Viimased käigud

Mängisime malet. Laual olid veel mõned nupud. Käisin kuningaga äärele, vastane pani ratsuga tule peale ja sellega oli mäng läbi. Mõtlesin, et ma teen mängu lõpus sageli otsustava vea sellepärast, et kaotav käik tundub millegi poolest eriline, aga ma ei mõtle, mille poolest. Ma ei pidanud üldse kuningaga käima, siis poleks vastane saanud mulle tuld anda, ma võisin käia viguriga. Siis tuli mõte, et kui vastasel olid ainult kuningas ja ratsu, ei saanud ta mulle matti panna, ma oleks pidanud veel tulest välja käia saama. Vaatasin turniiritabelist, et vastane oligi märkinud tulemuseks viigi, mitte enda võidu.