Vahetus c6

Eelmine nädal oli päevakeskuses mängitud 10 osavõtjaga turniir tulemustega:

1. Trohhalev
2. Seljodkin
3. Ivainen

Täna oli osavõtjaid jälle 10 ja mõtlemisaeg 12 minutit:

1. Liiva 7,5 p.
2. Solovjov 7
3. Ojaste 6
4.-5. Tätte, Runnel 5

Runnel-Oja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rc6 bc 6. Oe3 d5 7. ed cd 8. Ob5+ Od7 9. Le2 La5+ 10. Rc3 Ob5 11. Lb5+ Lb5 12. Rb5 Ob4+ 13. c3 Oa5 14. Ra7 Rf6 15. Rc6 Kd7 16. Ra5 Va5 17. Od4 Vb5 18. b4 Vg8 19. a4 Vbb8 20. a5 Va8 21. a6 Vgc8 22.a7 Re4 23. b5 Kc7 24. b6+ Kc6 25. f3 Rc5 26. Oc5 1:0

Inglise revolutsiooni eksam

Läksin tegema eksamit. Eksam oli Inglise revolutsiooni kohta. Ma polnud loenguid külastanud, aga olin iseseisvalt sel teemal lugenud. Õppejõud andis kaks küsimust ja seejärel lahkus ruumist. Ta rääkis nii kiiresti, et ma ei jõudnud kõiki küsimuste alapunkte kirja panna, vaid kirjutasin lihtsalt, et esimene punkt Cromwell ja teine revolutsioon. Kui ma oleks loengutes käinud, ei oleks ma ka kõike konspekteerida jõudnud. Hakkasin kirjutama vastust esimesele küsimusele. Kirjutasin, et Cromwell sündis aastal 1599. Jäin mõtlema, kas kirjutada, et ta sündis Londonis, kui ma polnud selles kindel. Võibolla kirjutada, et Cromwell elas vahepeal Londonis ja vahepeal kasvatas lambaid. Minu kõrvale istus Kristjan G. ja tahtis teada, mis on eksami küsimused. Näitasin neid sõrmega. Kristjan ei jäänud sellega rahule, vaid ütles: "Anna mulle see pilet!" Kirjutasin edasi. Kirjutasin, et Cromwell läks vahepeal lossist minema. Kui ta sinna tagasi tuli, sisenes ta lossi tagauksest, sest lossi ees seisid ahelikus kuninga sõdurid. Hakati valima Inglismaa kõige ilusamat naist, kellest pidi vist hiljem saama Cromwelli naine. Suur segadus kõige ilusama naise valimisel tekkis ainult esimesel korral, hiljem oldi sellega juba harjunud. Vastus esimesele küsimusele sai valmis. Varasematel eksamitel oli see tulnud üks lehekülg, aga nüüd tuli pool. Teisele küsimusele vastus tuli küll üks lehekülg. Aga tavaliselt oli kahe küsimuse vastus kokku olnud kaks lehekülge. Eksam sai läbi. Lahkusin ruumist. Paljude ainete eksameid võis keegi minust paremini teha. Aga kui tegemist oli ajalooeksamiga, suhtusin kõigisse üleolevalt. Kuigi sellepärast, et ma ei vastanud täpselt sellele, mida õppejõud küsinud oli, võisin saada viie asemel ka nelja. See oleks halb olnud, sest Inglise revolutsioon oli ühtlasi minu seminaritöö teema, mille pidin kevadeks valmis saama. Kristjan G. küsis mult trepil uuesti, mis eksami küsimused olid. Ta polnud nähtavasti minu käekirjast aru saanud. Ise sain sellest küll nii selgelt aru. Ütlesin nüüd suuliselt, et Cromwell ja revolutsioon. Tänaval kõndides mõtlesin, et nende küsimuste alapunktide hulgas, mida ma polnud kirja pannud, olid vist ka revolutsiooni põhjused ja käik. Sellele ma polnud vastanud. Põhjuste hulgas oleks tulnud vist nimetada, et üks põhjus oli presbüterlaste maha surumine ja teine Inglismaa majandusliku arengu kapitalismi jõudmine. Oleks tulnud kirjutada ka Lühikesest ja Pikast parlamendist, samuti presbüterlaste ja independentide vahelistest vastuoludest. Võisin saada nelja asemel ka kahe. Kuigi see oli pluss, et olin iseseisvalt täiendavat materjali hankinud. Aga see raamat, mida ma lugesin, ei olnud võibolla teaduslik, vaid ilukirjanduslik. Ja aheliku lossi ees seismist seal raamatus võibolla ei olnud, vaid võisin raamatu ja unenäo segi ajada. Õppejõud võis vaadata, et olen ingliskeelsest raamatust aru saanud ainult kõige lihtsamatest lausetest. Kuigi seda ta ei saanud järeldada, sest minu ja tema sõnavara ei kattunud.

Võililled vaasis

Joosep korjas täna võililli. Neid ma olen pidanud oma lemmiklilledeks. Lapsena korjasin ükskord ka ise võililli vaasipanekuks. Aga mulle õpetati, et ei tasu korjata, sest vaasis seisavad nad muudest lilledest vähem aega. Nüüd mul on fotoaparaat ja fotol peavad nad kauem vastu.

Nii Joosepi kui ka Tõnisega on viimasel ajal erinevatel päevadel juhtunud, et nad panevad vannitoa ukse seestpoolt riivi ja ei oska ise avada, sest keeravad nuppu vales suunas. Uksed on saadud avada väljastpoolt kruvikeerajatega. Selleks peab õiges suuruses kruvikeeraja olema. Henn ütles, et ta ostis kruvikeerajate komplekti spetsiaalselt uste pärast.

Kirjand Kantist

Pidin minema Pille asemel tundi andma. Tundi pidin andma Pille klassikaaslastele, kuigi ma olin neist noorem. Mõtlesin, et annan neile kirjanditeema ja panen nad kirjutama. Teemaks annan "Kanti mõtted" või "Kanti mõttelugu". Küsisin Pillelt, kas see peab olema E. Kant või I. Kant. Pille vastas, et I. Kant. Jõudsin tundi kohale. Üks Pille klassikaaslane ütles Pillele, et ta on oma sugulase kõrgele kohale upitanud, aga sealt ta kukub. Tõenäoliselt mõeldi mind. Andsin natuke teise kirjanditeema kui oli Pillega kokku lepitud.

*
Kõndisin koos emaga mööda tänavaid ja otsisime pesumaja. Me teadsime maja numbrit, millises pesumaja pidi olema, aga ei leidnud seda maja üles, sest majad ei olnud nummerdatud järjest. Jätkasime koolimajas klassiruumide numbrite vaatamisega. Jõudsime maja uude juurdeehitatud ossa. Ema ütles, et talle see osa ei meeldi. Vastasin, et see tuleb sellest, et siin on koridorid kitsamad. Leidsime ühe õpetaja. Küsisime talt, kus pesumaja asub. Õpetaja vastas, et vett ei ole enam saada.

*
Vennad vaatasid raamatuid. Nägin riiulis soome lasteraamatut, mida olin kunagi lugenud. Seal oli tegelaseks üks armas tüdruk. Vennad võtsid isa toa raamatuid. Ütlesin neile, et isa ei taha, et nad tema raamatuid lõhuks. Kui nad on ühe raamatu ära vaadanud, võiks nad enne järgmise võtmist selle riiulisse tagasi panna. Vaatamise asemel võiks nad järjest lugeda. Või kui vaadata pilte, siis laste, mitte täiskasvanute raamatutest.

Sõdade ahel

Eestis on põhjendatud sõdades osalemist sellega, et kui meie aitame Ameerikat, siis loodetavasti aitab ka Ameerika meid. Aga mõju võib olla vastupidine. Sõdades osalemine võib siia tuua terroriste ja sõjapõgenikke. Lisaks võivad Ameerika vallutused muuta Venemaa kadedaks, nagu Hitleri omad muutsid Stalini. Kui neid sõdu poleks olnud, kas on kindel, et oleks toimunud Vene-Gruusia sõda?

Elektrikatkestus raamatupoes

Olin raamatupoes. Võtsin riiulist raamatu. Selle vahel oli kiri. Hakkasin kirja lugema. Elekter läks ära. Läksin lugema aknalauale. Kirjas oli öeldud, et sõja ajal oli raamatu autoriks olev naine öelnud, et veeretab herne kapi alla, mille peale tema isa oli naerma hakanud. Minu kõrvale tuli üks inimene, kes küsis mult, mida ma loen. Vastasin, et koos selle raamatuga on autor saatnud raamatupoele kirja küsimusega, kas selle raamatu saab välja anda. Aga raamatupood ei pannud raamatu vahel olevat kirja arvatavasti üldse tähele, vaid pistis raamatu lihtsalt riiulisse. Minu kõrval seisja küsis, kuhu ma pärast raamatupoest lahkumist lähen. Vastasin, et lähen teise raamatupoodi, kus teen natuke aega tööd. Küsiti, kas seda saab tööks nimetada. Vastasin, et minu käest on küsitud, kas üks või teine raamat välja anda. Mõne kohta olen vastanud, et anda välja, teiste kohta, et ma tean neist liiga vähe. Seda ma pole öelnud, et mitte välja anda. Kuigi ma olen öelnud, et miks tema sai kultuurkapitalilt raha ja mina ei saanud. Lugesin kirja edasi. See võttis imelikult palju aega. Pomisesin, et kas ma olen kirja otsast peale lugema hakanud. Kõrvalseisja seisis nüüd minust teisel pool. Ta pani tähele, et mul võtab lugemine kaua aega. Ta küsis, kas ma loen ühte kirja mitu korda. Lõpuks ta lahkus. Nägin fotot ühest raamatupoest. Paistis, et see on sama raamatupood, kus mina olin käinud, sest raamatud olid puudu samade kohtade pealt, kust mina olin neid välja võtnud.

Ettekanded klubis

Ma olin asutanud ühe klubi. Pidasin seal ettekandeid. Läksin ühte ruumi, kus oli palju maletajaid. Nad kogunesid sinna, et bussidega Nõos toimuvale turniirile teele asuda. Seljodkin palus, et ma keeraks tema kellale aega. Keerasin 20 minutit. Seljodkin ütles, et seda on vähe. Särgava küsis, kas minu klubi on sel hooajal uuesti kogunema hakanud, see on tegutsenud neli aastat. Imestasin, et ma pole tähele pannud, et aeg nii kiiresti lennanud on. Särgava parandas, et klubi on tegutsenud kaks aastat. Klubi tuli kokku. Istusime mõne inimesega ümber laua ja mina pidasin loengut. Rääkisin malest. Üks vana naine ütles, et sellest jutust ta saab aru. Klubil oli liikmeid natuke rohkem, aga kõik ei käinud korraga kohal. Klubiga liitus uusi üliõpilasi. Ühte neist huvitas Ida-Euroopa ajalugu. Ta läks mõne inimesega kaugemale tänavale seda teemat arutama. Kui nad tagasi tulid, küsisin, kes järgmisel kogunemisel Ida-Euroopa kohta ettekande teeb, kas mina. Küsisin, või tahab üliõpilane ise teha. Kodus tahtsin õhtul panna elektronmärkmiku äratuskella järgmiseks hommikuks õigeks kellaajaks helisema, et õigel ajal klubisse kohale jõuda. Aga kell hakkas juba sättimise ajal helisema. See segas juba magama läinuid, seetõttu lõpetasin jamamise. Järgmisel hommikul läksin rongi peale. Enne kui rong sõitma hakkas, sulges üks vana naine väljastpoolt ukse ees oleva raudluugi, et ma sõidu ajal välja ei kukuks. Piletit ostes olin näinud, et see naine on rumal, aga luuki sulgeda oskas ta hästi. Tahtsin rongiga sõita Peedule, aga paistis, et olin läinud vale rongi peale, sest see hakkas liikuma hoopis Tallinna suunas. Mõtlesin, et esimeses peatuses lähen maha ja kõnnin jala Tartusse tagasi. Aga rong sõitis hoopis Lossi tänava õppehoone juurde, kus klubi pidi kogunema.

*
Olin hankinud uue raamatu ja selle läbi lugenud. Autor oli üks eesti kirjanik. Ükskord olin leidnud sama raamatu pooliku eksemplari tänavalt ja saanud seda katki oleku tõttu lugeda ainult osaliselt, seetõttu tahtsin nüüd lugeda tervet raamatut. Raamatust kirjutasin paberitükile ümber saksakeelse luuletuse. Näitasin seda luuletust Lauri N-le, sest teema järgi võis see teda huvitada, kuivõrd Lauri oli tulnud Aasiast. Lauri sirutas käe luuletusega aknast välja ja kummardas paberile lähemale. Ütlesin, et kui ta pea aknast välja pistab, peavad jalad põrandal olema. Lauri põhjendas jalgade õhku tõstmist sellega, et tal on nägemine halvemaks läinud ja ta peab paberit lähemalt vaatama. Ütlesin, et ma olen seda luuletust vist varem ka lugenud, tookord sain raamatu vist Lauri enda käest. Olin siis luuletuse märkmikusse ümber kirjutanud. Nüüd võtsin selle vana märkmiku välja, et vaadata, kas seal on sama luuletus. Esimesel hetkel vaatasin, et ongi. Aga lähemalt vaadates nägin, et kattus vaid osa sõnu ja rütm oli hoopis teine.

*
Oli perekonnaõpetuse tund. Õpetaja tõi näiteid erinevatest raamatutest, mida on perekondadest arvatud. Ta luges ette katkendi õpikust, mis oli trükitud aastaid tagasi. Ütlesin loetu sisu põhjal, et see on ju kommunistlik. Õpetaja vastas, et ongi. Mõtlesin, et kellele ma seda ütlesin. Kui ma ütlesingi õpetajale, siis oleksin pidanud ütlema valjemini. Aga õpetaja oli siiski kuulnud. Järgmine näide oli uuemast raamatust. See oli selle kohta, et praegusel ajal on tekkinud nähtus, et inimestel on juba varem tööalased suhted välja kujunenud, aga siis nad abielluvad ja perekondlikud suhted tekivad lisaks. Raamatus "Robinson Crusoe" oli oluline lõik, et kui Robinson oli lühikest aega üksikul saarel elanud, tekkis tal küsimus, kas enesetunne läks heaks sellepärast, et ta sõi toorest liha, või sellepärast, et ta võttis riided seljast. Läksime kõrvalruumi. Laudadel oli hulk erinevaid toite ja kõik pidid neid endale ette tõstma.

Kes on populist?

Ajalehtedes on viimastel päevadel ilmunud kirjutisi, kus tahetakse justkui samastada populiste ja Euroopa Liidu kritiseerijaid. Populist on minu teada see, kes püiab demagoogia abil esitada rahva hulgas populaarseid seisukohti. Aga kui avaliku arvamuse uuringud tõele vastavad, siis suurem osa rahvast toetab Euroopa Liitu kuulumist. Kas siis praegusel ajal ei oleks tuult nuusutavaid populiste õigem otsida pigem Euroopa Liidu kiitjate hulgast? Rahvavaenlase populistiks tembeldamine võib olla populismi üks avaldumisvorme, kuivõrd enamasti seostatakse seda sõna negatiivsega. On küll võimalik ka, et ei taheta saada rahva enamuse hääli, vaid mingi huvirühma, nagu Savisaar orienteerub venelaste häältele, ka sellisel juhul saab demagoogiat kasutada.

Tee metsast välja

Olin metsas. Kirjutasin Helinale kirja. Kirjutasin, et loodetavasti ei jää minu kirja tõttu tema järgmised raamatud ilmumata. Matsin kirja maha. Tõin sellele peale panemiseks eemalt liiva. Liiva juhtusin võtma sipelgapesast ja mõned sipelgad tulid liivaga kaasa. Matmise kohale kerkis kõrge kuhi kännu kõrvale, kõige peale panin maskeerimiseks kasvama taimed. Sipelgad hakkasid mune vanasse pessa tagasi vedama. Läksin metsast välja. Samal ajal läks üks inimene metsa sisse. Kuulsin selja tagant sahinat, nagu ta oleks aru saanud, et ma olen midagi matnud ja selle lahti kaevanud. Matnud olin liha. Mina ja üks vana inimene olime kahekesi murdnud ühe looma ja mina olin oma osa lihast maha matnud. Mõtlesin, et võibolla sipelgad hakkasid sealt lahkuma sellepärast, et nägid ette, et liha hakkab kõdunema. Tee, mida ma kõndisin, viis vana korteri juurest praeguse juurde. Olin avaldanud viis raamatut, Helina oli avaldanud umbes sama palju. Minu viiest raamatust kaks olid poliitilised - üks poliitiline luulekogu ja üks proosaraamat. Minu poliitiliste teoste kohta võidi öelda, et see on poliitiline paranoia. Peale poliitilise ajaloo olin ülikoolis õppinud ka kunstiajalugu. Seda võidi seostada sellega, et Hitler oli kunstnik. Üks vana naine jooksis minust mööda. Ütlesin talle: "Jookske-jookske!" Mõtlesin, et alustan kiirkõndi ja lähen teiselt poolt koolimaja minnes temast uuesti mööda. Mõtlesin, kuidas ma äkki tänaval võõrast inimest kõnetanud olin. Paistis, et hakkasin inimestega senisest vabamalt suhtlema. See oli unenägu. Pidin unenäos tee koduni sama pikalt läbima nagu ärkvel olles. Teisele poole koolimaja jõudsin vana naisega korraga. Üle tee minnes jõudsin puudega ääristatud kõnniteele, mille olemasolu mul ei olnud meeles. Aga uduselt tuli meelde, et kunagi oli see minu lemmiktee olnud. Kodu lähedale jõudes tulid mulle vastu inimesed, kes mind tundsid, ja ütlesid: "Simo tõmbab suitsu!" Mul oli sigaret suus, aga see ei põlenud. Lõpetasin just sigareti mittetubaka osa söömise ja viskasin tubaka maha. Isegi kui ma oleks tubaka alla neelanud, ei oleks see nii kahjulik olnud kui suitsu sisse hingamine. Mõtlesin, et oma majja jõudes lähen naabri poole.

Vasteteta sõnad

Olin ajaloo arutelu klubis. Seal ruumis oli inimesi, kellega mul oli oht tülli minna. Üks ruumisviibija ütles, et publikatsioonid annavad punkte, sealhulgas publikatsioonid klubides, aga mitte ajaloo arutelu klubis.

*
Olin inglise keele tunnis. Tegin lahti sõnade vihiku. Mul ei olnud kõigile ingliskeelsetele sõnadele vasteid taha kirjutatud, kuigi see õppetükk oli tulnud läbi töötada juba mitu tundi tagasi. Õpetaja nägi seda ja küsis, kas mul ei ole ikka veel sõnad välja otsitud. Vastasin, et ma tahtsin seda teha, aga see võttis liiga palju aega, õhtu jõudis kätte, ma jäin uniseks ja otsustasin magama minna. Mõtlesin, et järgmistel päevadel ei olnud seda ka teha saanud, sest järgmised õppeülesanded tulid peale. Olin veel mõelnud koolis vahetundide ajal õppida, aga selleks polnud ka võimalust olnud.

*
Magasin suures toas. Vennad lärmasid. Ärkasin hilja üles ja vaatasin äratuskella. Kell oli kahe ja kolme vahel. Küsisin, kas hommiku või õhtu poole. Tegelikult teadsin, et õhtu poole. Varem oli minu voodi olnud oma toas, aga nüüd oli see suurde tuppa tõstetud. Ütlesin, et sellepärast ma kaua magasingi, sest suur tuba on pimedam kui minu tuba. Tegelikult hommikul on suur tuba valgem. Läksin oma tuppa. Üks vend oli kurb, sest tal ei olnud tervis korras.

Geograafilised kroonijuveelid

Ajaloolistides reklaamiti telesaateid kroonijuveelidest kui ehetest. Seoses sellega meenus, et sõna 'kroonijuveel' on kasutatud ka geograafilises tähenduses. Briti kroonijuveeliks on nimetatud Indiat, lisaks leidsin otsingumootoriga, et Hispaania kroonijuveeliks Barcelonat. Euroopa kroonijuveel olevat Praha, araabia maade oma Dubai ja Eesti olevat olnud Nõukogude Liidu näidisliiduvabariik. Ingliskeelse otsinguga leidsin, et Euroopa kroonijuveeliks on nimetatud ka igasugu muid kohti.

Arvutamine on kasulik

Tänases lehes arutleb matemaatik selle üle, kas koolis peab ikka arvutamist õpetama, kui matemaatikudki teevad seda arvutiga, mitte oma peaga. Minu meelest arvutama peab oma peaga aju arendamiseks. Mittearvutav matemaatik on minu meelest nagu variante mitte arvestav maletaja, jalalihaseid ainult gaasipedaali vajutamiseks kasutav liikleja, ainult sõnaraamatu abil lauseid moodustav keelekasutaja või ilma mäluta ajaloolane. Et kontrollida, kas arvuti on õigesti programmeeritud, on ka oma peaga arvutada osata vaja.

Uus koht

Võrgus oli üks koht, kuhu ma riputasin üles ühelauselisi sissekandeid. Tegin teise sellise koha juurde. Põhjendasin seda sellega, et kui kirjutada kahes erinevas kohas, siis kirjutab erinevamatel teemadel. Alguses arvasin, et võin jääda selle uue koha ainukeseks kasutajaks. Aga siis liitus sellega hulk klassikaaslasi. Üks neist postitas sinna ettepaneku, et klassikokkutulekule võetaks lapsed ja fotod kaasa. Ma ei hakanud midagi vastama, sest minu poolest võis klassikokkutulekut ükskõik kuidas korraldada. Nüüd oli klassikokkutuleku teemaline mõttevahetus kolmes erinevas kohas laiali ja igas kohas olid erinevad lugejad. Mõtlesin, et võin kokkutulekule fotosid kaasa võtta küll. Aga ma ei võta tervet fotoalbumit, vaid ainult klassiga seotud fotod. Ülearused asjad võtan albumi vahelt välja. Mulle jäi kätte üks vana kontrolltöö. Selles oli tulnud kirja panna luuletus. Ma olin kirjutanud pealkirja ära, aga luuletust polnud osanud kirjutada. Õpetaja oli pannud hindeks kahe ja ise luuletuse kirjutanud. Kuna õpetaja polnud rahul, et ma kontrolltööd kirjutada ei osanud, siis ta oli mõelnud välja ropu luuletuse.

Tulistamiskindel sõiduk

Kaks eestlast olid ühe sõidukiga kõrgel taevas ja rippusid ühe koha peal. Venemaa püüdis seda sõidukit alla tulistada ja seda tabasid vahetpidamata lasud. Aga sõiduk oli selline, et selle alla tulistamine polnud võimalik. Eestlased ainult naersid. Nad märkasid küll, et ülevalt ei ole sõiduk tulistamise eest kindlustatud, aga kindlustasid selle punkti ka ära. Selleks, et sõiduki alla tulistamine õnnestuks, pidi Venemaa tegema uue teadusavastuse. Aga Venemaa teadus ei olnud nii arenenud kui Eesti oma. Tuppa, kus me olime, kutsuti üks eesti tüdruk, kellest oli teada, et tema saladust ei reeda, sest ta tahab taevariiki minna. Tulid veel kaks eestlast. Üks neist ütles: "Mind ei või ära süia, sest ma olen eestlane." Aga kala vastas: "Ma söön su ära, sest ma olen eestlane," ja neelaski poisi alla. Teised ütlesid: "Päästame ta ära, ta on eestlane," ja lõikasid kala kõhu lahti, nii et poiss pääses välja. Poiss oli ise seestpoolt ka kala lahti lõigata proovinud, aga oli lõiganud vale pidi. Läksime teise ruumi. Seal vanad inimesed ahastasid, et noortel on liiga vähe riideid seljas, sealhulgas minul. Seal pidid toimuma ühe mehe ja naise pulmad. Tehti ettepanek, et pruudi lauale toodud rinnad lõigataks viiludeks. Nii tehtigi ja need viilud olid banaanid.

*
Olin saatnud ühele naisele kirja. Ta vastas sellele. Vastasin omakorda. Seejärel mõtlesin, et võibolla oleks olnud parem seda mitte teha, sest teema oli seotud aluspesuga. Aga naisele oli see teema kasulik, sest ta pidi varsti hakkama lapsi kasvatama. See naine tuli minu juurde ja ütles, et magas täna öösel halvasti. Küsisin, ega mitte minu halva kirja pärast. Mina magasin hästi. Halvasti magamine võis tulla sellest, et täna pidime laagrist koju sõitma. Ema tuli minu juurde selle naise "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamatuga ja küsis, kas ma olen seda lugenud. Ma ei olnud kindel, kas ma lugesin seda või teist eksemplari. Ema käes oleval eksemplaril olid mõned lehed puudu.

Järjest paremad tegevused

Tänase maleturniiri jätan vahele töönädala pikendamise eesmärgil. Mõnel on male ka töö. Kui ma aastal 2000 esimest korda ülikooli lõpetasin ja mõtlesin, mida edasi teha, siis leidsin, et kõige rohkem meeldiks mulle olla elukutseline maletaja, kui see ainult raha sisse tooks. Sest mul oli olemas võrdlus ülikooli ja maleturniiride vahel, neist maleturniirid meeldisid mulle rohkem kui loengud. Aga edasi avastasin, et töötada saab ka kodus. Kodus töötada meeldib mulle omakorda maleturniiridest rohkem.

Mustikad maantee ääres

Mulle tuli kirju guugl plussist. Ma ei tahtnud seda keskkonda kasutama hakata ja ei avanud neid kirju. Henn oli saatnud kirja maleturniiri kohta. Järgmine päev ta küsis, kas ma lugesin. Kui ütlesin, et ei, siis ta pahandas, et miks osasid keskkondi boikoteeritakse. Nüüd mõtlesin ümber, et võin need kirjad siiski avada. Ma polnud tahtnud seda teha, sest ma ei tahtnud teha uut kasutajanime, aga guugl pluss oli teinud juba kasutajanime minu eest valmis, mis oli postkastiga ühine. Nüüd leidsin, et neid teateid võib pidada tavalisteks kirjadeks. Guugl pluss mulle siiski feisbuki alternatiivina ei meeldinud, sest seni oli postkastil ja feisbukil olnud eraldi parool, aga kui kõik asjad ühe parooli peale panna, muutus asi ebakindlamaks. Vaatasin seda küsimust ahjus. Pidi mahtuma ahjuust kinni panema. Läksime maantee äärde. Maantee kõrval kasvasid mustikad, natuke edasi tuli aiatara. Tahtsin aeda sisse minna. Aga nägin, et ma ei saa seda teha, sest aias on kehalise kasvatuse tund ja seal on võimlemisriietes tüdrukuid. Tulin aiast välja, aga siin ei olnud lugu parem, sest ka siin lähenes selliste riietega tüdrukuid. Eemalt tulid Tõnu ja Klaus, kes korjasid mustikaid. Sõin ise ka mõned puhma küljest. Mustikaid oli hästi palju ja need olid hästi suured. Tõnu ja Klaus korjasid iga puhma küljest ära ainult osa marju ja kõndisid kohe edasi. Seda põhjendasid nad sellega, et kui korjata terve puhmas tühjaks, siis võib mõni mustikaletulija sattuda just selle juurde ja vaadata, et mustikaid ei olegi ning plaanist loobuda. Tõnu istus maha. Ütlesin talle, et mustikate peal ei istuta. Klaus vastas, et Tõnu on selline.

*
Koostasin kahte raamatut. Tegin seda kõigepealt kirjastuse ruumides ja pidin jätkama kodus. Enne koju minekut küsisin Jagomäelt, kas ma pean neile raamatutele saatesõna ka kirjutama. Jagomägi vastas, et ühele on vaja kirjutada, teisele mitte. Võibolla see tähendas, et tegelikult on vaja mõlemale, aga ühele kirjutab keegi teine kui mina. Leidsin, et vähemalt ümbrispaberile võiks midagi kirjutada.

*
Olin solvunud kõigi magistriõppe hinnete pärast, mis olid maksimaalsest madalamad. Leidsin, et hindajad peaksid mõtlema, kellele nad hinde panevad. Tegelikult olin paljudele eksamitele ise minemata jätnud, sest loengud olid tundunud liiga keerulised. Aga nüüd sain aru, et oleksin osanud neid eksameid teha. Ehitasime maal ühte hoonet. Olin selle teisel korrusel, kus töö pooleli oli. Seni olid põhitöötajad teised, aga nüüd olid nad eemale läinud ja püüdsin jätkata tööd nende asemel. Hööveldasin puudelt pinde vähemaks, aga eriti midagi teha ei osanud. Tahtsin samuti majast välja ronida. Aga kui seni olin ehitusel vabalt ringi liikunud, siis nüüd ma enam liigutada ei julgenud, sest kartsin, et liigutus võib valesti välja tulla. Üks inimene oli öelnud, et töö puhul on kõige tähtsam seda mitte pooleli jätta, muidu kaob hoog ära. Klaus oli ajalooajakirja peatoimetaja. Olin saatnud talle kaastöö. Klaus näitas, et olen saatnud talle koos kaastööga fotosid kaanele panemiseks valimiseks, Mao Zedongist ja teistest. Klaus tahtis koos fotoga panna esikaanele lauset, et ta saab aru, et minu arvates on peatoimetaja rumal. Keelasin, et kui ta ei tea, milleks need fotod on saadetud, siis ta ei tohi ühtegi lauset lisada. Seepeale otsustas Klaus avaldada foto midagi juurde kirjutamata.

Kartul ja porgand

Klassivenna poeg olevat soovinud kuulda luuletust raamatust "Kartulid ja porgandid on minema lennanud". Proovisin sel teemal kirjutada:


Lendasid kartul ja porgand
sest lennuk sõidutas neid
kuulge kartul ja porgand
miks te ei oodanud meid

Inimene peab sööma
sest selle jaoks mõeldud on söök
hambad peab juurvilja lööma
ja majas peab olema köök

Kuulge kartul ja porgand
tulge tagasi nüüd
tulge kartul ja porgand
kuulake mis on me hüüd

Kuu saagimine

Brasiilia sai valmis tuumarelva. Brasiilia oli Hispaania vaenlane. Tuumarelva valmis saamise uudise peale lennutas Hispaania kosmosesse raketi, aga mitte tavalise kujuga, vaid kolmnurkse. Ütlesin, et väga hispaaniapärane. Raketi kosmosesse lennutamise eesmärk oli hakata Kuud saagima. Hispaania ütles, et ta on maiadega rääkinud ja hakkab uurima, kas Kuu sees on jälgi vanadest maiadest. Isa ütles, et sae jäljed just hävitavad maiade jäljed. Hispaania ei olnud saagi ise valmis teinud, vaid lasi selle valmis teha teisel riigil. Oli karta, et ei saeta Kuu sisse lihtsalt pragu, vaid lõpuks Kuu üleni pooleks. Siis võis oodata, et kui Kuud tabab mingi teine taevakeha, lendavad Kuu pooled laiali. Aga lootsin, et gravitatsioon hoiab pooleks saetud Kuu pooli ka üksteise suhtes endise koha peal. Kuu sees võis olla vedelat laavat. Aga võibolla saagijad lootsid, et Kuu on seest selline, nagu raamatus "Totu Kuul". Mõtlesin, et see on imelik, et Brasiilia ja Hispaania on vaenlased, kui nad on erikeelsed riigid ja Brasiilia peaks tegelema hoopis Portugaliga.

*
Külla tuli üks tüdruk. Kinkisin talle oma raamatu. Tüdruk kirjutas selle kohta kohe arvustuse ja hakkas kirjutatut ette lugema. Kuulasin ja teesklesin magamist. Tüdruk oli kirjutanud, et minu raamatut lugedes tekib armumise tunne. Mõtlesin, kas ma ikka tohtisin nii head raamatut kirjutada. Mul oli kahte oma raamatut veel tagavaraks, aga mõtlesin, et neid ma tüdrukule ei kingi. Viimane minu raamat oli oranžide kaantega luulekogu, millele teine inimene oli kirjutanud järelsõna. Ma polnud seda ise veel lugenud.

*
Läksin klubisse. Seal pidi mängitama korvpalli. Üks minu õpetaja rääkis naljaka loo, mida teine minu õpetaja oli talle õpetanud. Minu jaoks tundusid need õpetajad ühevanused, aga tuli välja, et üks oli teisest vanem ja oli õpetanud ka teda. Mõned mängisid korvpalli asemel rallisõitu. Selles pidid nad mänguautomaadiga vastu toa keskel asuvat seina sõitma. Mind ei kutsutud korvpallimeeskonda ja ise ma ilma kutsumata ei läinud. Mõtlesin, et ma peaksin kasvu järgi ju hea mängija olema, vähemalt võistkonda kuuluvatest tüdrukutest parem. Aga minu mängul oli üks miinus, et minu visketabavust ei saanud usaldada.

*
Õppealajuhataja lõpetas tunni. Ta ütles, et ma pean esitama puudumistõendid, ma olen kümme päeva järjest puudunud. Vastasin, et nii kaua ma järjest puudunud ei ole, selles ma olen kindel. Üksikutest tundidest olen küll ära läinud. Bioloogia tundides ma tõesti suur osa aastast ei ole käinud, sest minu tunniplaanis oli viga ja ma ei teadnud, et bioloogia tunnid toimuvad. Mõtlesin, et ma olen sellest blogis unenäokirjeldustes ka kirjutanud, võibolla õppealajuhataja on sealt lugenud. Ütlesin, et aga nüüd kavatsen bioloogia õpiku läbi lugeda. Ma olen lugenud ka "Loomade elust" putukatest ja ämblikest. Küsisin, kas ajalehe lugemise tunnid see aasta on toimunud, minu tunniplaanist on see aine ka puudu. Õppealajuhataja vastas, et neid enam ei toimu, nüüd toimub Caesar. Caesar oli vist õpetaja, kes saabus sellesse ruumi järgmist tundi andma. Läksin ruumist välja. Mõtlesin, et ma võin õppealajuhatajale öelda, et mul on krooniline haigus, mul on kõik puudumised põhjendatud, sest koolis võivad tekkida paanikahood. Aga seda oleks riskantne ütlema minna. Tahtsin päevikust vaadata, mis järgmine minu klassi tund on. Tegin aknalaua peal koti lahti ja otsisin päevikut. Mul oli kaasas palju varasemate klasside päevikuid. Praeguse klassi päevikut ma ei leidnud kuidagi. Vaatasin, et minu klass koguneb eesti keele ruumi ukse taha, siis peaks tund tulema seal. Aga mul pole paberit, et seal midagi üles kirjutada. Juba eelmises eesti keele tunnis hakkas puhas paber otsa saama, nüüd on see päris otsas ja ma pole seda juurde hankinud. Panin päevikuid põrandale maha. Üks noorema klassi õpilane tahtis mulle päevikuid põrandalt kätte ulatada. Ütlesin talle, et ma oskan neid ise ka võtta. Selle peale lasi ta paki põrandale tagasi kukkuda. Paki küljest eraldus pisikeste paberitükikeste pilv. Ütlesin, et mul on kõik varasemate klasside päevikud kaasas, kas keegi arvab, et minu kott on nende hoidmiseks. Praeguse klassi päeviku leidsin viimasena.

Peidukohad kodus ja Inglise metsas

Tulviste pani vannitoas vee jooksma, et pealtkuulajad tema juttu ei kuuleks. Aga võibolla nad kuulsid ikkagi. Tulviste rääkis, et korterites on kgb-lasi, kui hoolega otsida, siis leiab nad üles. Hakkasin otsima. Varem ma polnud neid kunagi märganud, aga nüüd leidsin neid nurkadest ja asjade tagant suurema hulga, kus nad luurasid. Nad olid kõik alamõõdulised ja korjasin nad pihku. Aga mõnele inimesele võis tunduda, et ta räägib tavalise suurusega inimesega. Kõiki kgb-lasi ma ei saanud kätte. Kui ma nad ühe asja tagant avastasin, läksid nad järgmise asja taha ja maskeerusid seal.

*
Eesti kohale lendas tohutu hulk Venemaa sõjalennukeid. Meie kooli ette parki pandi suurtükk ja tulistati sellega kolm lasku taevasse. Mul oli hea meel, et erinevalt 1940. aastast seekord vähemalt keegi vastu hakkab. Aga ükski lennuk ei saanud pihta. Tulistamise peale tuli sellesse kohta esialgu lennukeid juurde, siis läksid nad tulistamise eest kaugemale. Riia mäele jõudes nägin seal tohutut eestlaste meeleavaldust sinimustvalgete lippudega, nagu ma unenäos olin ennustanud. Kaugemal oli näha, et dessantväelased hakkavad lennukitelt langevarjudega alla hüppama. Keerasin ühele teisele tänavale. Sealt tulid vastu musta värvi riietega mehed. Küsisin, kes need on. Vastati, et dessantväelased. Mõtlesin, et jätaks nende eest põgenemata ja jääks keset teed seisma või kõnniks neile vastu. Jõudsin Sõpruse sillani. Arvati, et seda tuleb remontida, sest see on väga varisemisohtlikuks muutunud. Ta oli selliseks muutunud, kui Vene tankid sellest täna öösel üle sõitsid. Leidsin, et neile oleks paras olnud, kui sild oleks nende enda all kokku varisenud. Vanaema oli ka meile helistanud ja hoiatanud, et ta näeb, et see sild on varisemisohtlik. NATO ei teinud venelaste sissetungi vastu mitte midagi. Ennustasin, et Venemaa Eestit ei valluta, ta ei võta üle linnavalitsust ega raadiot, vaid ainult oma kunagised sõjaväebaasid, et pöörduda tagasi 1990. aastate seisu juurde. Venemaa ütleski, et ta peab need baasid tagasi saama, sest seal elasid varem diplomaadid. Kommenteeriti, et diplomaadid elasid mujal.

*
Põgenesime metsa. Leidsime loomauru ja läksime sinna peitu. Loomi enam sees ei olnud. Varsti hakkasime urust välja ronima. Aga ülevalt paistis kahtlane valgus, mille peale mina ja üks teine tegelane vaatasime üksteisele otsa, nagu raamatus kirjas oli. Mõtlesin, kas pimedas on otsavaatamist näha. Valgus tuli sellest, et jälitajad olid ka selle uru leidnud ja oletasid selle peale kohe, et me oleme selles urus. Kartsin, et need meie hulgast, kes otsavaatamises ei osalenud, teevad nüüd ohtu märkamata häält, nii et meid avastatakse. See oli maailma põhimõtetest teada, et kui keegi ennast kuskile peidab, siis peidukoht on teiselt poolt väljast sisse piiratav. Aga jälitajad jõudsid otsusele, et urgu sisse minna on ohtlik, sest selles võivad veel loomad olla. Meie leidsime uru juhuslikult, aga ma ei teadnud, miks peaksid jälitajad samasse kohta sattuma. See oli nagu Tolkienil, et kõik asjad läksid juhuslikult täppi. Või kui mets süstemaatiliselt ribade kaupa läbi otsida, võis ka uru üles leida. Mõtlesin, et Robin Hood sai Inglise metsas elada, siis peame meie ka saama. Sihtisin püssiga puu tagant. Läksime maantee äärde bussipeatusesse. Läksime ilma piletita bussi peale ja istusime iga üks erinevale istmele. Kontroll tuli peale ja küsis mult piletit või trahvi. Ütlesin talle inglise keeles, et mul ei ole üldse raha. Kontroll vastas, et minu inglise keel ei kõla seda moodi, nagu ma vaene oleksin. Olid olemas sellised rikaste pojad, kes käisid pätti tegemas. Aga praegu olime põgenikud, nii et minu meelest me hetkel olimegi vaesed. Näitasin Tooma istme poole ja ütlesin, et ta on ministri poeg, aga tal ei ole üldse raha. Kontroll küsis, miks ministril raha ei ole. Vastasin, et võibolla ta kulutab palju. Ütlesin kontrollile, et kui ta mind vanglasse viiks, siis ma oleks väga tänulik, sest seal ma saaks vähemalt süia. Kontroll lõi käega ja jättis mind rahule. Siis tulid minu juurde ühed tüdrukud ja ütlesid, et tahavad minu käes olevaid esemeid süia, miks ma neid ise ei söönud. Andsin need neile. Nad hakkasid neid sööma ja istusid Tõnule sülle. Tõnu istus minu istme ja Tooma istme vahelisel istmel. Tüdrukud ja Tõnu kirjutasid üksteisele paberi peale. Mind olid tüdrukud teietanud, aga Tõnut nad sinatasid. Nad sõid täis kirjutatud paberi ka ära. Kogu minu jutuajamine kontrolliga oli toimunud inglise keeles. Mõtlesin bussist väljudes, et välismaal käia on sellepärast hea, et siis saab võõrkeelt praktiseerida. Mul on kevadel inglise keele lõpueksam, siis ma võiks selle jaoks ka praktiseerida. Ma võiks kirjutada iga päev mõne ingliskeelse loo ja pärast käsiraamatute abil sellest vigu parandada. Või anda kirjutatu vanaemale parandamiseks. Aga eksam ei saa mul ikkagi väga hästi minna, sest tänapäeva eksamitel on lindi kuulamise küsimus. Sellele vastamise asemel võiksin kirjutada vastustelehele protesti, et ma protesteerin lindi kuulamise küsimuse vastu, sest ma oskan inglise keelt lugeda, mitte kuulata. Minu emakeel on eesti keel ja ma ei saa uut emakeelt omandada. Siis mõeldaks, et meie kooli sisseastumiskatsed on puudulikud. Ma võin protesti kirjutamata ka jätta, sest mõnele punktile ma ikka vastata oskaks.

Eurokartul

Täna toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumise küsimuses. Kell oli palju ja ma polnud veel hääletamas käinud. Ma ei teadnud, kas ma jõuan õigeks ajaks kohale. Ma olin kogu aeg Euroopa Liitu astumise vastu võidelnud, oleks väga imelik olnud, kui ma oleks täna vastuhääle andmata jätnud. Muidu ma oleks hääletama jõudnud, aga enne pidi käima ka tuludeklaratsiooni täitmas. Läksin seda täitma. Seal tuli võtta automaadist järjekorranumber. Sain numbri kätte viimasel lubatud sekundil. Siis vaatasin, et see ei olnud siiski viimane lubatud sekund, sest teistel automaatidel jooksid numbrid veel natuke suurematest arvudest nulli suunas. Tõnu täitis tuludeklaratsiooni ja mina istusin tema kõrval. Ametnik tuli Tõnule ütlema, et ta kannaks deklaratsiooni veel ühe tulu. Majast väljudes ütlesin, et tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg pandi just selleks rahvahääletusega samale kuupäevale, et rahvahääletusel vähem osalejaid oleks. Tegelikult oli see vale, sest tuludeklaratsioone oli saanud esitada kuu aja jooksul. Koju minnes ütlesin, et Euroopa Liidu poolt hääletab kõige rohkem kuus protsenti rahvast. Sest eelnevalt tehtud avaliku arvamuse uuringu järgi oli Euroopa Liitu astumisel kindlaid pooldajaid seitse protsenti ja kõik ei lähe hääletama, kuigi pigem pooldajaid oli rohkem kui vastaseid. Ütlesin, et need andmed olid toodud ajaleheartiklis Ehlvesti-Maidla malematši kohta. Parandasin, et Ehlvesti-Seemani. Kuulajad kommenteerisid, et kust see Maidla sinna sai.

*
Jälgisin oma võrgulehekülgede loendureid. Kodulehekülje loendur näitas, et sinna tuldi arvutist, mille taga peaks istuma üks tuttava nimega inimene, kuna IP-aadress meenutab tema perekonnanime. Ta luges mõnda aega kodulehekülge ja siis klikkis edasi blogisse, kus oli esikohal kirjutatud asjadest, mis pidid talle huvi pakkuma. Seejärel saatis ta mulle kirja. Inimestel hakkasid esinema massiliselt tervisehäired. See tuli ühe kartulisordi söömisest, mille oli müügile lasknud Euroopa Liit. Läksin bussiga sõitma ja ütlesin, et ma ütlesin, et kellel seda eurokartulit vaja on. Aga kui see sort oleks müügilt kõrvaldatud, oleks nüüd tagajärjeks võinud olla nälg. Mõtlesin, et lõppmängudeks on nimetatud seise, kus laual on kuni kaks vigurit. Ma olen aru saanud, et kummalgi poolel kaks vigurit. Aga võibolla olen aru saanud valesti ja on mõeldud, et kaks vigurit kahel poolel kokku, sest lõppmängude õpikus on ainult selliseid seise. Mõtlesin, et pean lõppmängu ratsu ja oda kuninga vastu selgeks õppima, nii et saaksin vastasele viimasel sekundil mati panna. Võibolla see matt tuleks seejuures teisest seisust kui nurgast. Anto oli ükskord selle lõppmängu selgeks õppinud, aga Rei oli tema segadusse ajamiseks teinud teisi käike kui raamatus. Antol oli õnnestunud sellest hoolimata matt panna. Mõtlesin, et selleks, et mul õnnestuks matt panna, pean kõik variandid kaks käiku ette arvestama.

Ladinakeelne list

Asutasin uue listi. Hakkasin sinna saatma ladinakeelseid küsimusi. Mõtlesin saata iga päev ühe. Esimesel päeval saatsin viis, sest varem polnud võimalust olnud. Esimene inimene lahkus listist. Mõtlesin, et ladina keele harjutamiseks on see list kasulik. Mul sai inspiratsioon otsa, mida järgmisel päeval võiks ladina keeles kirjutada. Mõtlesin, et tegelikult võib listi saata ka raamatuarvustusi.

Cromwell 2

The Letters and Speeches of Oliver Cormwell. With Elucidations by Thomas Carlyle. Edited in three volumes. With notes, supplement and enlarged index by S. C. Lomas. With an introduction by C. H. Firth, M. A. Vol. II. London 1904. E-raamat archive.org all. Lk. 233-557.

Raamatu esimest köidet lugesin vanemas kaheköitelises trükis, millel oli natuke teistsugune pealkiri. Tahtsin samast kohast lugeda ka teist köidet, aga teine oli seal ainult osaliselt, selle asemel pakuti müügiks paberraamatut. Hakkasin otsima, kas raamat kuskil mujal tervikuna ka üleval ripub ja leidsin uuema trüki kolmeköitelises väljaandes. Lugemist alustasin kohast, kus varem loetud esimene köide oli lõppenud. Esialgu on lugemata kolmas köide ja esimese köite eessõnad.

Carlyle oli Cromwelli kirju toimetanud. Uuemal trükil on täiendav toimetaja, kes on kirju uuesti originaalilähedasemaks muutnud. Aga mitte täielikult. Uus toimetaja on lisanud ka omapoolseid joonealuseid märkusi. Nendest selgub, et ta on Cromwelli suhtes kriitilisem kui Carlyle. Kui Carlyle kahetseb põhitekstis, et Cromwelli sõpradest said vaenlased, siis uus toimetaja on sellesse kohta lisanud märkuse, et ei Cromwell ega Carlyle ei saanud aru, et Cromwell ise muutus, aga sõbrad jäid oma põhimõtete juurde.

Varasemat osa lugedes ma polnud päris kindel, kas pealkirjas lubatud kõnesid seal ei olnudki või jäi mul midagi kahe silma vahele. Edasi lugedes selgub, et kõned algavad tõesti alles teises köites. Kõned ja kirjad on nummerdatud eraldi ja teise köitesse mahub viis kõnet. See-eest on kõned kirjadest palju pikemad. Pika Parlamendi aegseid kõnesid ei kirjutatud veel üles. Carlyle ütleb, et Cromwell kõneles alati koha peal improviseerides ja pärast unustas räägitu.

Varasemast köitest kirjutades ma eksisin, kui ütlesin, et Carlyle nimetab Cromwelli eesnime pidi rohkem raamatu algul. Seda on tehtud ka teises köites. Vastupidine mulje tekkis ilmselt sellepärast, et Cromwell ise kirjutas kirjade alla ees- ja perekonnanime. Kui ta aga raamatu teises pooles saab lordprotektoriks, hakkab ta ka ise allkirjastama neid nimega Oliver P., kus P. tähendab vist protektorit.

Varem loetud osa lõpus ütleb Carlyle, et Šotimaa alistamisega sai peetud Cromwelli viimane lahing. Kuid tegelikult sõjad jätkusid välisriikidega, kuigi Cromwell enam ise lahingusse kohale ei läinud. Kõigepealt kui Inglismaa võttis vastu navigatsiooniakti, mille järgi võis Inglismaale kaupa sisse vedada vaid Inglise või kauba valmistaja maa laevadel, puhkes sõda Hollandiga, mille vastu see akt oli suunatud. Sellele sõjale on raamatus pühendatud ainult mõned laused, aga pärast ütleb Cromwell kõnes, et sõda läks palju maksma. Pikemalt on kirjutatud järgmisest sõjast Hispaaniaga, mida peeti Jamaika ja teiste Lääne-India saarte pärast. Hispaaniaga liitus Inglise trooninõudleja Charles II ja kavandati sissetungi Inglismaale. Inglismaa omakorda kavandas Gibraltari vallutamist, kuigi muudest raamatutest on teada, et selle omandas ta alles Hispaania pärilussõjas järgmisel sajandil. Nii Hispaania kui ka Inglismaa kavandasid sissetunge üllatavalt väikeste vägedega, kui arvestada, kui palju oli olnud tapetuid Iirimaal ja Šotimaal.

Sisepoliitiliselt olid peale Cromwelli olemas ka parlamendid. Puhastatud Pikast Parlamendist oli järele jäänud Päraparlament, mida Carlyle nimetab ka Väikseks Parlamendiks. Selle saadab Cromwell Carlyle’i heakskiidul lõpuks täiesti laiali, kasutades laialiajamiseks sõjaväge. Moodustatakse esimene protektoraadi parlament, mille volitused peavad kestma kolm aastat, aga Cromwell pettub ka selles ja saatis ta vist varem laiali. Mõnda aega oldi parlamendita, siis tuli kokku teine protektoraadi parlament. Kuna parlamentide ametiajad on ka tänapäeval piiratud, võib nende laialisaatmine olla tänapäeva inimesele isegi mõistetav. Aga Cromwell ei valitsenud siiski eriti demokraatlikult. Ta ütles, et ei kuula enam liha ja vere nõuandeid, sest saab neid Jumalalt. Inglise revolutsiooni üks esimesi samme oli, et kuningas pidi andma lubaduse, et ei saada parlamenti laiali ilma tema enda nõusolekuta. Järgnes kodusõda parlamendi ja kuninga vägede vahel, mida võiks nimetada võimude tasakaaluks teraval kujul. Cromwell sai parlamendiga kuningast kergemini hakkama.

Cromwelli püüdsid tappa vandenõude abil rojalistid, keda on nimetatud kavalerideks. Raamatus on neid kujutatud paheliste inimestena. Dumas’ romaanides oli vastupidi, et kuningal lõi pea otsast paheline tegelane ja Buckinghami hertsog tapeti sama tegelase pahelise ema õhutusel, kuigi täideviijat ei õnnestunud pahelisena näidata. See tuletab meelde veel, et Dumas’l kuninga hukkaja lihtsalt pakkus ennast timukaks, aga ülikoolis arhiivinduse loengutes räägiti, et timukaks pidi kõigepealt õppima.

Aastal 1994 "Suurmeeste elulugude" sarjast loetud raamatus "Cromwell" meeldis mulle kõige rohkem see, et arst ütles, et Cromwell oli väga kurvameelne. Praegu loetavas raamatus räägiti Cromwelli suurtest terviseprobleemidest, mille ajal ta ootas surma, Šotimaaga peetud sõja osas, aga nüüd loetud osas paistab ta olevat paranenud. "Suurmeeste elulugude" raamatut mulle meeldis lugeda veel sellepärast, et seal olid ilusad inglise nimed nagu Henry Vane. Inglased panevad ka tänapäeval samu nimesid, mis 17. sajandil, Eestis on muutused olnud palju suuremad.

Emata laps

Ühel vennal oli sündinud laps. Aga lapse ema otsustas vennaga mitte abielluda, seetõttu oli laps meie poole elama toodud. Ta õppis parajasti rääkimist. Oma emast oli talle jäänud mälestuseks valge riidetükk. Ta oli sellest riidetükist suures vaimustuses ja nimetas seda emaks. Ta hakkas emaks nimetama ka kõiki teisi valget värvi asju. Lõpuks loetles ta hulga värvide nimesid, öeldes igaühe kohta neist, et see on ema. Ütlesin, et iga asi on mingit värvi, kas kõik asjad on ema? Laps vastas jaa. Mõtlesin, et ema igatsemise tõttu hakkab see laps uskuma haldjatesse. Lapse oleks võinud enda koju elama võtta vend, aga tal polnud selle jaoks aega, sest ta käis tööl. Teised vennapojad käisid esikus ja tagasi tulles ütlesid emata lapsele, et ema tuli. Laps läks vaatama. Tagasi tulles ta ütles, et ei tulnud. Seejuures ta naeris, sest mängida talle meeldis ja seetõttu ta ei olnud väga pettunud, et talle tõtt ei räägitud.

Mängisin kuningagambiiti

Täna tähistati päevakeskuses Ojaste sünnipäeva. Peebo ütles õnnitluskõnes, et Ojaste vanus on meeste puhul sama suur saavutus nagu naistel 100 aastat. Ojaste olevat oma vanuste hulgas kindlalt Eesti parimate hulgas. Ka varem olevat neid vähe olnud, kes selles vanuses nii hästi mänginud on. Täna peeti 12 osavõtja ja 10 minuti mõtlemisajaga turniir, kus üle poole võimalikest punktidest said:

Trohhalev 10 p.
Harujõe 9,5
Metsoja 7
Solovjov 6,5
Viikmaa, Runnel 6

Kuna ma eelmine nädal kodus ei treeninud ja see nädal treenisin, oli tulemuse paranemine ootuspärane. Valgetega mängisin uue avanguna kuningagambiiti, millega esimese mängu võitsin, kahides f7 vankri, ja teise kaotasin, jättes etturi h4 lühikest vangerdust tehes ette. Kuningagambiiti olen elus varem ka mõnel korral mänginud, aga päevakeskuses vist mitte, väljaarvatud mustadega.

Populaarne autor

Erik Tohvri. "Mere taga". Tallinn, 2012. 232 lk.

See on esimene Tohvri raamat, mida ma lugesin. Varem olen lugenud tema ajaleheartikleid. Seda romaani hakkasin lugema, kuna tean, et tegemist on Eesti kõige laenutatuma autoriga, seetõttu mind huvitas, mida inimesed loevad. Raamatu üks pluss on kindlasti, et ta jääb lugedes hästi meelde. Tal on mitu tegevusliini, nagu õigel romaanil võiks olla. Et vahepeal ühest tegelasest puhata ja tema kohta järge oodata, lugedes vahepeal teisest tegelasest. Mõtlesin, et autor on tõesti hea jutustaja. Kuid teema on selline, et vahepeal muutus lugemine ka vastumeelseks ja tuli isegi mõte, et ilukirjandust on üldse parem mitte lugeda, sest seal on sellised teemad tavalised. Suur osa eesti rahvast elab praegu Soomes, nagu ka osad raamatu tegelastest. Tegelased teevad sellist tööd, kus nad puutuvad paljude inimestega kokku, aga töö juures kohatavaid inimesi kirjeldatakse vähe ja tegelased elaksid justkui üksinduses, tegelasi on mitmest tegevusliinist hoolimata vähe, tegeletakse nende eraeluga. Varem olen lugenud ühe teise eesti kirjaniku romaani poemüüjatest, kus läheneti asjale teisiti ja oli palju kirjeldusi sellest, kuidas müüjad ostjaid vaatavad. Tohvri raamatus on ühe tegelase suurim unistus saada vallaslaps. Erinevalt mineviku kirjandusest, kus vallaslast peeti suurimaks häbiks. Romaani tegelaste ettekujutus inimese füsioloogiast erineb minu omast. Nad arvavad, et rasestumiseks piisab ühest katsest. Ma oleks nagu teaduslikumatest allikatest lugenud, et edukas on üks katse paljudest, kusjuures keskkonna saastatuse tõttu on inimeste viljakus vähenenud. Selle romaaniga paralleelselt lugesin Aado Lintropi uut luulekogu "Orus ja mäel", mis oli vastupidine, et meelde ei jäänud peaaegu midagi, aga ärritavat samuti peaaegu ei olnud, tekitas ainult ebamääraseid positiivseid emotsioone.

Kuum järvevesi

Lamasin varahommikul voodis. Voodi ja seina vahel olid raamaturiiulid. Võtsin riiulist E. Niidu raamatu ja hakkasin lugema, kuigi valgus oli kehv. Autor kirjutas, et selle asemel, et lugeda päeva jooksul ühte raamatut, loeb ta kahte või kolme, siis on lugemine intensiivsem. Leidsin, et õige mõte. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või magan.

*

Olime Vehendis. Seal oli Pühajärv. Läksin aia tagaväravast välja ja tahtsin seda sulgeda. Aga minu järel tuli kolm inimest. Tegin neile värava uuesti lahti. Kui nemad olid ka väravast läbi, tahtsin selle sulgeda, aga teiselt poolt sõitis sinna auto, mis tuli läbi lasta. Läksin liivaranda, kus päevitas palju inimesi. Mõtlesin, et mul pole ujumispükse, siis pean minema vette aluspesuga. Läksin katsusin vett. See oli nii kuum, et ma ei hakanud esialgu sisse minema. Istusin liiva peale maha. Mööda kõndis keegi, kes tundus olevat Karba. Natukese aja pärast tuli Karba sarnane inimene suusatades ja tema järel Sveni sarnane. Kui tuttavale sarnaseid inimesi oli kaks, siis nad olidki tuttavad. Võtsin Sveni ühest suusakepist kinni ja tõmbasin enda poole. Sven hakkas mind teise suusakepiga viskama. Lükkasin enda kätte haaratud kepi Sveni poole, öeldes, et ta võtaks selle tagasi. Sven jätkas suusatamist, vaadates veel kurja näoga selja taha minu poole. Taevasse ilmus lennukite rivi. Küsisin, kas need lähevad Tartut pommitama. Ema vastas, et väga võimalik. Neid lennukeid juhtisid korporalid, mis oli kõrge sõjaväeline auaste. Varem oli Eesti piiri rikkunud korraga üks lennuk, aga nüüd terve rivi. Mina taevasse ei vaadanud. Siis ma poleks pärast sõjamälestustes saanud öelda, et ma oleks lennukeid näinud. Rannas lamavad inimesed ei põgenenud lennukite eest, arvates, et tsiviilelanikke ei pommitata. Need, kes taevasse vaatasid, ütlesid, et Eesti lennuk andis alistumise märgiks Vene lennukile Eesti lipu. Mina polnud kindel, kas see on alistumine või pealetung. Teised lahkusid rannast ja ma jäin sinna üksi. Nüüd leidsin olevat sobiva aja riideid seljast vähemaks võtta, et vette minna. Läksin katsusin uuesti kuuma vett. Otsustasin, et teen kõigepealt peoga naha märjaks, et vee temperatuuriga harjuda ja ennast vee auramisega jahutada, siis lähen järve sisse.

Jälle sibulad

Sibulad Põlvamaa sugulastelt.

Ufomale

Läksin Helina korterisse. Seal oli hulk inimesi ja tantsiti. Vaatasin ringi, kas kuskil laste tuba ka on. Lastest ei olnud mingit jälge. Istusime ümber laua. Helina rääkis igale inimesele midagi ühekaupa, nii et keegi teine rääkida ei saanud. Talle tahtis külla tulla veel palju mehi, aga nemad enam ära ei mahtunud. Istusin arvuti taha. Üks perekonnaliige tegi mulle kõigepealt parooli, et ma saaks panka siseneda nii, et teised ei saaks pärast jälgi vaadata. Ütlesin, et ma sisestasin eelmine nädal juba teise arvutisse panga parooli, enne selleks uut parooli tegemata. Siis on võibolla juba minu raha varastatud. Helina vastas naerdes, et võib küll olla. Lisasin, et aga kui mina kellegi parooli teada saan, siis ma tema raha ei varasta või varastan ainult osa. Üks Helina vanem naissugulane kordas, et just, ainult osa. Minu pangaparooli oli eelmine nädal muudetud ja uus oli kirjutatud paberi peale, aga sellise käekirjaga, et ma polnud kindel, mis kirjas on.

*
Saabusid jõulud. Üle arvutiekraani hakkasid jooksma jõulukaardid, mida inimesed mulle saatsid. Need liikusid nii kiiresti, et kõiki ei jõudnud lugeda. See oli selle poolest hea, et siis ei teadnud ka, kes mulle kaardi saatmata jättis. Oli oodata, et selline kaartide vool jätkub aastavahetuseni. Ise polnud ma veel kellelegi kaarti saatnud. Aga arvuti pakkus, et ma võiks saata endast foto, millel ma olen ümmarguse pea, lühikesevõitu juuste ja lahtise suuga. Arvutis oli mänge, mida sai mängida. Hakkasin mängima ufomalet. Kõigepealt tuli teha üks malekäik, siis hakkasid ufoosad lendama. Neid tuli puudutada. Sõltuvalt sellest, millist puudutada, järgnesid uued arengud. Selle põhjal, mida ma mängus tegin, tehti minu kohta uuringuid. Lasin ennast hea meelega uurida. Pärast mängimist kõndisin tänaval ja mõtlesin, et ma ükskord otsustasin ju arvutimängude mängimise lõpetada. Kas ma olen selline sõltlane, et alustan sellega uuesti?

Ununenud järelsõna

Võtsin riiulist oma esimese luulekogu "Maailmakord". See oli juba natuke lagunenud. Avastasin, et raamatus on peale luuletuste ka järelsõna. Selle oli kirjutanud U. Tõnisson. Ta oli seega kirjutanud järelsõnad kahele minu raamatule, teine oli "Ajalugu unenägudes". "Maailmakorda" olin alati lugenud ainult viimase luuletuseni ja polnud varem märganud, et sellele järgneb järelsõna. Hakkasin seda lugema nüüd. Järelsõnas oli öeldud, et mõnest minu luuletusest on võimalik aru saada siis, kui vaadata Silvetis antud riimsõnade vasteid. Tundus, et ma olin seda järelsõna siiski juba kunagi varem lugenud, ainult et ära unustanud.

*
Rääkisin, et minu kehalise kasvatuse õpetaja nõudis, et ma viskaks iga päev Anne kanalisse 50 kivi, aga nii ei ole ju teada, mis ette jääb. Minu vend viskas ükskord kivi ja jalgratas sõitis sellele ette. Kanalisse visates võib ujuja veel kergemini pihta saada, sest teda pole vee alt näha. Kui vend kiviga jalgrattale pihta viskas, nõudis jalgrattur koos oma kaaslasega selle väljamaksmist. Ta tahtis teada, kus vend elab ja tuli temaga kodu ukseni kaasa. Et aadress ei selguks, sisenes vend koju teisest uksest kui tavaliselt. Mina läksin välja vennale appi. Istusin ronimispuu peal ja kaks poissi peksid mind. Ma ei olnud siiski nõus nende eest põgenema. Lõpuks tuli ema välja ja poisid lõpetasid peksmise, sest ema nad kartsid. Ma ei tahtnud öelda, et peksjad olid minust nooremad.

*
Läksin teise tuppa, kus olid vennapojad. Üks vennapoeg ei tahtnud mind näha ja ütles: "Ma ei ole see, kes ma olin eile." Mõtlesin pärast, et oleks võinud vastata, et õige, selles vanuses arenevad lapsed iga päevaga.

Emadepäeva lilled

Klaus kinkis emadepäeva puhul need lilled.

Ookeanisaar

Vaatasin ühe lõunaookeanis asuva saare kaarti. Mõtlesin minna sinna saarele. Aga kui ma kaarti uuesti vaatasin, oli see muutunud, maja oli asukohta vahetanud, seetõttu ma ei saanud minna. Neid täpseid kaarte koostati vist satelliidipiltide abil. Mõtlesin välja luuletuse, et minu maja on merekaldal ja ma jalutan mööda saare kuiva maad. Olin tulnud söömast ja istusin juuksuritöökojas. Varsti mõtlesin istuda lõikustoolile. Läbi ruumi kõndis kaks miniseelikuga naist. Juustelõikajad hakkasid naerma. Mina panin silmad kinni ja jäin magama. Juustelõikajaid oli kaks tükki. Nad rääkisid, et saak ootab, vaatame, kumma ma neist valin. Kui ärkasin, sain aru, et olin magama jäänud pesemata hammastega, mis võis neid lagundada. Vanasti oli seda sageli juhtunud, aga siis mul polnud vist veel toiduosakesed nii tugevalt hammaste külge kleepunud.

Doktoritöö tagasilükkamine

Kirjutasin täna ajaloo arutelu listi:

Tänases ajalehes kirjutatakse Laine Randjärve doktoritöö tagasilükkamisest häältega 5:5. Randjärv ütleb ajelehes: "Mulle ei olnud ühtegi etteheidet. Kaitsmise käigus oli kõik korrektne, toimus akadeemiline väitlus, nõukogu otsus kaitsmisele lubada oli olemas ja välisoponendid andsid hinnangu, et anda kraad." Kui see peaks tõele vastama, siis tekib küsimus, milleks kaitsmine üldse korraldati, kui vastuhääletajad seal oma seisukohtadega välja ei tulnud ja ei andnud kaitstavale võimalust ennast kaitsta.

Ajaleheuudises on tagasilükkamise põhjusi siiski nimetatud: "ajaloo ja arheoloogia instituudi juhatajat Aivar Kriiskat häiris töö emotsionaalne ja mitteakadeemiline stiil." Ei ole päris selge, kas seda on öeldud ajakirjanikule või kaitsmisel. Ma pole Randjärve tööd lugenud, aga selline tagasilükkamise põhjendus tekitab küsimusi. Lauri Vahtre "Akadeemias" heitis "Eesti ajaloo" teisele köitele vastupidi ette emotsioonide puudumist, tundub, et seda seisukohta pole kuulda võetud. Ülikoolis vist on olemas veel maaliosakond, kuigi vahepeal räägiti selle sulgemisest. Seal kaitstakse lõputöödena maale. Võibolla ei ole kõik sellega ka rahul, et maalid väljendavad emotsioone. Meile kunstiajaloo loengutes õpetati, et kunstiajalugu ei tegele küsimusega, kas pilt on ilus. Vaga kunstiajaloos, mida ma enne eksameid lugesin, sellega siiski tegeleti. Minu arvates põhjendatult, juhul kui kunstnikule endale on kõige tähtsam luua midagi ilusat. Ma loen praegu Carlyle'i raamatuid, kes kirjutas samuti emotsionaalses stiilis ja kritiseeris Kuivikust ajaloolasi. Tõenäoliselt liigitaks ta nende alla ka selle doktoritöö tagasilükkajad.

Mulle vastati, et on täiesti selge, et Kriiska sõnad öeldi ajakirjanikele eelmisel aastal, kui töö saatis tagasi instituudi nõukogu.

Hüppenöörivõistlus

Üks inimene kirjutas välismaa ajakirjas, et ta süüdistab enda aidsi nakatumises mitukümmend korda teed, sest pärast tee joomist magama minnes tekkis tal soe tunne, mida polnud enne magama minekut olnud. Ajakiri oli nähtavasti varem juba kõigist tähtsamatest aidsi põhjustest kirjutanud ja nüüd hakkas otsima lisapõhjusi.

*
Koolis tuli mulle vastu üks minust palju pikem tüdruk. Ta küsis, kas ma tean, kes ta on. Vastasin, et ei tea. Ta ütles, et ta on seotud kampadega. Mõtlesin, et arvatavasti on ta Ruth. Kõndisin lumistel tänavatel. Täna pidi toimuma hüppenööriga hüppamise võistlus, kus hüpates tuli läbida pikk distants. Olin sellel eelmine aasta osalenud ja viimaseks jäänud, erinevalt jooksmise ja suusatamise võistlustest, kus tulin osadest ette. Hüppenööriga hüppamine läks mul halvemini liigutuste osavuse puudumise tõttu. Tänavu ma ei kavatsenud seal osaleda, sest lumi oli maas ja ma sain selle asemel osaleda suusavõistlustel. Eelmine aasta oli hüppenöörivõistlus korraldatud lume puudumise tõttu, tänavu ei oleks pidanud korraldama. Läksin ühest redelist üles. See oli muutunud väga loguks. Räägiti, et üks inimene oli muutunud seest õõnsaks. See tuli sellest, et lummutis oli teda kättemaksuks vaadanud. Lummutis oli arstidele öelnud, et ei ole vaja karta, teistele inimestele see ei nakka.

*
Hakkasime mängima peitust. Väiksel Toomal seoti silma kinni. Henn ja Klaus peitsid voodite alla. Kui voodi alt kostis sahinat, kobas Toomas seal kätega, aga peidusolijat kätte ei saanud, sest ta läks eest ära. Minu jalad tegid ka häält. Ütlesin Toomale, et ta mind kinni ei võtaks, sest minu asukoht oli talle teada juba enne mängu algust. Kui poolteist tundi oli möödunud, ei olnud kedagi leitud. Ütlesin, et lõpetame selle mängu ära. Tavaliselt mängitakse kas peitust või pimesikku, kus tehakse pimesiku ümber kära, aga meie ühendasime mõlemad mängud. Sidusin Toomal silmad lahti. Henn ja Klaus tulid peidukohast välja. Ema tuli sellesse tuppa. Küsisin, aga kus Toomas on. Kui ma tal silmi lahti sidusin, oli ta veel olemas. Varsti leidsin ta uuesti üles.

Rüütli sünnipäev

Ajaloolistidesse tuli kiri tänase Rüütli sünnipäeva kohta, millele vastasin enda asutatud listis:

Kui Mart Laar käis ülikoolis loenguid pidamas, iseloomustas ta Rüütlit, et tema jutt areneb kogu aeg edasi. Algul olevat Rüütel rääkinud, et kui Vene väed sisse tulid, oli tal rusikas taskus. Teisel korral olevat rusikas olnud taskust väljas, kolmandal korral kivi rusikas ja neljandal kivi juba lennanud. See oli viimane aste. Aga tänases "Postimehes" oli mindud veel samm edasi ja Rüütel pidas juba venelastega tulevahetust.

Kolm punktisaajat

Täna tähistati Kääbi sünnipäeva järgmiste tulemustega:

1. Trohhalev 8 p.
2. Harujõe 7,5
3. Solovjov 7
4. Metsoja 4,5
5. Seljodkin 4,5
...
8. Runnel 3

10 osavõtjat, 12 minutit.

Etturid piirjoontel

Kui kirjastusel mõni uus raamat ilmus, sai ema selle e-raamatuna. Ühe e-raamatu oli ta mulle kopeerinud. Tahtsin, et ta kopeeriks kaks veel. Aga ta ei olnud nõus seda tegema, öeldes, et raamatuid tuleb tähtsamaks pidada. Analüüsisin koos Joannaga ühte avanguvarianti. Vaatasin, et ma ei saa ikka nii mängida, muidu saab Joanna kõik diagonaalid lahti, aga minul on lahti ainult lipu diagonaal, kuigi mul on valged. Joanna pani peale uue seisu, kus valge kõik nupud olid algseisus, aga musta etturid kaugel ees. Ta küsis, kumb selle seisu võidab. Ütlesin, et ma tean, ta joonistas kõigepealt kassi ja siis pani etturid kassi piirjoontele. Joanna kinnitas, et mul on õigus. Olin sellest aru saanud, kuigi etturitega polnud kaetud kõik kassi piirjooned. Olin leidnud 200 kilo kulda ja sellele patendi saanud. Joanna ütles edasi, et tema vanaema oli öelnud, et selle kulla eest saab viie aasta pärast juba Eesti töölistele uued riided osta. Mõtlesin, et selleks, et see mõte teoks saaks, peaks varanduse kasvama panema. Aga kasvama ma ei saa teda panna, sest tuba on rahvast täis ja kui ma kullast räägiks, võidaks see ära varastada. Kui ma mainiks, et leidsin kulda, võidaks loogiliselt ära arvata, kust, sest kaugel ma ei liigu. Ütlesin Joannale, et minu toale tuleb uued kardinad osta. Tema valib need välja ja mina maksan. Mõtlesin, et Joanna võib midagi hirmsat välja valida, seetõttu pean ma ise ka valikuga nõus olema. Ja kolmandana peaks nõus olema ema, sest tema peseb kardinaid. Keegi puudutas mind sõrmega. Vaatasin sinnapoole. Aga seal istus reas mitu inimest, mistõttu polnud aru saada, kes puudutaja on. Ühel küll sõrmed liikusid, aga puudutaja võis olla teine. Mõtlesin, et võiks Joannalt küsida, mis ta arvab, kas minu toale tuleb uus tapeet ka panna. Aga tapeeti ehk ei tasunud vahetama hakata, sest ei olnud teada, kui kaua me siin korteris veel elame. Meil ei olnud enam sooja vett ja olime harjunud külmaga pesema. Mõtlesin, et Joannaga saan kirjanikest kõige paremini läbi. Võibolla peaksin temaga kirju vahetama. Aga ma parem ei saada talle kirja, muidu ta võib põgeneda.

Revolutsiooniline riik

Mult küsiti, kas ma Amblasse ei läinudki. Vastasin, et seekord ei läinud. Lisasin, et ma käin Amblas malet mängimas, mitte söömas. Pidin varsti Paidest Tartusse sõitma. Enne tahtsin juua morssi. Aga nägin läbi klaasist külmutuskapi ukse, et morsikannus ujuvad kalad. Sain klaasi puhtamat morssi, millest võis juua. Aga varsti olid klaasis ka kalad. Kui ma morssi kallasin, neid veel ei olnud, aga nad kasvasid suuremaks.

*
Tõnul oli sinimustvalgetes värvides särk, mille peale oli kirjutatud "EESTI ASI". Ütlesin, et Eesti asi ongi sinimustvalge lipp. Kui Eesti sai endale parema lipu, jätkus sellest tükiks ajaks. Venemaa oli teinud Eesti suhtes terava avalduse ja selle peale puhkesid Eestis suured meeleavaldused, nagu siin kombeks oli. Aga neil ei olnud enam nii suurt mõju kui laulva revolutsiooni ajal, sest Vene võimu esindajaid ei olnud enam siin ja nad ei näinud neid meeleavaldusi. Kuigi ringi liikus Vene spioone. Ütlesin, et Vene spioonidelt tuleks midagi konfiskeerida või neile tuleks bussis liiklustrahvi teha. Eestlased võiks minna sinimustvalge lipuga Venemaa välisministeeriumisse. Selle peale võidaks öelda, et korralik riik paneb enne vastuvõtu aja kinni ja ootab järjekorras. Aga sellele oleks võinud vastata, et Eesti jääb revolutsiooniliseks riigiks.

*
Väljusin autost ja hakkasin minema ühe suure maja ukse suunas, võttes kaks raamatut kaenlasse. Lugesin internetist, et Eesti küsimuste ja vastuste blogide kõige suurem puudus on, et kodanik Vasikas on kodanik Millimallika pakutavat agaralt kasutama hakanud. Eesti ühiskonnas valitsevat suhtumine, et kõigepealt tehaks koos seda, siis toda ja lõpuks kolm punkti. Ma ei teadnud, mida kolme punkti all mõeldi.

Klassitsistlikud diagonaalid

Ärkasin Paides. Teised rääkisid, et mina ikka veel magan, niimoodi võin ma viimasest tänasest Tartusse viivast bussist maha jääda. Klaus oli oma teoseid põletanud. Ütlesin, et äkki ta põletab veel minu teoseid ka. Klaus vastas, et seda pean ma ise tegema. Ütlesin, et mina oma magistritööd põletama ei hakka. Ja selle kohta, et Klaus oma luuletusi oli põletanud, ütlesin, et niiviisi võib juhtuda, et ta hakkab mulle ette heitma, et mina mõnda uut luuletust kirjutades rikun tema autoriõigusi, kui talle tundub, et ma kirjutan temaga samasuguse luuletuse. Kuigi tegelikult ta sellist kirjutanud ei ole, aga kontrollida enam ei saa. Isa oli mu magistritöö viimasel leheküljel arvutusi teinud, liites kokku selle ridade arvu. Magistritöö oli soovitatud kirjutada umbes 1000 rida, aga ma olin kirjutanud rohkem. Isa arvutuste järgi umbes 1400 rida, mida ei olnud minu arvates liiga palju rohkem, kuigi mulle oli seda ette heidetud. Või siiski, isa arvutuste järgi oli töö pikkus natuke üle 1800 rea. Algul oli isa saanud summaks natuke üle 1900 rea, aga sealt sada maha lahutanud, sest osad read olid valged. Isa ütles, et ta maksab mulle magistritöö valmis saamise eest 5000 krooni. Vastasin, et kui töö valmis sai, ta maksis mulle juba 4500. Isa küsis, et kas ma lepin nii väikse summaga, kui vahepeal on inflatsioon edasi läinud. Vaatasin kunstiajalugu. Klassitsistlik kunst põhines sümmeetrial ja üle pildi jooksvatel diagonaalidel. Esimesel klassitsistlikul maalil lõid välgud kahelt poolt diagonaalis pildi keskel oleva inimese suunas. Hilisematel klassitsistlikel piltidel võeti sellest eeskuju, aga välkude asemel maaliti tähenduseta diagonaale. Kui Henn nägi, et ma loen klassitsismi kohta, loetles ta mõned klassitsistlike kunstnike nimed. Ütlesin, et mind ei huvita kunstnike nimed vaid pildid, kasvõi piltide nimed. Magistriõppesse astudes olin kunstiajaloo eksami uuesti teinud. Oleksin tahtnud teha uuesti ka kõik teised eksamid, sest kaks korda samaks eksamiks õppides omandas palju rohkem.

Eelduste erinev teostumine

Lugesin arvamust, et usklikkuse vähenemisega ühiskonnas moraal ei vähene, kuna see olevat inimestele geenidega kaasa antud ja seda võivat näha juba ahvide juures. Ma pole selles kindel. Kõige ateistlikumad riigid on olnud kommunistlikumad riigid, mis on ühtlasi olnud kõige kuritegelikumad. Paljud inimesed on aru saanud, et see ei ole hea, kui endised kommunistid ja KGB-lased on jätkuvalt võimul. Võibolla tuleb nende rikutuse põhjust otsida ka sellest, et tegemist on endiste ateistidega. Usk millessegi ja rääkimaõppimisoskus on inimesele mõlemad geenidega kaasa antud. Aga Sapiri-Whorfi hüpoteesi järgi on suur erinevus, millist emakeelt inimene konreetselt räägib. Sellest sõltub tema maailmapilt. Samuti sõltub tema käitumine palju sellest, mida ta konkreetselt usub, millest on kirjutanud Weber ja Huntington.

Toimumata loengud

Ühte kohta tekkis auk ja sealt hakkas vett purskama. Toppisin augu paberitükiga kinni. Aga tekkis järjest uusi auke. Toppisin nad kõik paberitükkidega kinni. Oletasin, et aukude tekkimise põhjus on selles, et olin natukese aja eest Venemaa kohta paar kriitilist sõna öelnud, mille peale Venemaa saatis nähtamatu auke torkama. Lõpuks torgati vett purskavad augud elektriasjade sisse, et ma neid kinni toppides lööki saaksin. Neid ma enam kinni ei toppinud.

*
Vaatasin ajaloo ajakirja. Olin seal avaldanud artikli ühe "Eesti ajaloo" köite kohta. Selle kohta oli numbris kolm kirjutist - kõigepealt minu artikkel, siis ühe raamatu autorite hulka kuuluva õppejõu oma, lõpuks üks arvustus. Minu artikkel ei olnud kõige pikem, aga oli pandud kõige ette, sest oli kõige parem. Olin avaldanud artiklid kahe järjestikuse "Eesti ajaloo" köite kohta. Hilisemate kohta enam mitte, sest hiljem ma olin alla käinud. Kuulasin lindilt oma sõnadega laulu. Laulus olid sõnad venitatud, aga mina olin harjunud seda luuletust mõttes kiiresti lugema. Lugesin kuulamise ajal.

*
Meie kodus olid toimunud Hennu ja Anni pulmad. Ann ütles pärast, et Henn ei olnud pulmadega harjunud. Ema vastas, et seda oli näost näha jah. Henn oli läinud vahepeal lapsi koju viima. Ta oli lootnud, et keegi läheb temaga kaasa, aga seda polnud juhtunud, mistõttu Henn oli pettunud.

*
Olin kahelnud, kas mul on magistriõpe lõpetatud. Olin pidanud neid kahtlusi põhjendamatuteks. Aga nüüd õppekava vaadates nägin, et need olid siiski põhjendatud. Magistritöö oli küll kaitstud, aga palju eksameid oli tegemata. Iseküsimus, kas mul üldse oli võimalik neid teha. Ladina-Ameerika ajaloo loengud olid küll välja kuulutatud, aga neid polnud minu ajal enam toimunud. Teiste tegemata eksamitega võis olla sama moodi. Vaatasin oma magistriõppe aegset õpilaspäevikut. Suurem osa aastast oli see täidetud. Aga lõpus oli ta täidetud teist moodi, et iga uus täht oli kirjutatud eelmisest erineva värviga ja võimalikult loetamatu suure käekirjaga.

*
Olin vennapoegadega samas ruumis. Tugitoolis istus kolm mängukaru, kes olid neile mängimiseks antud. Üks karu oli pruun. Aga ma polnud kindel, kas see on minu Mõmmi või lihtsalt sarnane. Paistis, et ta on natuke teistsugune.

Taimed monopoliks

Euroopa Liidust ähvardab meid järjekordne sigadus, nagu selgub artiklist "EL-i uus määrus võib muuta paljud põlis- ja rahvaselektsioonisordid sisuliselt illegaalseks" http://www.ohtuleht.ee/520664 . Aga probleem ei puuduta ainult Euroopat, nagu saab teada leheküljelt http://seedfreedom.in/ . Need kaks linki andsid erinevad inimesed feisbukis.

Artikli kustutamine

Oudekki artikkel kustutati "Postimehe" võrguarhiivist, sest ta oli kritiseerinud Saksa sõjaväes teeninud eestlasi. Oli oodata, et kustutatakse kõik tema artiklid. Pille ütles, et Pullerits oli teda Oudekki artikli pärast rünnanud. Küsisin, miks sellepärast peaks Pillet ründama. Ütlesin, et Oudekkil on "Maalehes" oma rubriik, seal jäävad tema artiklid arvatavasti alles. Mult küsiti ka ükskord "Maalehe" jaoks artikleid. Esimene avaldati, aga teine ja kolmas jäeti avaldamata. Rohkem polnud mul tahtmist neid saata.

*
Mul oli kombeks, et riputan kõik oma unenäokirjeldused feisbukki üles. Aga seda unenägu, mis oli Oudekki suhtes kriitiline, ei oleks tohtinud tegelikult riputada. Joannal oli sünnipäev. Olin teda õnnitlenud ja ta oli märkinud, et talle õnnitlus meeldib. Hiljem olid teda õnnitlenud Rooste ja Kivisildnik selliselt, nagu mulle ei meeldinud. Nende õnnitluste kohta polnud Joanna ka märkinud, et talle need meeldiks. Kui need olid tulnud, polnud ta enam edasi ühtegi meeldivaks märkinud. Läksin maale. Olin eelmisel päeval mõelnud, et ma ei kirjuta mõtteid üles enam ilukirjanduslike raamatute kohta, vaid ainult ajalooraamatute. Olin niiviisi ilukirjandust lugenud kaks tundi. Aga täna mõtlesin, et ma võiks selle kohta veel tagantjärele mõtteid kirja panna.

Sobimatu föderatsioon

Üleeilses "Sirbis" ilmus kaks lehekülge pikk artikkel Ivar Raigilt. Tema seisukoht on esitatud artikli alapealkirjas: "Ajalugu on näidanud, et Euroopas pole multikultuurilist USA föderatsiooni luua ilmselt võimalik ega ka mõttekas." Artiklis ütleb ta muuhulgas: "Turu ülikoolis 2000. aastal peetud kõnes kahetses Lennart Meri, et Eestil pole õnnestunud korraldada väikeriikide kongressi Tallinas, et aidata väikeriikidel üle saada "vaikiva enamuse" sündroomist maailma poliitikas ja seista vastu rahvusvaheliste organisatsioonide suurriikide-kesksusele. Veelgi enam, Meri astus julgelt vastu Euroopa Liidust föderaalriiliku institutsiooni kujundamise ideele, öeldes: "Mõni algatus peab jääma akadeemiliseks ekskursiks. Nii mõistan ka Saksamaa välisministri Joschka Fischeri euroföderalismi"." Artikli viimases osas ütleb Raig: "Alternatiive Euroopa Föderatsioonile on vaja otsida sellegi pärast, et mitmete ELi liikmesriikide vastuseis föderaalsele valitsemisele kasvab ning seda mitte ainult Suurbritannias. Senisest rohkem föderaalriikliku ELi aluslepingu ratifitseerimisega võib tekkida probleeme juba paljudes riikides."

"Renessansiaja inimene"

"Renessansiaja inimene". Koostaja Eugenio Garin. Tõlkinud Margus Ott, Marika Põldma ja Auli Haabpiht. Eesti keeles 2010, originaal 1988. 376 lk.

Tänavu olen lugenud vaheldumisi sotsiaalajaloolisi ja suurmeestele keskenduvaid raamatuid. Sotsiaalajalooliste üks puudus on, et kui tähtis pole enam mitte ainult üks suurmees, vaid kõik inimesed, siis on mõni peatükk nimedega liigselt üle koormatud, täna läbi saadud raamatus näiteks peatükk “Kardinal”. Nimetatakse nimesid, millele on pühendatud ainult pool lauset, nii et nende kohta peavad olema kas eelteadmised või tuleb teadmisi hiljem muudest allikatest hankida. Samuti ei öelda iga nime puhul, mis maa inimesega on tegemist. On siiski ka loetavamaid peatükke.

Kui eelnevalt loetud raamatutes "Romantismiaja inimene" ja "Valgustusaja inimene" tundus mõlemas olevat kõige suurem rõhk Prantsusmaal, siis "Renessansiaja inimeses" on see selgelt Itaalial. Minu ülikooli lõputöö ja magistritöö olid Itaalia fašismi kohta, siis tekib soov võrrelda varasemaid ja uusi teadmisi Itaalia kohta. Kui jagada kunstistiilid ratsionaalsemateks ja irratsionaalsemateks, siis renessanss kuulub ratsionaalsemate hulka. Renessanss avaldus kõige selgemalt Itaalias, kus Vana-Rooma pärand oli füüsiliselt kohal. Aga itaallaste rahvuslikku iseloomu ei paista ratsionaalsus kõige suuremal määral kuuluvat. Nad räägivad kiiresti, mis ei jäta muljet järelemõtlemisest. Luigi Barzini raamatus  "The Italians: A full-length portrait featuring their manners and morals" (New York, 1964) kirjutab, et itaallased teevad kõike liialdusega. Nii olevat itaalia näitlejad maailma kõige halvemad näitlejad, kuna kõik itaallased on niigi teatraalsed, aga näitlejad pakuvad juba üle. Itaallaste liialdamine väljendub poliitikas nii fašismi kui ka kommunismina. Fašismi mõiste on pärit just Itaaliast ja mõne arvamuse kohaselt ainult Itaaliale omane. Carl Cohen raamatus "Communism, Fascism and Democracy: The Theoretical Foundations" (New York, 1966) arvab, et fašism on sulam kolmest filosoofilisest traditsioonist – absolutismist, organitsismist ja irratsionalismist. Seega ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse seisukohalt on renessanss ja fašism vastandlikud. Mõlemad vaatasid tagasi Vana-Rooma poole. Aga mõlemad vaatasid ka tulevikku, renessanss keskajalt uusajale üleminekut ette valmistades ja fašistide hulgas oli futuriste.

Eesti mõtteloo metodoloogia seminaris küsisin, kas keskaeg, renessanss ja varauusaeg on ettekandja artiklis kolm erinevat perioodi. Ettekandja võttis seisukoha, et perioodid on ainult keskaeg ja varauusaeg, renessanss pole periood, vaid kultuurinähtus. Kuid ka kultuurinähtusi saab periodiseerida. Raamat "Renessansiaja inimene" loeb renessansi ajaks aega 14. sajandi keskpaigast 16. sajandi lõpuni. Ühes peatükis nimetatakse seda hiliskeskajaks ja mitmes vastandatakse keskajale. Kuid sissejuhatav peatükk ütleb ka, et renessansi kui ajalooperioodi osas ei ole üksmeelt, vaid see on suurte vaidluste allikas. On olemas ka muid renessansse nagu Karolingide oma, mida raamat peab küll sarnasteks, aga siiski muudeks nähtusteks, nimetades oma renessanssi neist eristamiseks suureks renessansiks.

Uusaja algusena on pakutud välja hulk erinevaid aastaid. Nagu romantism ei valitsenud kirjanduses, kunstis ja muusikas täpselt kattuvatel aastatel, nii võibolla saaks ka uusaja alguse poliitikas ja kultuuris erinevalt periodiseerida. Kultuuris algas uusaeg ehk renessansiga. Kui lugeda keskaja alguseks aastat 476 ehk Lääne-Rooma langust, siis sellega võrreldes kõige süsteemsem oleks lugeda keskaja lõpuks aastat 1453 ehk Bütsantsi langust. Mõlemad on poliitilised daatumid. Kuid 1453 on ka renessansi ajaloos oluline aastaarv. Keskkooli lõpueksamiks pidin lugema "Akadeemiast" artiklit "Bütsantsi kiiri Euroopale", mis kuulus ka eksamipiletisse, mida ma tegelikult vastasin. Selle järgi Bütsantsi languse ajal evakueeriti sealt türklaste eest hulk antiikseid raamatuid, mis said Lääne-Euroopas tõukeks renessansile ehk antiigi taassünnile.

Ühes blogisissekandes esitasin teooria, et ajaloos on vaheldunud demokraatlikumad ja autoritaarsemad perioodid. Keskaja lugesin feodaalse killustatuse tõttu demokraatlikumaks ja uusaja absolutismi tõttu autoritaarsemaks. Aga selle raamatu põhjal on võimalik väita ka vastupidist, sest renessansi ajal oli keskaegne hierarhia lagunema hakanud. Kuid on võimalik leida argumente ka minu teooria toetuseks. Riigid muutusid renessansi ajal suuremaks. Suuremas riigis on minu arusaamise järgi võim rahvast kaugemal. Hierarhia lagunemine tähendas seda, et sõjamees ei olnud enam ainult privilegeeritud aadlik, vaid oluliseks muutusid palgasõdurid. Aga valitseja ja lihtrahva vahele jääva vahepealse hierarhia nõrgenemine ei teinud tippvalitseja enda võimu väiksemaks.

Ühes magistriõppe seminaris räägiti interdistsiplinaarsusest. Mina väitsin, et see pole 20. sajandi leiutis, vaid juba ammustel sajanditel tegeleti kõigi erialadega korraga. Kaasmagistrant avaldas kahtlust, et võibolla siis tegeles sama inimene paljude erinevate erialadega ühekaupa, mitte ühendatult. Õppejõud ütles, et tol ajal polnud teadust üldse olemas. Siit raamatus saan ma kinnitust enda tol ajal esitatud seisukohale. Raamat räägib teaduse ja filosoofia taassünnist renessansi ajal ja sellest, et püüti tegeleda paljude või kõigi erialadega korraga. Ja kuivõrd need erialad esinesid ühes ja samas teoses korraga, siis ma nimetaks seda siiski interdistsiplinaaruseks. "Romantsimiaja inimesest" kirjutades nimetasin, et mulle meeldib asjadele tervikuna läheneda nagu romantisimiaja inimesele. Aga seal raamatus oli sellele viidatud peamiselt arsti peatükis, et romantiline meditsiin erinevalt tänapäevasest vaatas inimest tervikuna. "Renessansiaja inimeses" on maailmale terviklikust lähenemisest veel palju rohkem juttu.

Romantism ja renessanss on küll selle poolest vastandlikud, et üks on irratsionaalne ja teine ratsionaalne, aga neil on ka ühisjooni. "Romantismiaja inimene" mainib, et tolleaegne intellektuaal tähtsustas mina. Ka renessanss tähtsustas seda rohkem kui keskaeg. Keskaegne kunstnik ei lisanud teosele oma nime. Renessansi ajal püüti oma nime jäädvustada ja kunstnik lisas oma nime isegi siis, kui teose olid loonud õpipoisid. Lisaks maalisid nad autoportreesid.

Võrdlusi tekkis kahe Saja-aastase sõja kohta loetud raamatuga. Saja-aastane sõda jäi aastatesse 1337-1453, selle lõppedes oli vähemalt Itaalias juba renessanss. 14. sajandist rääkiv raamat "Kauge peegel" mainib, et keskaegne suhtumine lastesse oli külm, kuna nad sündisid ja surid. Aga "Renessansiaja inimene" väidab, et renessansi ajal oodati kõrgest soost naistelt oma laste armastamist. Teises lõigus on juttu siiski ka sellest, et lapsi palju tapeti, seda tegid eriti ammed, hoolimata sellega kaasneda võivast surmanuhtlusest. 15. sajandist rääkiv raamat "Jeanne d’Arc" väidab, et selle peategelane ei olnud tegelikult talutüdruk, vaid aadlik. "Renessansiaja inimene" sellist teooriat ei maini, kuigi Jeanne d’Arcist kirjutab. Ja kui raamat Jeanne d’Arcist põhjendab tema aadlikuks olekut sellega, et ta käitus nagu privilegeeritud aadlik, siis "Renessansiaja inimese" kirjeldused palgasõduritest süvendavad kahtlusi, kas see oli ikka tol ajal veel ainult aadlikele lubatud.

Raamatu viimane peatükk räägib maadeavastajatest ja pärismaalastest, täpsemalt indiaanlastest. Indiaanlaste kohta kirjutasid erinevad renessansi autorid erinevaid asju. Üks oli kirjutanud, et rahvas, kes ohverdab oma poegi, on kõige usklikum. "Renessansiaja inimese" autor peab sellist järeldust petlikuks, kuna see ajavat segi homitsiidi ja suitsiidi. Kuid tšehhi etnoloogi Stingli raamatutest "Indiaani püramiidide saladused" ja "Indiaanlased ilma tomahookideta" võib lugeda, et inidaanlased hindasid nii ohverdamist kui ka eneseohverdamist. Sõjavangid olevat ise nõudnud, et neid rutem ohverdataks, maiadel olevat olnud olemas isegi enesetapu jumalanna.

Publiku kaasamine

Läksin suurde tuppa. Mõtlesin, et näitan emale ja isale, et teised hõljuvad unenäo lõpus, aga mina unenäo alguses. Suures toas anti mulle üks ajakiri. Selles oli Pille artikkel. Pille kirjutas paljudes väljaannetes. Pille ja Oudekki kirjutasid võidu, kes saab kõige rohkem artikleid avaldatud. Mina olin ka magistriõppes õppinud, aga polnud pärast seda kirjutama hakanud. Või ma kirjutasin ka palju, aga blogis. Blogis kirjutasin ma endast, aga ajakirjades seda ei tehtud. Kui ma oleksin ajakirjale kaastöö saatnud, oleks ikkagi teada olnud, mida ma blogis olen kirjutanud. Seega olin ma ajakirjades kirjutamiseks liiga kuulus. Mul oli niigi raske rahva hulgas liikuda ja kuulsuse pärast oli arvatavasti veel raskem. Vaatasin koos vanaemaga arvutist ühte kirjutist. Ütlesin Klausile, et mulle on varem ka tundunud, et arvutis olevaid kirjutisi keegi muudab, nüüd vahetus üks täht lausa minu silme all. Klaus vastas, et vahel võib nii paista. Mõtlesin, et ükskõik kui selgelt ma näen, võib lõpuks selguda, et tegemist on psüühikahäirega.

*
Läksin Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet vaatama. Juba vana hoone oli hea, aga uus oli veel rahvuslikum. Istusime trepi peale maha ja vaatasime sissepääsu, mis oli ehitatud suure reheahjuna. Sinna tuli kaks näitlejat lugema luuletusi. Näitlejad mängisid, et reheahi on lava. Üks näitlejatest oli L. Priimägi. Kui nad olid luuletused ära lugenud, tegevus laval katkes. Tuli tükk aega oodata, et jälle midagi juhtuks.

*
Läksin teatrisse etendust vaatama. Mõtlesin, et kui keegi mult nüüd küsib, millal ma viimati teatris käisin, siis saan öelda, et käisin vaatamas Pöial-Liisit. Edasi mõtlesin, et see ei ole Pöial-Liisi, vaid ainult selle sarnane. Pöial-Liisit käisin vaatamas ükskord varem. Lavalt öeldi, et nüüd kostavad saabujate sammud. Osa publikut hakkas jalgadega vastu põrandat patsutama. Mõtlesin, et patsutavad need, kellega on eelnev kokkulepe ja kes on selle jaoks proovi teinud. Aga lavalt öeldi, et mõned peavad veel kodus harjutama. See tähendas, et patsutamist oli oodatud kõigilt. Aga ma polnud ainuke, kes oli selle tegemata jätnud, vaid sammud olid üldse kostnud loodetust vaiksemalt. Järgmine koht, kus publikut kaasati, oli, kui me pidime minema toolide ja seina vahelisse käiku ja kõndima ühe jooneni, siis ringi pöörama ja kõndima teise jooneni. Ühes suunas kõndides olin ma kõige taga ja teises suunas kõige ees.

Paneelide vajumine

Möödusin oma eelmisest majast. Sellel olid paneelid viltu vajunud. Oli karta, et lõpuks variseb ta kokku. Ütlesin, et sellisesse majja ma küll tagasi kolida ei taha. Tartus oli juba varem viltune maja, nüüd on lisaks ka kõver maja.

Auhind sünnipäevaturniiril

Ülikooli maleklubi hooaeg kuulutati lõppenuks, aga päevakeskuses tähistati täna minu ja Seljodkini sünnipäevi. Auhinnalistele kohtadele tulid:

1. Trohhalev 8,5 p.
2. Solovjov 6,5
3. Metsoja 5,5
4. Runnel 5,5

Osavõtjaid oli 10, voore 9, mõtlemisaeg oli 13 minutit ja kahele mängijale andsin aega ette. Mängus Trohhaleviga võitsin materjali ja alustasin eelviimasel real matirünnakut. Vastasel oli ainuke võimalus ennast kaitsta veel tulesid anda. Viimane tuli oli bluff, mis tähendas tegelikult lipu ettepanekut. Aga seda ma ei pannud tähele, käisin kuninga eest ja vastane lõi ise minu lipu. Mulle jäi vanker ja vastasele lipp, lisaks mõlemal ettureid. Aga leppisime vastase ettepanekul viiki. Viiki pakkus ta nähtavasti viisakuse pärast, kuigi mõtlemeisaega oli ka vähe järel.

Austraalia ajaloo loeng

Olin palju selle üle mõelnud, kas mul on magistriõpe lõpetatud. Magistritöö oli küll kaitstud, aga mitu arvestust oli tegemata. Aga nüüd tuli meelde, et mul on siiski kunstiajaloo arvestus kirjas. Olin läinud õppejõu juurde ja öelnud, et mul on kunstiajaloo arvestus puudu. Tema oli selle seepeale sisse kirjutanud, nagu mõtleks, et arvestus on tehtud, ainult tulemus sisse kirjutamata. Aga praegu sain aru, et ma olin ilmaasjata arvestusi kartnud, sest tegelikult oskasin ma väga hästi kirjutada. Läksin Austraalia ajaloo loengusse. Konspekteerisin õppejõu juttu. Aga seda, mis ta tahvlile kirjutas, ma ei näinud, kuigi istusin esimeses reas. Õppejõud ütles, et järgmiseks korraks tuleb üks ajaloo laine endale selgeks teha. Mis oli selle laine nimi, kirjutas ta tahvlile, aga seda ma ei näinud. Lahendus oli, et teha endale selgeks kõik ajaloo lained. Õppejõud rääkis, et aastal 1882 tekkis aids ja kirjandus hakkas alla käima. Ütlesin pinginaabrile, et see aastaarv peaks olema tegelikult 1982. Mõtlesin, et 19. sajandil oli kirjanduse olukord parem kui 20. sajandil. Mul sai kaustikus ruum otsa, sest teiselt poolt tuli teine aine vastu. Keerasin lehti ja leidsin ühest kohast veel pool tühja lehekülge, aga see pidi ka varsti täis saama. Minu pinginaaber ütles: "Õpetaja, kuule, anna talle uus vihik!"

Pidu on lõppenud

Täna oli meil pidu.
See on uue eluaasta idu.
Söödi ja pahandust tehti.
Täna ei ilmunud lehti.
Lehvisid Eesti lipud.
Hea, kui sa vardas ripud,
sina, Eesti lipp,
kõigi lippude tipp.
Peenral on sinililled.
Külas on Klausid ja Pilled,
Tõnis, Joosep ja Villem,
mängivad palli ja pille.
Maja helidest kaikus,
nüüd on saabunud vaikus.
Homme tegelen tööga,
enne pimeda ööga.

Esimene pilt uute värvidega

Öösel avastasin arvutist joonistamisprogrammi ja hommikul sain kingiks uued vesivärvid.