Diktatuur ja male

"KGB mängib malet". Boriss Gulko, Juri Felštinski, Viktor Kortšnoi, Vladimir Popov. Vene keelest tõlkinud Toomas Huik. Tammeraamat, 2012. 174 lehekülge.

Nõukogude Liidus oli male populaarne nii sellepärast, et mängus oli lubatud oma peaga mõtlemine, kui ka sellepärast, et Nõukogude maletajate ja muude sportlaste edu teenis riigi propagandistlikke huve. Võitluses maailmameistritiitlite pärast kasutati aga lubamatuid võtteid. Nõukogude võimu soosik Karpov pidi mängima kaks maailmameistrimatši Kortšnoiga, kes oli Nõukogude Liidust põgenenud. Kui oleks võitnud Kortšnoi, siis olevat olnud plaanis ta tappa. Seda kinnitab kaudselt ka ajalooajakiri "Tuna", kus kirjutati Nõukogude seadusandluse paragrahvist, mille järgi riigist põgenejatele oli ette nähtud pikk vanglakaristus või surmanuhtlus. Seega oleks teoreetiliselt saanud Kortšnoi hukata ka kaotuse korral. Võim mitte ainult ei eelistanud Karpovit, vaid Karpov tegi ka ise aktiivselt KGB-ga koostööd. Seda on valus lugeda, sest Kasparovi ja Karpovi vahelistes matšides olin Karpovi poolt. Kuigi Kasparovil erinevalt Kortšnoist õnnestus maailmameistritiitel võita, olevat võimud ka Karpovi-Kasparovi matšide ajal soosinud Karpovit. Karpov on andnud meeldivaid intervjuusid ja olen tema eeskujul mänginud teatud Caro-Kanni ja Prantsuse kaitse variante. Raamatus iseloomustatakse Karpovit, et ta on väliselt vagur ja naiselikult kõrge häälega. Aga ma arvan, et hea seegi, kui vähemalt inimese väline käitumine on meeldiv, kui salajane tegevus ei ole veel teada, siis võib avaliku tegevuse positiivsest osast eeskuju võtta. Ja ma ei pea Karpovi avanguvariantidest ka edaspidi loobuma, sest Caro-Kanni kaitset mängis minu juba varasemate teadmiste põhjal ka teine Nõukogude võimu ohver Gulko.

Gulko võitles aastaid õiguse eest Nõukogude Liidust Iisraeli kolida. Ta pidas selleks näljastreike ja tegi meeleavalduste katseid. Võitlus jätkus veel ka Gorbatšovi aja alguses. Mina olen olnud inimeste liiga suure rändevabaduse vastu, aga minu poolest väike arv inimesi võib kodumaad vahetada. Gulkol oli elu Moskvas pealegi veel selle poolest vastik, et ta teadis, et iga tema sõna kuulatakse pealt. Võitlust ühe inimese heaolu pärast ma ei pea küll nii õilsaks eesmärgiks kui ühes riigis okupatsiooni lõpetamise eest peetud võitlust, aga meeleavaldamise õigus peab inimestel olema.

Gulkole tundub, et näljastreik parandab malevormi. See tundub kahtlane, minu meelest on tühja kõhuga raskem mängida.

Raamatus kirjutatakse, et Nõukogude Liidus ei suhtutud juutidesse hästi. Ükskord kui nimetasin Karpovit venelaseks, parandati, et ta on juut, aga selles raamatus peetakse Karpovit erinevalt tagakiusatutest venelaseks.