*
Jalutasin kodu lähedal. Märkasin fotoateljee ust. Läksin sisse ja palusin ennast pildistada. Seal töötas mitu inimest. Enne kui üks meestest mind pildistama hakkas, surus üks naine mulle pihku ühe mehe foto ja ühe naise foto, et mul naise fotot nähes teistsugune nägu tuleks. Seejärel tehti klõps. Küsisin, kas pildi saab kätte täna või homme. Naistöötaja ütles, et pilti ei saa kätte siit, vaid kesklinna ateljeest. Aga kui ma kesklinnas ära käisin, siis seal mulle pilti ei antud. Tulin seda uuesti kodu lähedalt küsima. Mul oli käes elektronmärkmik. Naine ütles, et ma vajutaks selle nupu kinni. Kui olin vajutanud, karjus see naine, et ma imekombel leidsin õige nupu üles. Ütlesin talle, et ta minu peale ei karjuks. Ma võin endast ise ka autoportree teha. Minu fotoaparaadil on autoportree režiim ja autoportreed saab teha ka auto režiimiga. Ma ühe korra tegin. Sirutasin käed välja, keerasin aparaadi enda poole ja vajutasin nupule. Käed peale ei jäänud, vaid ainult nägu ja õlad. Siia tulin ma tegelikult ka tänu sellele, et mulle kingiti fotoaparaat, mis minu huvi fotograafia vastu suurendas. Nüüd oli see naine minu vastu sõbralikuks muutunud, tegi sõbralikku häält ja kuulas huviga. Mõtlesin, et võiks veel öelda, et ma olen ajalehe fotosid ka tähelepanelikumalt vaatama hakanud.
*
Istusin tunnis klassis 102. Tagapool pingis kukkus kellelgi midagi maha. Vaatasin sinnapoole. Ma ei saanud aru, kelle käsi seda üles korjama hakkas. Aga selle järgi, kui enesekindlate liigutustega ta seda tegi, võis ta olla Külli. Ütlesin oma pinginaabrile Sandrile, et ma ei tea, kellel see kukkus. Kui ma oleks kõrgemalt vaadanud, siis ma oleks ilmselt näinud, aga vaatamiseks olin pannud pea madalale. Istusime laulmistunnis neljandal korrusel. Õpetaja rääkis ja õpilased lugesid samal ajal raamatuid. Mõtlesin, et ma võin silmadega teisi asju teha, sest laulmistund käib ainult kõrvade kaudu. Lauri N. joonistas. Üks rida eespool Krister ka joonistas. Mina ka vahel joonistasin, seega oli joonistajaid palju. Näitasin Kristerile ühte pilti, et see on minu venna joonistatud. Tegelikult olin piirjooned ise vahele tõmmanud. Krister hakkas Lauri pilti täiendama. Ta joonistas sinna suu. Ütlesin, et ma oleks täpselt samasuguse suu teinud. Krister hakkas joonistama silma. Mõtlesin, et mina teeks ümmarguse silma, aga Krister teeb pikliku. Aga Krister tegi ka ümmarguse. Ütlesin, et samasuguse silma oleks ma ka teinud. Järgmise silma kohta pidin sama ütlema. Siis tõmbas Krister silmade alla pika lainelise joone. Ütlesin, et sellist joont poleks mina tõmmanud. Et suur osa mõtteid langes erinevatel joonistajatel kokku, siis võiski vahel juhtuda, et üks inimene peab teise joonistatud pilti enda joonistatuks. Uks läks lahti ja sisse tuli üks suur paks mees. Ta vaatas igasse nurka, et kindlaks teha, kes on kohal. Kuna ta tundus ohtlik, siis lahkusin tunnist. Ma ei olnud vist ainuke lahkuja, sest kuulsin, kuidas õpetaja selja taga küsis, kas nüüd hakatakse ära minema. Tundus, et koridore mööda liigub direktor, kes tunni ajal klassist väljas viibijaid korrale kutsub. Aga mõtlesin, et tund saab kohe läbi, ma võin juba klassist väljas olla. Läksin kolmandale korrusele. Vaatasin, kas seal on poiste või tüdrukute wc. See oli ajas vahetunud. Aga nüüd oli vastavale uksele pandud hoopis kabineti number, nagu seal ei olekski enam wc. Kui sisse läksin, oli see siiski poiste wc. Vaatasin ringi, kus on kõige sobivam kabiin. Tagaseinast viis lahtine uks tüdrukute duširuumi. Seetõttu tulin sealt tagasi ja läksin eespoolsesse kabiini. Proovisin ust lukustada, aga lukk oli katki. Uks läks lahti ja Lauri K. vaatas sisse. Küsisin talt laulmistundi tulnud mehe kohta, mida see segane tahtis. Lauri vastas, et see mees ei ole ohtlik. Ta olevat tulnud teist korda tunni jooksul tere ütlema. Lauri ei teadnud, kas see mees hakkas edasi paneuroopast rääkima.
0 vastukaja:
Postita kommentaar