Vaikne tere

Meil oli matemaatikas uus naisõpetaja. Ta kirjutas tahvlile ülesannet. Ülesandes oli muuhulgas öeldud, et ühes kohas seisid palja peaga poisid ja ühed tüdrukud kõndisid neist mööda. Tundus juba, et sellele ülesandele ei tulegi lõppu, vaid õpetaja tahab lihtsalt pikka juttu rääkida. Kirjutasin ülesande teksti vihikusse ümber. Ma ei teadnud, mis siis saab, kui mind tahvli juurde lahendama kutsutakse. Pastakas lõpetas kirjutamise. Võtsin selle asemele pliiatsi, aga varsti lõpetas see ka kirjutamise, kuigi oli teritatud. Ütlesin, et selle paberi peale ei saa kirjutada. Krister küsis selja tagant, kas ma panin tähele, et ta ütles mulle aasta viimastel päevadel kaubamajas tere. Vastasin, et midagi ma kuulsin, aga ma ei näinud teda. Kommenteeriti, et ma olen pime, mitte kurt. Siis tuli mulle meelde, et ma ei käinudki seal aasta viimastel päevadel, vaid enne jõule. Ja mitte kaubamajas, vaid raamatupoes. Seega ei saanud ma Kristerit kohata. Mõtlesin öelda, et ma ei saa teretamisele vastata, kui räägitakse hallutsinatsioonidest vaiksemalt.