Raamat tänaval

Üks vend tahtis, et me lavastaks perega ühte näidendit. Mulle see mõte ei meeldinud ja ma ei kavatsenud osaleda. Pillel oli kombeks rääkida, mida meie pere koos teeb, kuigi mina ühtegi tema nimetatavatest asjadest ei teinud. Kõndisin mööda tänavat. Seal vedeles minu unenäoraamat. Võtsin selle korraks kätte. Seda oli alla joonitud ja sinna sisse oli kirjutatud punasega kriitiline arvustus. Arvustaja kirjutas, et see on täiesti loogiline, et sellised hirmud seostuvad minu jaoks kuulmisega. Läksin bussipeatusesse ja ootasin bussi. Kui see tuli, vaatasin, kas mul taskus pilet ka on. Kuna piletid olid otsas ja juhi käest osta ma ei tahtnud, ei läinud ma peale, vaid hakkasin jala kõndima. Ema kirjutas, et minul sai meie perest esimesena lapsepõlv läbi ja võibolla naine toob mulle uue elu.