Eksam Tallinnas

Hakkasin minema kooli sööklasse. Ma ei olnud kindel, kas mul söömise õigus on. Aga pidi olema, sest mul tuli kindlalt meelde, et olin söögiraha ära maksnud. Nüüd, kus ma pidin söögitalongi saamiseks raha maksma, sai süia suurema kindlusega kui siis, kui ma olin saanud süia tasuta. Aga söökla ukselt ma edasi ei läinud, sest sööklas kõik oigasid ja ulgusid. Kartsin, et seal võib olla mõne haiguse epideemia või õhus mürgist gaasi. Sööklatrepist üles taganedes jätsin ukse õhutamiseks lahti. Kui üks tüdruk sööklauksele lähenes, hakkas ta ka oigama, vist tuli talle uksest mürgist gaasi. Kui ta ukse kinni pani, ei saanud gaas enam temani jõuda ja ta lõpetas oigamise ära. Hakkasin koju minema. Kooliõuel rääkisin sellest oigamisest füüsika õpetajale. Ta kahtles, kas see on seotud minu oletatud põhjustega. Õpetaja arvates võis oigamine tulla hirmust. Selja tagant tuli veel üks inimene, kes kutsus õpetaja majja tagasi, kuna tema abi vajatakse. Mina kõndisin edasi. Mõtlesin, et mina hirmu pärast ulguma ei hakka. J. Rooste pidi täna mind ja isa Tallinnast Tartu sõidutama. Kartsin, et ta hakkab sõidu ajal minu luuletusi kritiseerima. Väravast väljudes nägin Tartu EÜS-i maja moodi hoonet. Mõtlesin, et oleks ma päriselt Tartus, siis ei peaks autoga sõitma. Ja Tartu oli üldse väga ilus ja kodune linn, kus oleks tahtnud jala kõndida. Aga koolimaja pidigi ju asuma Tartus. Siin läksid vist reaalsus ja kujutlus vastuollu. Läksin koolimajja tagasi, et vaadata, mida õpetaja seal teeb. Selgus, et oigamise põhjus oli ikkagi haigus. Füüsika õpetaja tundis füüsilisi asju kõige paremini. Ta oli pidanud hakkama sööklas viibijaid süstima ja kõigepealt endale kaitsesüsti tegema, et ta ka ei nakatuks.

*

Olin sõitnud koos isa ja J. Roostega Tallinna, et teha ülikooli jaoks eksamit. Õppejõud oli Tartus öelnud, et eksamit võtab ta vastu Tallinnas. Öösel magasin ühiselamus ja eksam pidi tulema hommikul. Ärkasin keset ööd. Olin näinud väga pika unenäo, sest eksamiks valmistudes olin aju kõva pinge all hoidnud. Kirjutasin nüüd unenäo blogisse. Kirjutasin, et eksamil võidakse mul hinnet alla võtta, sest Päts võibolla ei saa aru, et ma olen tipptasemel. Kui olin kirjutamise lõpetanud, läksin magama tagasi.

*

Hommikul ärkasime ühiselamutoas uuesti üles. Rooste vaatas oma rahakotti ja ütles, et tundub, et sealt on raha vähemaks võetud. Mina ütlesin, et võibolla siis minu rahakotist ka. Vaatasin, kui palju seal umbes paberrahasid on. Ütlesin, et tundub, et minul on siiski kõik alles. Vargad ühte rahakotti kätte saades nähtavasti ei tulnud selle peale, et rahakotte on seal kaks. Aga mündivahe lukk oli lahti. Ütlesin, et sente on vist siiski võetud. Koridorist kostsid teiste maletajate hääled. Sosistasin: "Tasa!" ja jätkasimegi rääkimist sosinal. Rooste pani malenuppe kokku. Üks tüdruk küsis, kas see on minu malelaud. Vastasin, et mul on kaks malelauda kaasas. Naersin. Lisasin, et aga see minu malelaud ei ole. Põrandal oli veel üks hästi suur karpmalelaud, mille koht oli siin ruumis. Kuigi olin igaks juhuks kodust malenupud kaasa võtnud, malet mängima me siiski ei hakanud. Pidin minema eksamile hariduskeskusesse. Minu öösel blogisse pandud unenägu oli loetud ja kuulsin, kuidas üks hääl seda kommenteeris, et nii intelligentne inimene nagu mina saab loomulikult eksami eest viie, ma olen ise ainuke, kes selles kahtleb. Väljusin koos isa ja Roostega majast. Märkasin, et olin väljunud palja jalu. Läksin majja tagasi, et eesruumist oma jalanõusid otsida. Ma ei tundnud neid ära. Mäletasin ainult, et mul olid mustad kingad, aga seda värvi oli paljudel. Siis nägin, et mul on siiski jalanõud jalas. Enne ei olnud kindlasti olnud, aga tegu oli unenäo kujutlusega. Kui uuesti majast väljusin, ei leidnud ma isa ja Roostet enam üles. Nemad vist ei pidanud minema eksamile, vaid olid mingil muul põhjusel Tallinnas. Rahva hulga sees edasi kõndides ma varsti isa siiski nägin. Ta oli nüüd üksinda. Lehvitasin talle. Ta tuli minu juurde. Läksime koos hariduskeskuse hoonesse, kuhu ma poleks osanud üksi minna. Tuli veel ära arvata, millisest trepist tuleb üles minna. Seal vooris pikk rida üliõpilasi. Isa ütles, et rebased läksid siit. Vastasin, et rebased ei tunne teed. Trepist üles minnes mõtlesin, et hariduskeskus on osa Tallinna Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolis õpib Helina. Helina ei tea, et ma Tallinnas olen, aga me võime siin majas kohtuda.