega pihta hakata, sest tahtsin kõrvaklappidega raadiot kuulata. Aga enne järgmist päeva täitsin ülesande siiski ära. Päevavaras on see, kes ei tööta, ja öövaras, kes ei maga. Pühapäevavaras on see, kes pühapäeval töötab. Mõnedel pidavat nädalavahetusel pingelangusest peavalu tulema. Mul eile ilmselt üleeilse pika malega tegelemise tagajärjel valutaski, aga eile oli mul tööpäev. Täna on puhkepäev ja ei valuta. Kui su jalad ei valuta, siis muudkui jookse või jaluta. Eile jalutasin värskel lumel, täna oli lumi juba vanem. Ühest bussipeatusest oli kõnniteelt lumi kadunud. Seal ei olnud kõige ilusam kõndida. Raamatu "Üks rohutirts läks kõndima" uuem trükk on meil kodus vist hävinud, aga selgus, et sama autori lasteluulekogu vana trükk on meil olemas. See selgus jõululaupäeval. Tänavu oli jõululaupäev laupäevasel päeval. Õigemini mullu, sest pärast seda tuli aastavahetus. Aga ikkagi sel talvel. Valgete inimeste maal on suvel valged ööd ja talvel valge lumi. Kõigis maakera osades on päike 50 protsenti aastast loojas, aga neil maadel, kus sajab lund, on pimedam osa aastast valgem. Kiirte langemisnurgast ja pilvedest sõltub ka midagi. Ja tänapäeval ka kunstvalgustusest. Ma pole rahul, et Tartus ei ole enam tähti nii hästi näha kui minu lapsepõlves. Tartu tähetorn oli juba siis kasutuks muutunud. Ükskord ma olin ühes tähetorni listis. Sellega ma liitusin küll rohkem ajaloo kui tähtede pärast. Vahepeal mul polnud aega oma postkasti vaadata ja kirjutasin ennast sealt listist välja. Hiljem saabus seal juba vaikus. Mõnes listis ma olen olnud aktiivsemate kirjutajate hulgas, aga seal mitte. Monomaaniaks nimetatakse aktiivsust ainult ühes valdkonnas. Professionaalne kretinism on seotud professiooniga, aga monomaania võib puudutada ka valdkonda, milles inimene pole kõige tugevam. Enda puhul ma monomaaniast ei räägiks. Liigne killustatus võib ka kahjulik olla. Aga kui läheneda erinevatele huvialadele terviku tundega, kas see on killustatus? Sõnavalik peegeldab suhtumist. Võib rääkida killustatusest, aga võib rääkida ka universaalsusest. Universiteet peaks olema universaalsust taotlev asutus, aga üksik inimene võib seal vaid ühte eriala õppides langeda professionaalse kretinismi küüsi. Need sõnad meenutavad juba sõimusõnu. Halb inimene määrib teisi nii selle kaudu, kui nad teda kritiseerivad, kui ka selle kaudu, kui nad silma kinni pigistavad. Targem annab järele ja tugevam annab tappa. Harrastage tegevust, mis näitab teie tugevust. Kui mõistusel on vari, siis muudkui ennast hari.
Abstraktne mõtlemine
Keelasin Tõnisel ja Joosepil akna peal kõõlumist. Siis vaatasin, et me oleme esimesel korrusel. Algul oli mulle tundunud, et palju kõrgemal. Varsti küsis Tõnis, kus Joosep on. Vastasin, et Joosep sõitis linna. Läksin trepist alla välja ja kontrollisin, et auto on tõesti ära sõitnud. Läksin tuppa tagasi. Lugesin ühte raamatut. Kui lugesin parajasti tšehhikeelseid sõnu "naši" ja "vaši", mis olid vene keele analoogia põhjal arusaadavad, kuulsin, et Pille ja Maaja tarvitasid selja taga samu sõnu. Küsisin neilt, kust nad sellised sõnad võtsid. Maaja palus mul viimati loetud lause ette lugeda. Hakkasin kaks korda lugema, aga kummalgi korral sõnade kokku lugemine ei õnnestunud. Ütlesin, et kogu see lause on tšehhi keeles. Maaja pani lausele sõrme juurde ja ütles, et loe-loe. Iga sõna kohta oli joonistatud pilt. Piltidel tundusid olevat naised, kes koosnesid pirnidest ja muudest puuviljadest, aga ma ei olnud piltide tähenduses kindel ja seetõttu ei teinud teist nägu.
*
Kuulasin raadiot. Seal räägiti, et maadlemisvõistlustel oli käinud üks hüpnotiseerija, kes oskas inimesi sõrmedega magama panna. Ta tegi seda ka oma maadlemisvastastega. Rääkijale oli soovitatud, et ta ei laseks endaga nii teha. Ta mainis teise koha saavutamist. Ma ei saanud aru, kas ta ise saavutas teise koha ja hüpnotiseerija esimese või vastupidi. Teistel olevat raske silmaga nähtu põhjal täpset hüpnotiseerimisviisi selgeks õppida. Panin vahepeal raadio kinni ja siis tahtsin edasi kuulata, aga kõigilt jaamadelt tuli nuppu kruttides muusikat. Isa küsis juba, kas ma kuulan nii kehva muusikat. Mina küsisin, kus jutusaade on. Leidsin selle lõpuks üles ja kuulasin oma toas üksi edasi. Seal rääkis see mees, et abstraktset mõtlemist on raske omandada. Ta rääkis, et abstraktse mõtlemise võime tekib nendel, kellel on raskusi sinise ja rohelise värvi eristamisega. Mõtlesin, et võibolla olen mina ka selline, sest mina pidasin lapsena siniseks sellist munatopsi, mida Klaus pidas roheliseks. Hiljem hakkasin mina ka selles rohekaid toone nägema. Aga seda ei saanud teine inimene mõõta, kui hästi keegi värve eristab. Mees küsis raadios teiselt stuudios olevalt mehelt, mitme inimese tunnist puudumine tal kooliajal kõige rohkem meelde jäi. Teine mees vastas, et ta arvab, et kui kogu klass oleks puudunud, siis oleks see meelde jäänud. Esimene küsis, et aga edasi. Panin raadio kinni, sest pidin hakkama arsti juurde minema. Läksin ja rääkisin teistele, mida olin raadiost kuulnud. Mõtlesin, et võibolla jäävad meelde nii suured kui ka väikesed arvud, aga mitte vahepealsed.
*
Kohtusin Peebu, tema naise ja lapsega. Laps oli parajasti rääkima õppimise eas. Peep õpetas lapsele, et ükski inimene ei ole halb, isegi mitte Savisaar. Laps ütles: "Savisaar on loll." Peep õpetas last edasi. Laps ütles: "Savisaar on depressiivne inimene." Peep pöördus teiste poole ja seletas, et laps ütles "depressiivne inimene" ainult selle peale, et kuulis sõna "arendamine". Minu meelest oli see seletus vale.
*
Olin koolis. Olin pidžaama väel, sest olin teel arsti juurde. Mööda kõndis üks õpetaja, kes oli mind ka õpetanud. Märkasin, et ema ja vend, kes pidid minuga arsti juurde kaasa tulema, on ka pidžaama väel. Küsisin, miks me oleme selliste riietega kooli tulnud. Paberi peale oli kirjutatud, millisel tänaval arst asub. Ütlesin, et see tänav ei ole mulle tuttav. Aga kirjeldus, et see asub Lutsu majamuuseumi lähedal, ütles rohkem. Algul sain aru, et see tänav jääb Lutsu muuseumist teisele poole Riia maanteed. Seejärel taipasin, et arsti asukoht on hoopis Lutsu muuseumiga samal küljel ja sellest edasi. Asusime mööda Riia maanteed teele. Seal kohtusin Tõnisega, kes andis mulle üleni liivase käe. Surusin ta kätt ja ütlesin: "Tere, ei ole sind mitu tundi näinud." Kui kõndimist jätkasin, hoiatasin Tõnist et ta ei kõnniks autoteel. Autotee ja kõnnitee vahel ei olnud piiri. Kui Tõnis läks kõnnitee teise serva, kukkus ta ühe aia äärde prakku. Nutma hakkas ta alles siis, kui nägi, et teda kohe välja ei aidata. Nii oleks võinud juhtuda, et me kõnnime edasi, ei kuulegi ta nuttu ja ei tea, kust otsida.
*
Neli musketäri olid läinud labürinti. Athos ütles, et ta tegi õigesti, et joonistas endale ümber selle labürindi kaardi. Tal oli see kaart kaasas. Kaardi teisel küljel oli kaardimängu laud. Selle peal oli mängitud ja tulemus oli, et labürindi kaardi servad olid maha kulunud, nii et ei olnud näha, mis suunda värav jääb. Nii nad ei osanud labürindist välja minna. Aramis ütles, et võiks hakata kaarte mängima. D'Artagnan küsis, kas me jääme lootma, et leiame lahenduse kaardimängu käigus. Aga siis kuulsid nad seina tagant, kuidas möödusid mingid muud inimesed, kellest üks ütles: "Me leiame lahenduse." Nende inimeste järgi sai hakata väljapääsu otsima. Ei tohtinud enda seal viibimist neile inimestele reeta.
laupäev, jaanuar 14, 2012
Ühingu taastamine
Minu eakaaslased on jäänud vanaks ja hakkavad rohkem lapsepõlve peale mõtlema. Ajakirjanikust klassivennale tulevad meelde kolmandas klassis tegutsenud Jõuk ja neljanda klassi aegne Fantoomide Ühing. Ta kirjutab mulle, et me võiks Fantoomide Ühingu tegevuse taastada.
Mina vastan, et ma olen talle üle poole elu Facebooki sõnumeid saatnud, aga ta pole ühelegi vastanud. Kui ta neile vastama hakkaks, siis see olekski nagu Fantoomide Ühingu aegne koolitunni kirjavahetus. Kuigi Ühingul oli rohkem liikmeid ja kõiki neist minu Facebooki kontaktide nimekirjas ei ole. Võibolla isegi mitte elavate hulgas.
Klassivend kirjutab selle peale, et Facebook ja Fantoom algavad mõlemad tõesti F-tähega ja Fantoomide Ühingu ametlik nimi oli ka inglise keeles. Aga me võiks Kuradisillal koosolekuid ka pidama hakata nagu neljandas klassis.
Mina kirjutan, et mul on jalad juba kümme aastat haiged ja ma ei jõua Toomemäest üles ronida. Aga mul on blogi, mille nimes sisaldub kuraditosin, just nagu Kuradisilla küljele kirjutatud aastaarvud 1613 ja 1913. Me võiks koosolekuid pidada ka minu blogi kommentaariumis.
Klassivend vastab, et kirjutanud on ta elu aeg, mina võin tema ajakirjanduslikke esinemisi ka võrgus kommenteerida, aga siis ma olen lihtsalt üks tuhandete hulgast.
Mina kirjutan, et F tähendab seda, et Fantoomidel on hea fantaasia. Küll me midagi välja mõtleme. Aga praegu mul käsi juba kirjutamisest valutab.
Vaim kangialuses
Ütlesin, et ma tahan saada ilma piltideta arvutit. Klaus hakkas mulle otsima. Oli räägitud, et tänapäeval on noortel arvutis kogu aeg pildid lahti. Aga mina neid pilte ei tahtnud, vaid olin sunnitud neid vaatama. Klaus leidis midagi. Aga selgus, et tema leitu ei ole ka päris ilma piltideta, vaid sealt lihtsalt ei ole kõige äärmuslikumaid pilte ja lõpus tulevad piltideta leheküljed, mida on väiksem osa lehekülgede üldarvust. Ütlesin, et ma tahan ilma piltideta arvutit ja ilma piltideta raamatut.
*
Olin Peedult mõned raamatud ära toonud. Hakkasin lugema "Loomingu Raamatukogu", millel oli ammust ajast järjehoidja vahel. Mõtlesin, et see on nii huvitav, et selle loen järjest läbi, kuidas ma vahepeal ära olen unustanud. Aga seda raamatut ei olnud tänavuse aasta lugemisplaanis. Ma ei saanud teda plaani panna, kui ta mul plaani koostamise ajal meeles ei olnud. Või "Loomingu Raamatukogud" olid nii õhukesed, et neid võis lugeda ehk ka plaaniväliselt. Võis oodata, et aasta lõpus pean kirjutama, et panin aasta lugemisplaani 20 raamatut, aga läbi sain 10 esimest plaani kuulunud raamatut ja 10 muud raamatut.
*
Henn küsis, mis mu sahtli ruumala on. Vastasin, et minu suur sahtel on väiksema ruumalaga kui kaks väikest sahtlit kokku, Pille mõõtis ükskord ära. Siis hakkasin kahtlema, kas ma tegin õigesti, et vastasin. Küsisin, kas neid andmeid on vaja jälle selleks, et sahtlite omanike osas ümberkorraldusi teha. Ema vastas, et muidugi. Kui Pille oli sahtlite ruumala välja arvutanud, oli ka eesmärk omanike vahetamine. Ütlesin, et uue kirjutuslaua sahtlikappi ei anna ma kellelegi, see on minu oma, sest mina tulin mõttele, et laua juures võiks ka sahtlikapp olla. Vist maksin ise osa hinnast kinni. Pärast oli vaja pangast uut raha välja võtta. Vana kirjutuslaua suurest sahtlist ma ka loobuda ei tahtnud. Kuigi algul, kui mul olid seal olnud suure sahtli asemel kaks väikest ülemist sahtlit, ei olnud ma nendest loobuda tahtnud. Kui mul veel üldse sahtlit ei olnud, kirjutasin ülemise sahtli peale nõrga joonega oma nime ja ütlesin, et leidsin sealt oma nime, mina pean selle sahtli endale saama. Kõigile inimestele mõjus vist psühholoogiliselt ühte moodi erinevus, kas nende asjad on teiste omadest madalamal või kõrgemal.
*
Pille ja väike poiss jätsid klotside kasti panemise pooleli, sest väike poiss pidi oma koju minema. Klotside kasti panemist jätkasin mina. Algul viskasin klotse kasti juhuslikus asendis, aga nii oleks kuhi peale tulnud. Siis vaatasin, et Pille ja väike poiss on neid korralikult üksteise peale ladunud, siis võin mina ka klotside seljad vastamisi panna. Klotsid ei mahtunud ära sellepärast, et meile oli toodud jälle ühe pere mänguasju, kus enam lapsi ei olnud. Neid oli juurde toodud korduvalt. Juurde toodud mänguasjade hulk oli juba palju suurem kui meie vanade mänguasjade oma. Mõtlesin, et siis on väikese laste arvuga perede mänguasjade hulk suurem kui meie paljulapselises peres. Aga mulle tuli meelde, et erinevad vanad mänguasjad on toodud erinevatest peredest.
*
Pidulaud oli kaetud ja esimesed inimesed istusid laua taga. Ütlesin ühele poisile, et ta ei sööks otse ühiskausist. Tõnu segas vahele, et tänapäeval on ühiskausist söömine lubatud. Vastasin, et mitte siis, kui mina kohal olen. Ise istusin laua peal. Ütlesin, et teised võivad jälle minul laua peal istumist keelata. Üks väike poiss hakkas käpuli käima. Varem oli ta ainult roomanud. Ütlesin, et ma näitasin talle käpuli käimise ette. Mõtlesin, et võibolla talle oleks arendavam olnud, kui ta oleks selle ise avastanud. Väike poiss läks käpuli laua alla. Läksin temaga koos. Laua all olid naiste paljad jalad. Ühe mehe jalad olid ka paljad. Kõndisin tänaval. Nägin, kuidas ühes kangialuses väljus ühest seinast vaim ja sisenes teise seina.
reede, jaanuar 13, 2012
Maletaja-mäletaja mängupäev
1. Peebo 6 p.
2. Solovjov 5
3.-5. Marksoo, Metsoja, Okas 4,5
...
13. Runnel 2,5
...
Kokku 16 osavõtjat, 7 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega.
Proovin mängud mäluharjutusena kirja panna:
1. voor
Runnel-Peebo
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 Rf6 5. e5 de 6. Re5 a6 7. Rd7 Rd7 (Vastane ütles, et ta vahelduse mõttes lööb seekord teise nupuga.) 8. Oc4 Re5 9. Oe2 e6 10. c3 Rd3 11. La4+ Od7 12. Le4 Rc1 13. Vc1 Oc6 14. Le3 Lf6 15. Ra3 b5 16. Rc2 Lg6 17. Lh3 Oe7 18. d4 Oe4 19. Re3 c4 20. Rg4 Of5 21. Lf3 Oe4 22. Le3 Og5 ja must võitis.
2. voor
Marksoo-Runnel
1. Rf3 d5 2. c4 c6 3. b3 Rf6 4. Ob2 Of5 5. e3 Rbd7 6. Oe2 Lc7 7. h3 e5 8. d3 Od6 9. Rh4 Oe6 10. 0-0 0-0-0 11. Rd2 g5 12. Rhf3 Vhg8 13. Rh2 e4 14. Rg4 Rg4 15. Og4 f5 16. Oe2 g4 17. hg fg 18. de g3 19. f4 de 20. Re4 Oe7 21. Le1 Oh4 22. Of3 Vde8 23. c5 Od5 24. Rd2 Oe6 25. Re4 Od5 26. Rd2 Oe6 27. Vd1 Rf6 28. b4 Rg4 29. Og4 Og4 30. Rc4 Oe7 31. Rd6+ Od6 32. cd Ld7 33. Vd3 h5 34. e4 Of5 35. Oe5 h4 36. ef ja valge jõudis viimastel sekunditel mati panna.
3. voor
Seljodkin-Runnel
1. c4 c6 2. g3 Rf6 3. Og2 d5 4. Rf3 Of5 5. 0-0 Rbd7 6. cd cd 7. Rd4 Og6 8. d3 e5 9. Rb5 a6 10. R5c3 La5 11. Rd2 Oe7 12. Rb3 Ld8 13. Rd5 e5 14. de Oe4 15. Oe4 Re4 16. Of4 0-0 17. Ld4 R7f6 18. Re7 Le7 19. f3 Vad8 20. Le3 Lb4 21. fe ja valge võitis, lõpus kukkus mustal aeg.
4. voor
Runnel-Kääp
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Rf3 Og4 6. h3 Oh5 7. g4 Og6 8. Re5 e6 9. Od2 Lc7 10. h4 h5 11. Rg6 fg 12. Le2 Lf7 13. Re4 Oe7 14. Rg5 Og5 15. Og5 Rf6 16. Oh3 Ke7 17. gh Vh5 18. 0-0-0 Rd7 19. Vde1 Rf8 20. Lc4 Vg5 21. hg Rd5 22. Lc5 Kd7 23. Ve2 a6 24. La3 Ve8 25. Vae1 Lf4+ 26. Kb1 Lg5 27. Ve5 Lf6 28. Le3 Rf4 29. Of1 Ve7 30. Oc4 Rg2 31. Le2 Re1 32. Le1 ja lõppseisus oli mustal ettur rohkem ning tegime käikude kordamisega viigi.
5. voor
Lomp-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Oc4 Rf3+ 5. Lf3 Rf6 6. c3 Oe7 7. 0-0 0-0 8. Oe2 d6 9. Ve1 Oe6 10. d4 c6 11. Lg3 Rd7 12. Oh6 (Vastane küsis, miks ma etturit ei löönud, mida ma polnud ise näinud.) Of6 13. Rd2 Ve8 14. Rf3 g6 15. Od1 ed 16. cd Og7 17. Og5 Of6 18. Of6 Rf6 19. Ve3 d5 20. cd Od5 21. Ve8+ Le8 22. Lc7 Of3 23. Of3 Ld7 24. Ld7 Rd7 25. Ve1 Kf8 26. h4 Rb6 27. g3 Vd8 28. Vd1 Rd5 29. a3 h6 30. Kf1 f6 31. Ke2 g5 32. hg fg 33. a4 a5 34. Od5 Vd5 35. Kd3 Kf7 36. Vh1 Kg6 37. Vb1 c5 38. Kc4 Vd4+ 39. Kc5 Va4 40. Kb6 h5 42. Kb7 Vb4 43. Ka6 a4 44. Ka5 Ve4 45. Va1 h4 46. gh gh 47. Vg1+ Kh5 48. Vf1 Vf4 ja must võitis.
6. voor
Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Oc5 4. 0-0 d6 5. c3 a6 6. d4 ed 7. Rd4 Rd4 8. cd Oa7 9. Lb3 Le7 10. Oe3 Rf6 11. Rc3 0-0 12. f3 b5 13. Od3 Ob7 14. Vfe1 c5 15. Lc2 c4 (Parem cd.) 16. Of1 Vad8 17. Lf2 Vde8 18. d5 Oe3 19. Le3 Od5 20. Lb6 Ob7 21. Vad1 Oe4 22. fe Rg4 23. Ld6 Lh4 24. Lf4 g5 25. Lg3 Lg3 26. hg Ve5 27. Vd5 Vfe8 28. Ve5 Ve5 ja varsti kaotas must ajaga.
7. voor
Runnel-Ots
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 Rf6 4. e5 Rfd7 5. f4 c5 6. c3 Rc6 7. Rdf3 h5 8. Ob5 Lb6 9. La4 a6 10. Oc6 bc 11. Re2 a5 12. Vb1 Oa6 13. Oe3 Od3 14. Vd1 Oe2 15. Ke2 Lb2+ 16. Vd2 Lb5+ 17. Lb5 cb 18. Vb1 b4 19. Vc2 c4 20. Od2 Vb8 21. Vcb2 Vc8 22. cb c3 23. Vbc1 ab 24. Vb3 f6 25. Vc2 Oe7 26. Oc1 Kf7 27. a3 ba 28. Oa3 Oa3 29. Va3 ja valge sai etturi tagasi, aga edasimängus oli must aktiivsem ja läks etturilõppmängus viimastel sekunditel lippu, mis ühtlasi oli matt.
Eksam Tallinnas
Hakkasin minema kooli sööklasse. Ma ei olnud kindel, kas mul söömise õigus on. Aga pidi olema, sest mul tuli kindlalt meelde, et olin söögiraha ära maksnud. Nüüd, kus ma pidin söögitalongi saamiseks raha maksma, sai süia suurema kindlusega kui siis, kui ma olin saanud süia tasuta. Aga söökla ukselt ma edasi ei läinud, sest sööklas kõik oigasid ja ulgusid. Kartsin, et seal võib olla mõne haiguse epideemia või õhus mürgist gaasi. Sööklatrepist üles taganedes jätsin ukse õhutamiseks lahti. Kui üks tüdruk sööklauksele lähenes, hakkas ta ka oigama, vist tuli talle uksest mürgist gaasi. Kui ta ukse kinni pani, ei saanud gaas enam temani jõuda ja ta lõpetas oigamise ära. Hakkasin koju minema. Kooliõuel rääkisin sellest oigamisest füüsika õpetajale. Ta kahtles, kas see on seotud minu oletatud põhjustega. Õpetaja arvates võis oigamine tulla hirmust. Selja tagant tuli veel üks inimene, kes kutsus õpetaja majja tagasi, kuna tema abi vajatakse. Mina kõndisin edasi. Mõtlesin, et mina hirmu pärast ulguma ei hakka. J. Rooste pidi täna mind ja isa Tallinnast Tartu sõidutama. Kartsin, et ta hakkab sõidu ajal minu luuletusi kritiseerima. Väravast väljudes nägin Tartu EÜS-i maja moodi hoonet. Mõtlesin, et oleks ma päriselt Tartus, siis ei peaks autoga sõitma. Ja Tartu oli üldse väga ilus ja kodune linn, kus oleks tahtnud jala kõndida. Aga koolimaja pidigi ju asuma Tartus. Siin läksid vist reaalsus ja kujutlus vastuollu. Läksin koolimajja tagasi, et vaadata, mida õpetaja seal teeb. Selgus, et oigamise põhjus oli ikkagi haigus. Füüsika õpetaja tundis füüsilisi asju kõige paremini. Ta oli pidanud hakkama sööklas viibijaid süstima ja kõigepealt endale kaitsesüsti tegema, et ta ka ei nakatuks.
*
Olin sõitnud koos isa ja J. Roostega Tallinna, et teha ülikooli jaoks eksamit. Õppejõud oli Tartus öelnud, et eksamit võtab ta vastu Tallinnas. Öösel magasin ühiselamus ja eksam pidi tulema hommikul. Ärkasin keset ööd. Olin näinud väga pika unenäo, sest eksamiks valmistudes olin aju kõva pinge all hoidnud. Kirjutasin nüüd unenäo blogisse. Kirjutasin, et eksamil võidakse mul hinnet alla võtta, sest Päts võibolla ei saa aru, et ma olen tipptasemel. Kui olin kirjutamise lõpetanud, läksin magama tagasi.
*
Hommikul ärkasime ühiselamutoas uuesti üles. Rooste vaatas oma rahakotti ja ütles, et tundub, et sealt on raha vähemaks võetud. Mina ütlesin, et võibolla siis minu rahakotist ka. Vaatasin, kui palju seal umbes paberrahasid on. Ütlesin, et tundub, et minul on siiski kõik alles. Vargad ühte rahakotti kätte saades nähtavasti ei tulnud selle peale, et rahakotte on seal kaks. Aga mündivahe lukk oli lahti. Ütlesin, et sente on vist siiski võetud. Koridorist kostsid teiste maletajate hääled. Sosistasin: "Tasa!" ja jätkasimegi rääkimist sosinal. Rooste pani malenuppe kokku. Üks tüdruk küsis, kas see on minu malelaud. Vastasin, et mul on kaks malelauda kaasas. Naersin. Lisasin, et aga see minu malelaud ei ole. Põrandal oli veel üks hästi suur karpmalelaud, mille koht oli siin ruumis. Kuigi olin igaks juhuks kodust malenupud kaasa võtnud, malet mängima me siiski ei hakanud. Pidin minema eksamile hariduskeskusesse. Minu öösel blogisse pandud unenägu oli loetud ja kuulsin, kuidas üks hääl seda kommenteeris, et nii intelligentne inimene nagu mina saab loomulikult eksami eest viie, ma olen ise ainuke, kes selles kahtleb. Väljusin koos isa ja Roostega majast. Märkasin, et olin väljunud palja jalu. Läksin majja tagasi, et eesruumist oma jalanõusid otsida. Ma ei tundnud neid ära. Mäletasin ainult, et mul olid mustad kingad, aga seda värvi oli paljudel. Siis nägin, et mul on siiski jalanõud jalas. Enne ei olnud kindlasti olnud, aga tegu oli unenäo kujutlusega. Kui uuesti majast väljusin, ei leidnud ma isa ja Roostet enam üles. Nemad vist ei pidanud minema eksamile, vaid olid mingil muul põhjusel Tallinnas. Rahva hulga sees edasi kõndides ma varsti isa siiski nägin. Ta oli nüüd üksinda. Lehvitasin talle. Ta tuli minu juurde. Läksime koos hariduskeskuse hoonesse, kuhu ma poleks osanud üksi minna. Tuli veel ära arvata, millisest trepist tuleb üles minna. Seal vooris pikk rida üliõpilasi. Isa ütles, et rebased läksid siit. Vastasin, et rebased ei tunne teed. Trepist üles minnes mõtlesin, et hariduskeskus on osa Tallinna Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolis õpib Helina. Helina ei tea, et ma Tallinnas olen, aga me võime siin majas kohtuda.
neljapäev, jaanuar 12, 2012
Talvepildid
Ühel hommikul ärkasin mõttega, et lähen lund pildistama. Aga öösel oli läinud soojaks ja lumi oli ära sulanud. Teisel päeval nägin väga ilusat lumesadu. Võtsin fotoaparaadi, et seda pildistada, aga samal hetkel sai aparaadi aku tühjaks. Nüüd on siiski nii lumesadu kui ka maha sadanud lumi pildistatud. Fotoaparaadil on üks režiim tehtud spetsiaalselt lumiste mäetippude ja valgete liivarandade pildistamiseks. See näitab, et aparaat on valmistatud maal, kus lund ei ole mujal kui mägedes, aga eesti keelde ei ole hakatud teist moodi tõlkima. Proovisin nii seda režiimi kui ka tavalist. Lumerežiimiga tuli lumi natuke heledam.
Mängud kokkutulekul
Teised Peedule sõitjad olid juba raudteejaama läinud. Läksin ka vaatama, kas pean juba rongi peale minema. Jaamas selgus, et rong väljub varsti. Ütlesin, et ma ei jõua enam koju asju võtma minna. Ema hakkas naerma, sest mul ei olnud asju kaasas. Olin vihane, et rong nii ruttu läheb, ja lõin jalaga prügikasti ümber. Hakkasin seda samal hetkel kahetsema ja ütlesin, et kohe tõstan ta püsti tagasi. Aga mind võeti juba kinni ja viidi jaama ülemuse juurde, et ta mulle trahvi teeks. Kordasin, et ma kahetsen, et ma prügikasti ümber lõin, ma tõstan ta püsti tagasi, mul tuli äkkviha, kuna ma ei jõua enam enne rongi väljumist kodus ära käia. Ülemus ütles, et ma võin ju järgmise rongiga ka minna. Mina ütlesin, et selle peale ma ei tulnudki. Aga mõtlesin, et ma ei viitsi nii palju edasi-tagasi kõndida, et järgmise rongiga sõita. Mulle ei hakatud trahvi tegema. Mõtlesin, et võidaks teha, vaadates, et ma rikun endiselt korda ja surun käega vastu minu kõrval istuva naise rinda. Tegelikult surus see naine ise ennast minu käe vastu. Läksin ja tõstsin prügikasti püsti.
*
Mulle näidati grupipilti, mis oli tehtud ühel peol, kus ma olin käinud. Fotol oli teiste hulgas kaks lühikese seelikuga naist. Vanema naise jalad olid natuke ilusamad kui nooremal. Seisin akna all ja kuulsin, kuidas vene poisid mind mõnitavad. Nad mõnitasid selle eest, et ma olin neist pikem. Aga ma kükitasin maha. Klassikokkutulekul olid kõik öelnud, et nad nägid mind, kuigi nad oleks võinud sama hästi öelda, et nägid kedagi teist. Esimesel klassikokkutulekul ei olnud mulle veel sellist tähelepanu osaks saanud. Nüüd oli kolmas klassikokkutulek ja tähelepanu minu vastu oli jälle väiksem. Keegi minuga ühte ruumi üldse ei tulnud, peale minu oli seal ainult kaks väikest poissi. Tõstsin väikseid mänguloomi püsti üksteise taha ritta. Esialgu tegin seda süsteemitult, aga siis mõtlesin, et panen kõik kolm ninasarvikut kõrvuti. Kui kaks sarnast ninasarvikut olid juba kõrvuti, otsisin veel kolmandat, mis oli neist hoopis erinev. Hakkasime kõigi kokkutulekul osalejatega palli mängima. Viskasime väikest rohelist palli üksteisele. Roheline pall oli pehme, aga üks mängija viskas musta kõva palli. Ütlesin, et seda musta palli ei tohi kasutada, sest sellega võib pea lõhki minna.
kolmapäev, jaanuar 11, 2012
Aeg ja ruum
Kirjasõber saadab mulle kirja, kus ütleb, et me võiks minna koos ajas rändama.
Vastan, et me võiks rännata sellesse aega, kus ta mulle veel sageli kirjutas. Kuigi see, et ma talt nüüd kirja sain, ongi juba natuke vana aja tagasituleku moodi.
Küsin, kas tal ajamasin on. Kui ta tahab reisida mõnda teise aega, kas me peame selleks kokku saama või asume eraldi teele ja oleme teises ajas ka erinevates ruumi punktides? Mulle meeldib viibida ruumides, kus ühtegi inimest peale minu ei ole. Ja kõndida tänavatel, kus pole ühtegi koera.
Kirjutan kirjast endale koopia ja viin ümbriku posti.
Mõtlen, et selleks, et teada, millisesse aega on kõige parem rännata, tuleb lugeda ajalooraamatuid. Või teises suunas rändamiseks futuroloogia raamatuid. Selleks peaks minema raamatupoodi ja lugemist juurde ostma.
Aga võibolla ma olengi kogu aeg teises ajas elanud. Siis oleks ajas reisimine ka see, kui ma tuleksin tänapäeva. Selleks tuleks võibolla osta tänane ajaleht.
Et raamatupood on kaugel, aga ajaleheputka siinsamas, siis ostan kõigepealt ajalehe. Valin selleks "Maalehe", sest seda enam kodus ei käi. Ja mõte rändab aega, kui "Maaleht" veel oli koju tellitud ja kui ma küsisin putkast kogemata malelehe asemel "Maalehte".
Mina vaatan asjad järele
Ütlesin, et ma nägin unes, et me teeme ühe maakoha korda, nii et see hakkab palju raha sisse tooma ja samal ajal külastajad õpetatakse seal mitte loodust kahjustama. Mõtlesin, et ma olin vist juba varem ärkvel olles midagi sellist mõelnud, et selline unenägu tuli. Üks vend küsis, kes oli Witte. Vaatasin entsüklopeediast järele. Küsimusi võis tekkida kõigil, aga mina olin see, kes asju järele vaatas. Entsüklopeedias kirjutati, et teistest riikides panustati linnade arendamisele ja kasutati selleks Witte õpetust, aga Eestis arendati selle asemel külasid. Ma ei teadnud, kumb oli õigem. Võibolla välismaal nähti kaugemale. Kirjutati, et Witte õpetust püüti käänata ja väänata. Vaatasin riiulist isa käsikirjakaustade selgi. Ühe peale oli kirjutatud "käänata", teisele "väänata". Hakkasin naerma. Rääkisin, miks ma naeran.
*
Jalutasin kodu lähedal. Märkasin fotoateljee ust. Läksin sisse ja palusin ennast pildistada. Seal töötas mitu inimest. Enne kui üks meestest mind pildistama hakkas, surus üks naine mulle pihku ühe mehe foto ja ühe naise foto, et mul naise fotot nähes teistsugune nägu tuleks. Seejärel tehti klõps. Küsisin, kas pildi saab kätte täna või homme. Naistöötaja ütles, et pilti ei saa kätte siit, vaid kesklinna ateljeest. Aga kui ma kesklinnas ära käisin, siis seal mulle pilti ei antud. Tulin seda uuesti kodu lähedalt küsima. Mul oli käes elektronmärkmik. Naine ütles, et ma vajutaks selle nupu kinni. Kui olin vajutanud, karjus see naine, et ma imekombel leidsin õige nupu üles. Ütlesin talle, et ta minu peale ei karjuks. Ma võin endast ise ka autoportree teha. Minu fotoaparaadil on autoportree režiim ja autoportreed saab teha ka auto režiimiga. Ma ühe korra tegin. Sirutasin käed välja, keerasin aparaadi enda poole ja vajutasin nupule. Käed peale ei jäänud, vaid ainult nägu ja õlad. Siia tulin ma tegelikult ka tänu sellele, et mulle kingiti fotoaparaat, mis minu huvi fotograafia vastu suurendas. Nüüd oli see naine minu vastu sõbralikuks muutunud, tegi sõbralikku häält ja kuulas huviga. Mõtlesin, et võiks veel öelda, et ma olen ajalehe fotosid ka tähelepanelikumalt vaatama hakanud.
*
Istusin tunnis klassis 102. Tagapool pingis kukkus kellelgi midagi maha. Vaatasin sinnapoole. Ma ei saanud aru, kelle käsi seda üles korjama hakkas. Aga selle järgi, kui enesekindlate liigutustega ta seda tegi, võis ta olla Külli. Ütlesin oma pinginaabrile Sandrile, et ma ei tea, kellel see kukkus. Kui ma oleks kõrgemalt vaadanud, siis ma oleks ilmselt näinud, aga vaatamiseks olin pannud pea madalale. Istusime laulmistunnis neljandal korrusel. Õpetaja rääkis ja õpilased lugesid samal ajal raamatuid. Mõtlesin, et ma võin silmadega teisi asju teha, sest laulmistund käib ainult kõrvade kaudu. Lauri N. joonistas. Üks rida eespool Krister ka joonistas. Mina ka vahel joonistasin, seega oli joonistajaid palju. Näitasin Kristerile ühte pilti, et see on minu venna joonistatud. Tegelikult olin piirjooned ise vahele tõmmanud. Krister hakkas Lauri pilti täiendama. Ta joonistas sinna suu. Ütlesin, et ma oleks täpselt samasuguse suu teinud. Krister hakkas joonistama silma. Mõtlesin, et mina teeks ümmarguse silma, aga Krister teeb pikliku. Aga Krister tegi ka ümmarguse. Ütlesin, et samasuguse silma oleks ma ka teinud. Järgmise silma kohta pidin sama ütlema. Siis tõmbas Krister silmade alla pika lainelise joone. Ütlesin, et sellist joont poleks mina tõmmanud. Et suur osa mõtteid langes erinevatel joonistajatel kokku, siis võiski vahel juhtuda, et üks inimene peab teise joonistatud pilti enda joonistatuks. Uks läks lahti ja sisse tuli üks suur paks mees. Ta vaatas igasse nurka, et kindlaks teha, kes on kohal. Kuna ta tundus ohtlik, siis lahkusin tunnist. Ma ei olnud vist ainuke lahkuja, sest kuulsin, kuidas õpetaja selja taga küsis, kas nüüd hakatakse ära minema. Tundus, et koridore mööda liigub direktor, kes tunni ajal klassist väljas viibijaid korrale kutsub. Aga mõtlesin, et tund saab kohe läbi, ma võin juba klassist väljas olla. Läksin kolmandale korrusele. Vaatasin, kas seal on poiste või tüdrukute wc. See oli ajas vahetunud. Aga nüüd oli vastavale uksele pandud hoopis kabineti number, nagu seal ei olekski enam wc. Kui sisse läksin, oli see siiski poiste wc. Vaatasin ringi, kus on kõige sobivam kabiin. Tagaseinast viis lahtine uks tüdrukute duširuumi. Seetõttu tulin sealt tagasi ja läksin eespoolsesse kabiini. Proovisin ust lukustada, aga lukk oli katki. Uks läks lahti ja Lauri K. vaatas sisse. Küsisin talt laulmistundi tulnud mehe kohta, mida see segane tahtis. Lauri vastas, et see mees ei ole ohtlik. Ta olevat tulnud teist korda tunni jooksul tere ütlema. Lauri ei teadnud, kas see mees hakkas edasi paneuroopast rääkima.
teisipäev, jaanuar 10, 2012
Kiri muutus mustandiks
Läksin koos ühe väikse lapsega Kaunase puiesteele vana korteri juurde. Seal läksime hoovi ja mõtlesin, et saan nüüd üle hulga aja sealses liivakastis mängida. Kuna mul oli väike laps kaasas, oli mul liivakasti juurde minek õigustatud. Aga liivakast oli väike, nii et sinna me sisse ei mahtunud, vaid pidime tõstma liiva ise kastist väljas olles. Ja see liiv ei olnud pealegi loodetud kvaliteediga ning teda oli õhuke kiht, nagu tordi kate.
*
Lugesin "Keelt ja Kirjandust". Seal ühe artikli lõpus öeldi, kuidas saab vaadata Eesti malemeistrivõistluste partiisid. Seda ei olnud öeldud võrguaadressi kaudu, vaid ühel teisel teel. Otsutasin kopeerida selle õpetuse oma blogi malerubriiki. Tegelikult oleks neid partiisid saanud vaadata ka maleblogi kaudu. Aga selleks, et midagi vaatama hakata, tuli kasuks meeldetuletus.*
Olin nädal aega korralikult kiirmaleturniiriks valmistunud, ja nüüd mul läkski turniiril hästi. Kerkisin iga vooruga. Lõpuks olin ainuliider. Kartsin, et järgmise mängu ma kaotan. Kui ma niimoodi olin mõelnud, siis tavaliselt olingi kaotanud. Aga võibolla see ei tulnud negatiivsest sisendusest, vaid heast ettenägemisvõimest. Ma jäin laua juurde minekuga kõvasti hiljaks. Lõpuks istusin oma vastase kõrvale. Minu aega polnudki kulunud rohkem kui vastasel. Vajutasin vastase kella käima. Vastane virutas käima minu kella. Ütlesin, et ärgu ta tulgu mind ärritama. Mina olen teinud ainult ühe käigu, aga tema kolm.
*
Klaus võttis riiulist raamatu. Vaatasin, et see on Dostojevski raamat. Ütlesin, et ma loen parajasti sama autorit. See oli juba teine selline juhtum. Eelmine kord olime mina ja Helina lugenud korraga Kafkat. Varem ma olin neist korraga sama asja tegemistest rääkinud alati Helinale. Aga Klaus näitas, et ta ei loegi Dostojevskit, vaid Turgenevit. Ütlesin, et ma tahtsin öelda, et me loeme sama sarja. See sari oli "Seiklusjutte maalt ja merelt". Kirjutasin püsti seistes Helinale kirja. Kirjutasin, et juba siis, kui ma tema lapsest veel midagi ei teadnud, kuulsin ma hääli, mis rääkisid, et ühel kursuseõel on laps. Ma pole hiljem kontrollinud, kas sellel kursuseõel sel ajal laps oli või mitte. Aga kui ma kuulsin, et kursuseõde tegi enesetapu, siis ma pärast seda nägin teda. See kursuseõde oli oluline ainult sellepärast, et ta istus sageli samas auditooriumi osas, kus mina. Ma ei mäletanud, võibolla olin sellest Helinale juba varem kirjutanud. Olin paberi alumise servani täis kirjutanud ja jätkasin kirjutamist sama lehekülje ülemisest otsast, kuhu olin enne vaba ruumi jätnud. Aga vaatasin, et paberi keskele olin kirjutanud "Tere, Helina". See tähendas, et algselt olin seda mõelnud kirjana. Nüüd, kus ma kirjutasin ka ülemisse otsa, ei saanud seda kirjana saata, vaid see oli kasutatav ainult mustandina. Aga kui mustand jäi alles, siis mulle võis hiljem hakata tunduma, et olen Helinale kirjutanud asju, mida ma ei ole tegelikult teele saatnud. Mul oli alles pidžaama seljas. Tahtsin minna oma tuppa, võtta sealt päevariided ja minna nendega vannituppa. Aga minu toas istus kirjutuslaua taga Kairi K., seetõttu eelistasin minna otse vannituppa ja siseneda oma tuppa alles pärast riidesse panemist. Klaus kasutas arvutit millegipärast suures toas. Tahtsin küsida, kas see tähendab, et väikse köögi arvuti on vaba. Aga väikses köögis oli vana arvuti ja see võis ka kasutamiskõlbmatuks muutunud olla.
Paljasteta paradiis
Põhjamaal ei ole paljaid,
seal on tore elada.
Neid, kes võtavad end paljaks,
võimalik on keelata.
Kui ei kata muu, siis lumi,
ujuda ei lase jää.
Põhjamaal ei ole suvi,
põhjamaal on elu hää.
Välismaale väljaränne
Mindi seitsme mere taha,
öeldi: teenime seal raha.
Minu meel on sellest paha,
sinna jätta teid ei taha.
esmaspäev, jaanuar 09, 2012
Nõiarohi
Televiisoris näidati videot, mille Pille oli 1980. aastatel Pireti kohta teinud. Piret näitas seal meile ühtesid taimi ja ütles: "See on nõiarohi. Siin küljes on nõiatorud." Hääl kestis kauem kui pildi liikumine. Imestasin, kuidas Pillel õnnestus üldse tol ajal video teha. Televiisoris jätkas rääkimist kommentaator, kes ütles Pireti kohta, et see tolleaegne andekas laps ei ole praeguseks kuhugi jõudnud, tema elutöö on tegemata. Öeldi, et Pireti suguvõsas on alkoholitarvitajaid ja suitsetajaid, siis ei ole imestada. Üks helilooja vastas, et alkohol ja suitsetamine ei loe. Enda kohta ütles ta, et oli ainult üks eriala, kuhu ta võis sisse saada.
Harjuta meistriks
Sa kirjutasid raamatu,
kuid oled alles saamatu.
Ei seda ei saa trükkida
ja riiulisse lükkida.
Loe, lats, kuidas kirjutas Luts.
Kuid siiski muudkui kirjuta
ja seda kunsti harjuta
ja uuri vaimuvarandust
ja püüdle endaparandust.
Kui kirjutad veel, siis areneb keel.
Elukestev õpe
Kui kogun uusi tarkusi,
need tekitavad kartusi
ja põhjustavad haigusi
ja liiga palju vaidlusi.
Kes seda jama peab kannatama?
Kuid siiski loen ma isuga
kõike, mis on sisuga,
ja õpin iga sõõmuga
ja meelde jätan rõõmuga.
Kui olen vana, teen ikka veel sama.
pühapäev, jaanuar 08, 2012
Mänguasjade ohutus
Rubiku silindrid olid katki ja kuulid tulid seest välja. Nüüd neid ei saanud enam Villemile anda, et ta kuule alla ei neelaks. Silindrid olid vist katki läinud sellest, et Villem neid viskas. Ema arvas, et Villem ei pane neid suhu. Mina mäletasin, et kui silindrid veel terved olid, siis vahel pani. Ema viskas kaks katkist silindrit ära. Kolmas oli veel terve. Mul ei olnud varasemast meeles, et neid on nii palju. Või kolmas käis ka juba koost lahti. Panin kõik lahtised kuulid sinna sisse. Neid sai vist liiga palju. Panin peale selle jaoks mõeldud kuulide ka muid väikseid asju. Ema tahtis minu särki pessu panna. Ta võttis selle taskust välja kolm vana kontrolltööd, öeldes, et need võib vist nüüd ära visata. Mina ei olnud äraviskamisega nõus ja panin need seljas oleva särgi taskusse. Tahtsin need alles hoida, sest vanu asju ei tulnud kusagilt juurde. Avasin oma vihiku, et sinna kirjutamist jätkata. Lehekülg, kuhu tahtsin kirjutama hakata, oli juba täis. Sinna oli üks vendadest kirjutanud jutu, mis sarnanes väga minu lapsena kirjutatutega. See oligi minu lapsena kirjutatud juttude paroodia. Pidin kirjutama hakkama üks lehekülg sealt edasi.
Tuttavad lendavad objektid
Lendavad linnud pilvede all.
Linnud on mustad ja pilv on hall.
Mina kuulan lindude kisa,
vaatan pilve peal vanaisa.
Tipp
Me ründame kõrget tippu,
sest tipus helendab.
Kui heiskame sinna lippu,
see hetk meid ülendab.
Kui tuleme jälle alla,
siis oleme väsinud.
Siis tunneme hõõruvat talda,
tuul lippu on räsinud.
laupäev, jaanuar 07, 2012
Aasta esimesed avangud
Eilseid mänge ma täpselt ei mäleta, aga avangud olid umbes sellised:
Runnel-Okas
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 c6 4. f4 Og7 5. Oe2 Lb6 6. Rf3 Og4 7. e5 de 8. fe Rd7 9. h3 Of3 10. Of3 0-0-0 11. e6 Re5 12. ef Rf3+ 13. Lf3 Rf6 14. Ra4 Ld4 15. Rc3 Le5+ 16. Kf2 Vhf8 17. Ve1 La5 18. Ve7
Kääp-Runnel
1. e4 c6 2. Oc4 d5 3. ed cd 4. Ob3 Rf6 5. d3 Og4 6. Re2 e6 7. h3 Oh5 8. g4 Og6 9. Og5 Oe7 10. Rc3 0-0 11. f4 Rc6 12. Ld2 d4 13. Of6 cd 14. Oc3 (algul hakkas lööma Oe7)
Solovjov-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Od3 Od3 5. Ld3 e6 6. f4 La5+ 7. c3 La6 8. La6 Ra6 9. Rf3 c5 10. Oe3 Vc8 11. dc Rc5 12. 0-0 Re7 13. Rbd2 Rc6 14. Rb3 Re4 15. Rfd4 Oe7 16. Rb5 Kd7 17. Ra7 Ra7 18. Oa7
Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 bc 5. d4 ed 6. Ld4 c5 7. Ld3 d6 8. e5 Le7 9. Le4 Vb8 10. 0-0 Ob7 11. La4+ c6 12. ed Ld6 13. Ve1+ Oe7 14. Og5 f6 15. Oh4 Rh6 16. Og3
Runnel-Tätte
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Og4 5. h3 Oh5 6. g4 Og6 7. d4 a6 8. Oc6 bc 9. de h5 10. g5 h4 11. ed Od6 12. e5 Oc5 13. Ld8+ Vd8 14. Of4 Oc2 15. Vc1 Og6 16. e6 fe 17. Oc7 Vd7 18. Oe5 Kf7 19. a3 Re7 20. Ra4 Oa7 21. Rc5 Vd5 22. Ra6 Oe4 23. Vc3 Vhd8 24. 0-0 Vd3 25. Vd3 Vd3 26. Rh4 Vh3 27. Rg2 Rf5 28. Ve1 Od5 29. Rb4 Of3 30. Oh2 Rh4 31. Rf4
Jakobi-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Oc4 Rf3 5. Lf3 Rf6 6. 0-0 c6
Võibolla tegin eksami
Seisin bussipeatuses. Buss tuli. Ma ei hakanud kohe peale trügima, vaid vaatasin, et inimestega kokku ei põrkaks. Selle ajaga sõitis buss ära. Uued bussid ei pruukinud olla õige numbriga. Kui jälle bussi peale sain, augustasin pileti. Siis vaatasin, et seal olid juba varem augud sees. Rohkem pileteid mul taskus ei olnud. Võtsin raha, et juhi käest järgmises peatuses uus osta. Siis mõtlesin, et kui see pilet oleks juba varem kasutatud olnud, siis ma poleks teda taskusse tagasi pannud. Küsisin ühelt kaassõitjalt, kas minu pileti sees varem olnud augud on komposteerimise tagajärg. Ta vastas, et ei, need on kuupäeva augud. Panin raha ära.
*
Olin tunnis. Seal räägiti, et kõigile, kes sünnivad annetega, ei ole antud head saatust. Ütlesin, et sellest järeldub, et saatus on ette antud. Õpetaja kandis ühe väikse lapse klassist välja. See hakkas karjuma. Ta nuttis sellepärast, et ta oli rumalast perest ja talle ei meeldinud, kui teda seostati minu, mitte enamusega. Õpetaja ütles talle, ära mulle ainult peale pissi. Ilmselt seda vahel juhtus ja õpetaja pidi pärast seda samade riietega tööl edasi olema. Varem olin ma selles klassiruumis istunud eespool pingis, aga nüüd istusin eelviimases, seljaga õpetaja poole. Õppeaasta lõpp lähenes ja me tegelesime bioloogia õpiku läbi lugemisega. Varem olime seda õpikut lugenud ainult algusest. Mul oli raskusi loetu täieliku meeldejätmisega. Mõtlesin, et mälu järgi kontrolltööd kirjutades on alati osa juttu fantaasia.
*
Öösel tungisid meie korterisse võõrad. Mul ei õnnestunud ärgata. Röökisin. Isa toas tuli põles, sest isa ei olnud veel magama läinud. Ronisin vaevaga käpuli voodist välja. Märkasin, et põrandavaip sätendab. Mõtlesin rääkida, et pärast seda, kui tegin ühe sisseastumiseksami füüsikasse, tegin teine aasta katseks uuesti füüsikasse, et võrrelda kahe aasta tulemuste erinevust. Teine aasta sain juba vähem punkte, aga endiselt üle 50 protsendi ja oleks vist ikka veel sisse saanud, kui ma oleks tahtnud. Aga peale füüsika eksami ma teisi sisseastumiseks vajalikke eksameid üldse tegema ei läinud. Tulemus halvenes sellepärast, et mul polnud enam aasta aega kooli füüsika tunde olnud. Aga ma ei olnud kindel, kas see teist korda füüsika eksami tegemine oli toimunud päriselt või ainult unenägudes. Arvatavasti siiski päriselt, selle peale need unenäod tulidki. Kõndisin tänaval, kus liikus palju nappides riietes naisi. Üks neist laulis:
Kuigi meelest läheb meel,
hooplemas näen sind igal teel.
reede, jaanuar 06, 2012
Traadid taevas
Kõndisime mööda teed. Vaatasin taevasse. Seal jooksid traadid ja ühes punktis olid traatide juures kaseoksad. Ei olnud aru saada, kas seal kasvab hästi peenike kask või on traatide küljes üksikud oksad ilma puuta. Juba tulid pilved, mis varjasid traadid ära. Leidsin, et me võiksime kõndida majani, mis tänava otsa ära lõikab, siis oleks paraja pikkusega jalutuskäik. Aga kõigepealt Henn ja seejärel Tõnu keerasid varem ära. Ma keerasin ka ja hakkasin kõndima üksi mööda ühe aia ja metsa vahelist teed. Selliseid teid oli Peedul teisigi. Seal võis kohata koera. Tee ääres kasvas mustikaid, mida ma sõin. Mõtlesin, et mustikatega on sama moodi nagu luuletustega. Minu jaoks on kõik mustikad ilusad, aga igaüks seda ei näe. Luuletuste puhul võivad rumalad kriitikud öelda, et sellel auoril on halvad ja sellel head riimid, kuigi tegemist on ühtede ja samade riimidega.
Lõpuks jälle võistlustel
Täna oli mul üsna pika vaheaja järel jälle aega maleturniirile minna. See lõppes järgmiste tulemustega:
1.-2. Peebo, Harujõe 5,5 p.
3. Raidväli 4,5
4. Solovjov
5. Okas
6.-8. Runnel jt. 3,5
...
Kokku osales 16 mängijat, kellest Trohhalev pidi pärast kolmandat vooru ära minema. Voore oli seitse ja mõtlemisaeg veerand tundi.
Esimeses voorus kaotasin valgetega Okasele. Teises voorus olid mul Kääbi vastu mustad. Lubasin tal kaotava käigu tagasi võtta ja kaotasin ise. Kolmandas voorus olid mul mustad Solovjovi vastu. Jätsin etturi ette, aga õnnestus lõppmängus käikude kordamisega viik teha, tulistades odaga kordamööda kuningat ja etturit. Neljandas voorus võitsin valgetega Põvvatit, viiendas sain valgetega Tätte vastu avangus enametturi, aga seis oli terav ja kaotasin. Kuuendas voorus jäin vabaks. Enne seitsmendat küsis kohtunik Peebo, kas ma olen nõus teist korda vabaks jääma. Eelistasin mängida ja sain vastaseks Jakobi, kelle vastu mul olid mustad. Vastane sai natuke parema seisu, aga lõpus ei märganud kolmekäigulist matti ja mina võitsin. Analüüsisime seda mängu veel edasi ja analüüs lõppes viigiga.
neljapäev, jaanuar 05, 2012
Kasulikud mõtted
Kõik autorid, kelle raamatuid ma olen koostanud, on öelnud midagi õpetlikku, ükskõik kas originaalse mõttena või kedagi tsiteerides:
Keres - parem halb plaan kui plaanita mäng.
Talve - aita ennast ise, siis aitab sind jumal.
Olesk - kõigile küsimustele on võimalik leida vastused.
Tõnisson - meil ei ole õigust surra, mitte et me surma kardaksime.
Grenzstein - jaga, siis saad jagu.
Populaarsusküsitlused
Joonistasin avalikus ruumis. Joonistasin pildile sea. Alla tegin nisad. Aga tagant ei tulnud siga sea moodi ümmargune, vaid rohkem koera moodi. Üks kunstiharidusega naine tuli minuga pahandama. Ta ütles, et ma ei tohi joonistada alati nii, et tõmban joont mitu korda, vaid ühte joont tuleb teha üks kord. Ta näitas minu paberi peal ette, rikkudes pildi ära. Kui ta oli eemale läinud, siis ma ei teadnud, kuidas jätkata. Tõmbasin jooni tema õpetatu ja enda meetodi vahepealselt. Mõtlesin, et võiks öelda, et talle ei meeldi, aga mulle meeldib. Naine lisas nüüd natuke järeleandlikumalt, et kui see on just minu meetod. Siis ta hakkas karjuma, et kuidas saab annet niimoodi raisata.
*
Vaatasin ühte raamatut, milles olid toodud Eesti-aegsed poliitikute populaarsusküsitluste tulemused. Ma teadsin ka varem, et juba Eesti ajal korraldati avaliku arvamuse uuringuid, aga ei teadnud, et neid oli nii palju. Igal aastal oli neid toimunud täpselt kolm. Iga kord tuli esikohale erinev poliitik. Oleks võinud arvata, et kõige populaarsemad olid Päts ja Tõnisson, aga esikohale tulijad olid teised. Üks aasta võitis sotsialistide juht, teisel Tööerakonna oma, 1932 Laidoner. Tõnisson võitis esimest korda aastal 1933. See oli üllatav, sest seda aastat oli mujal nimetatud Tõnissoni Kolgata teeks. Aga võibolla helistasid raadiosse tema pooldajad suuremas proportsioonis. Pärast Pätsi riigipööret esimesel aastal vastavat uuringut ei korraldatud, aga kui jälle korraldati, võitis esimest korda Päts. Diktaatorid oskasid ennast alati populaarseks muuta. Mul murdus raamat käes pooleks. See oli raamatukogu raamat. Ma ei teadnud, kas ma pean nüüd raamatukogule uue ostma, või viivad nad selle oma köitmisosakonda. Kuigi raamat oli nüüd pooleks, hoidsin selle pooli endiselt koos. Hakkasin kahtlema, kas olin Tõnissoni kohta esikoha tulemust õigesti näinud, sest olin seda lehekülge ainult vilksti vaadanud. Kui uuesti vaatasin, siis seal sellist tulemust ei olnud. aastal 1933 ei olnudki toimunud Eesti küsitlus, vaid mitme riigi kodanike hulgas nende riikide poliitiliste jõudude kohta ühine. Ei Tõnisson ega vabadussõjalased ei olnud saanud esikohta, vaid olid teiste riikide poliitilistest jõududest tagapool.
Tellimine:
Postitused (Atom)