Meenutusi matusepäeval

Täna olid vanaonu naise matused. Kuna ta elas Tallinnas, siis mul tema kohta väga palju mälestusi ei ole. Kõigi nende pere liikmete kohta kokku on rohkem. Samuti nende suvituskoha kohta Võrtsjärve ääres, kus ma olen korduvalt käinud. Nimetatud koha kohta olen ka blogis unenägusid avaldanud. Seal olid samas aias erinevate sugulaste suvilad, kunagi olevat kogu aed kuulunud minu vanavanaisale ja vanavanaemale. Sugulasi ja hõimlasi olen näinud ka matustel, pulmades ja juubelitel, aga suguvõsa on suur ja kõigiga pole juhtunud lauas kõrvuti istuma. Vahel olen kuulnud inimeste kohta lugusid teiste vahendusel ilma neid ennast nägemata. Võrtsjärve ääres olen korjanud seeni, mustikaid, sinikaid ja pohli. Sinikaid ma pole kuskil mujal nii palju näinud kui seal. Korjasin ühe koha peal istudes korvi täis. See on ka ainus koht, kus ma olen koera rihma otsas jalutanud. See oli vanaonu jahikoer. Mind õpetati, et koera ei tohi prügihunnikute juurde sööma lasta. Jahikoer ei tohtinud ennast paksuks süia, seetõttu keedeti talle kapsaid. Aga koer püüdis vägisi mind endaga kaasa vedada. Vanaonu naise kohta on mul sealt kõige selgem mälestus, kui ta tegi aiatööd ja küsis, kes veel vikatiga niita oskab, mille peale ma vastasin, et minu vend oskab, ja küsija naeris. Nägu ka mäletan. Täna ma tema nägu enam ei näinud, sest see oli urnimatus.