Viimases reas

Istusin auditooriumi viimases reas Kristeri kõrval ja ootasin vene keele tunni algust. Tund hakkas pihta. Mulle tuli meelde, et ma olen teisest rühmast, mille tund on klassis 112. Aga kui ma sinna nüüd hilinemisega läheks, siis saaks Velleramm võibolla hilinemise pärast pahaseks. Pealegi oli klassis 112 minu koht teises pingis, aga mulle meeldis viimases reas rohkem istuda. Selle tunni õpetaja, kus ma olin, andis mulle lugemiseks ühe kirjaliku materjali. Lugesin näidatud koha trükisest läbi ja tahtsin siis materjali minust paremal istuvale õpetajale tagastada. Aga õpetaja ütles, et see tuleb edasi saata. Andsin siis minust vasakul istuvale Kristerile, näidates, kust täpselt tuli lugeda. Minu ees istus Kristin. Ta võttis ühe minu vihiku enda kätte. Ükskord olin juba näinud, kuidas tema käes olid minu paberid. Siis ta oli öelnud, et võttis need kätte kogemata, aga täna võttis ta selle vihiku täiesti avalikult ja sihilikult. See, kes oli vihiku võtnud, oli Merje. Ta kirjutas selle parandusi täis ja siis andis tagasi. Ütlesin ühe paranduse kohta, et sellist ma olen varem ka näinud. Seda öeldes ma polnud veel praegu tehtut üles leidnud, aga siis leidsin. Arvasin, et sõna "ema" on muudetud sõnaks "temake", aga nüüd nägin, et hoopis sõnaks "kenake".