Kaugdiagnoosid

Olen vahel nimetanud väljaannet "Der Spiegel" ajaleheks, sest olen seda lugenud võrgust ja võrgulehel on iga päev värsked uudised. Hiljuti lugesin, et keegi teine nimetas sellenimelist väljaannet ajakirjaks. Nüüd lugesin esimest korda selle paberväljaannet ja selgus, et see näeb tõesti rohkem ajakirja moodi välja ja ilmumissagedus on kord nädalas.

Üks artiklitest, mida ma lugesin, oli psühhiaatriaalaste kaugdiagnooside kohta. Nii arvatavat, et Ameerika presidendiks valitud Trump põeb maaniat. Kuid ajakiri ütleb, et kindlat diagnoosi ei saa kaugusest panna. Mõnes riigis tegutsevat psühhiaatrid käsikäes repressiivorganitega, aga psühhiaatritel olevat parem avalikkuse ees vaikida. Mõtlesin, et presidendikandidaadid võivad telesaadetes rääkida pikemalt kui patsiendid psühhiaatri vastuvõtul. Vastuvõtul diagnoosimise eelis on, et patsiendile saab esitada küsimusi. Aga ka ajakirjanikud esitavad poliitikutele küsimusi, ajakirjanikul võib olla pealegi psühhiaatri haridus. Eestis on selline ajakirjanik olnud Juhan Luiga. Või kui inimese tervise kohta järelduste tegemine on nii raske, mida arvata siis veel sellest, et minu erialal ajaloos tehakse järeldusi surnute kohta? Ülikoolis meile õpetati, et ajaloolane peab järeldusi tegema.