Jälle "Faustist"

Kooli ajal kirjutasin Goethe "Fausti" kohta kirjandi, hiljem teise tõlke põhjal blogisissekande. Nüüd lugesin "Akadeemiast" Priimäe artiklit Goethest ja Fichtest ning ütlen jälle mõne sõna.

Kooliõpilased ei viitsinud või ei jõudnud "Fausti" tervikuna lugeda, kuigi see oli kohustuslik, nad olid käinud vaatamas selleteemalist teatrietendust ja harjutasid selle mõjul ise värssides rääkimist. Priimägi seevastu paistab olevat läbi lugenud "Fausti" neli erinevat tõlget eesti keelde ja ka saksakeelse originaali. Oleks nagu kõrgem tase. Aga kui lugeda ühte raamatut viis korda, siis võib jääda samal ajal neli muud raamatut lugemata. Enne koolikirjandit ma ei jõudnud küll "Fausti" üleni läbi, aga keskkooli ajal lisaks õpetajate antud ülesannete täitmisele mängisin malet, joonistasin, kuulasin muusikat ja lugesin enda valitud raamatuid. Kes tahtis minna õppima bioloogiat, mitte kirjandust, kas sellele ei olnud Darwin või "Huvitav zooloogia" tähtsam kui ilukirjandus? Bioloogias ei antud meile kooli jooksul ühtegi kohustuslikku raamatut ega artiklit peale õpiku, aga (ilu)kirjanduses iga natukese aja tagant.

Koolis pidime "Fausti" kohta kirjutama kirjandi teemal "Kes otsib, ikka eksib teel", mis on tsitaat raamatust. Kirjutasin siis, et Goethe on ise ka teelt eksinud. Õpetaja polnud õpilaste suhtumisega rahul ja rääkis, et õpilased peavad ennast Jumalaks taevas, kes võivad kritiseerida isegi Goethet. Praegu selle üle uuesti mõeldes tundub, et kui Goethe ütles, et kõik eksivad, siis ta pidas ise samuti silmas, et ka tema eksib. Faustis on autobiograafilisi elemente.

Ülikoolis oli õppejõudude suhtumine teine, nemad ei õpetanud autoriteetide kummardamist, vaid allikakriitikat. Samuti on õpetanud malemaailmameister Kasparov, et mängu õppija peab kritiseerima kõikide käike. Võiks vast õpetada noori tasakaalustatult, et märgataks kõige juures nii plusse kui ka miinuseid.

Koolis kirjutasin sageli kirjandina paroodiaid. Õpetaja võttis sel juhul hinde alla, aga ei öelnud, et ärge järgmine kord paroodiat kirjutage. Paroodia on ju ka üks žanr, mis on vähemalt ajalehe naljanurkades lubatud. Võibolla oleks õpilastele tulnud rohkem selgitada, mida neilt oodatakse, et täna kirjutage tõsine kirjand, aga täna kirjutagegi paroodia ja vaatame, kellel on parem parodeerimisoskus. Või kirjutada ühel ja samal teemal kaks erinevas stiilis teost.

Priimägi küll austab Goethet, aga toob välja ka tema nõrku kohti, et vahel Goethe eksis rütmi vastu, sest talle oli tähtsam mõte. Fichte puhul on juttu sellest, mida ta arvas mina-mõistest. Mõtlesin, et romantismi on nimetatud ka gooti stiiliks või neogootikat romantismi osaks, aga 19. sajandi romantismi ja keskaegse gootika üks erinevus on, et kui romantikut tähtsustasid mina, siis gootikud mitte ja jätsid teostele oma nime lisamata. Praegu tähtsustatakse mina veel rohkem kui romantismi ajal, Carlyle oma raamatutes kiitis küll Goethet ja Cromwelli, aga mitte otseselt ennast.