Jalutuskäik Emajõe ääres

Lugesin lühikest kirja, mille ma Helinale olin saatnud. Olin kirjutanud, et ma mõtlen Helinaga sama moodi. Olin püüdnud teha huvitavat käekirja, aga tulemus oli, et ei saanud enam ise ka igast sõnast aru.

*
Kõndisin mööda Pikka tänavat kesklinna suunas. Tegin tee niiviisi pikemaks, et vahepeal kõndisin Annelinna suunas tagasi ja siis jälle kesklinna poole. Jõudsin Emajõe äärsesse parki. Ma ei riskinud talvel mööda jõele kõige lähemat rada kõndimisega, läksin jõest natuke kaugemat mööda. Ühe ausamba juures jäin seisma ja vaatasin, kelle ausammas see on. Seejärel jätkasin teed. Supilinna silla juures olid käratsevad tüdrukud. Läksin sellest hoolimata edasi, mõeldes, et vast nad ei tule kallale. Teisel pool jõge hakkasin vastupidises suunas kõndima. Jõgi oli ühest kohast hästi laiaks läinud ja teises kohas ei olnud enam üldse vett. Vist ühte kohta laiendades oli teisest kohast vesi ära voolanud. Turuhoone kandis oli autotee ka hästi laiaks muutunud. Hakkas tunduma, et saan aru selle põhjusest - varem oli tee valgete joontega radadeks jagatud, aga nüüd enam valgeid jooni ei olnud, mistõttu jäi mulje, nagu tee oleks laiem.