laupäev, jaanuar 14, 2012

Vaim kangialuses

Ütlesin, et ma tahan saada ilma piltideta arvutit. Klaus hakkas mulle otsima. Oli räägitud, et tänapäeval on noortel arvutis kogu aeg pildid lahti. Aga mina neid pilte ei tahtnud, vaid olin sunnitud neid vaatama. Klaus leidis midagi. Aga selgus, et tema leitu ei ole ka päris ilma piltideta, vaid sealt lihtsalt ei ole kõige äärmuslikumaid pilte ja lõpus tulevad piltideta leheküljed, mida on väiksem osa lehekülgede üldarvust. Ütlesin, et ma tahan ilma piltideta arvutit ja ilma piltideta raamatut.

*
Olin Peedult mõned raamatud ära toonud. Hakkasin lugema "Loomingu Raamatukogu", millel oli ammust ajast järjehoidja vahel. Mõtlesin, et see on nii huvitav, et selle loen järjest läbi, kuidas ma vahepeal ära olen unustanud. Aga seda raamatut ei olnud tänavuse aasta lugemisplaanis. Ma ei saanud teda plaani panna, kui ta mul plaani koostamise ajal meeles ei olnud. Või "Loomingu Raamatukogud" olid nii õhukesed, et neid võis lugeda ehk ka plaaniväliselt. Võis oodata, et aasta lõpus pean kirjutama, et panin aasta lugemisplaani 20 raamatut, aga läbi sain 10 esimest plaani kuulunud raamatut ja 10 muud raamatut.

*
Henn küsis, mis mu sahtli ruumala on. Vastasin, et minu suur sahtel on väiksema ruumalaga kui kaks väikest sahtlit kokku, Pille mõõtis ükskord ära. Siis hakkasin kahtlema, kas ma tegin õigesti, et vastasin. Küsisin, kas neid andmeid on vaja jälle selleks, et sahtlite omanike osas ümberkorraldusi teha. Ema vastas, et muidugi. Kui Pille oli sahtlite ruumala välja arvutanud, oli ka eesmärk omanike vahetamine. Ütlesin, et uue kirjutuslaua sahtlikappi ei anna ma kellelegi, see on minu oma, sest mina tulin mõttele, et laua juures võiks ka sahtlikapp olla. Vist maksin ise osa hinnast kinni. Pärast oli vaja pangast uut raha välja võtta. Vana kirjutuslaua suurest sahtlist ma ka loobuda ei tahtnud. Kuigi algul, kui mul olid seal olnud suure sahtli asemel kaks väikest ülemist sahtlit, ei olnud ma nendest loobuda tahtnud. Kui mul veel üldse sahtlit ei olnud, kirjutasin ülemise sahtli peale nõrga joonega oma nime ja ütlesin, et leidsin sealt oma nime, mina pean selle sahtli endale saama. Kõigile inimestele mõjus vist psühholoogiliselt ühte moodi erinevus, kas nende asjad on teiste omadest madalamal või kõrgemal.

*
Pille ja väike poiss jätsid klotside kasti panemise pooleli, sest väike poiss pidi oma koju minema. Klotside kasti panemist jätkasin mina. Algul viskasin klotse kasti juhuslikus asendis, aga nii oleks kuhi peale tulnud. Siis vaatasin, et Pille ja väike poiss on neid korralikult üksteise peale ladunud, siis võin mina ka klotside seljad vastamisi panna. Klotsid ei mahtunud ära sellepärast, et meile oli toodud jälle ühe pere mänguasju, kus enam lapsi ei olnud. Neid oli juurde toodud korduvalt. Juurde toodud mänguasjade hulk oli juba palju suurem kui meie vanade mänguasjade oma. Mõtlesin, et siis on väikese laste arvuga perede mänguasjade hulk suurem kui meie paljulapselises peres. Aga mulle tuli meelde, et erinevad vanad mänguasjad on toodud erinevatest peredest.

*
Pidulaud oli kaetud ja esimesed inimesed istusid laua taga. Ütlesin ühele poisile, et ta ei sööks otse ühiskausist. Tõnu segas vahele, et tänapäeval on ühiskausist söömine lubatud. Vastasin, et mitte siis, kui mina kohal olen. Ise istusin laua peal. Ütlesin, et teised võivad jälle minul laua peal istumist keelata. Üks väike poiss hakkas käpuli käima. Varem oli ta ainult roomanud. Ütlesin, et ma näitasin talle käpuli käimise ette. Mõtlesin, et võibolla talle oleks arendavam olnud, kui ta oleks selle ise avastanud. Väike poiss läks käpuli laua alla. Läksin temaga koos. Laua all olid naiste paljad jalad. Ühe mehe jalad olid ka paljad. Kõndisin tänaval. Nägin, kuidas ühes kangialuses väljus ühest seinast vaim ja sisenes teise seina.

0 vastukaja: