Proosakirjaniku luule

August Gailit. "Pühajärv. (Suine kiri Felix Ormussonile. Biograafiline följeton värssiden.)". Tartu, "Ilmamaa" 2018. Esmakordselt ilmunud "Päevalehe" erilehes "Kirjandus-kunst-teadus" 12. XII 1921, nr. 44.

Üks päev kirjutasin, et otsisin ühte raamatut, aga selgus, et see oli ära kingitud. Mõtlesin Gailiti luuleraamatut. Nüüd ostsin uue eksemplari. Ja vastavalt soovitusele isegi kaks eksemplari. Kaanel on ilus Konrad Mäe maastikupilt. Aga Gailiti kirjutatud sisu oli ühe lugemisega raskem kui sama autori proosa. Nii palju oli sisu kohta aru saada, et ka Gailiti luule nagu proosagi esindab sellist kultuuri, mida Sorokin nimetaks meeleliseks. Romaanikirjanik pole palju luulet kirjutanud, aga kui kirjutab, siis asub looma pikemat tervikut nagu romaanigi kirjutades. Kokkuvõttes on raamat siiski õhuke. Põhiliselt on kasutatud süliriime, peatükkide lõpul ka paarisriime. Kõige meeldejäävam rida on refrään: "Loloo ja Lui! Loloo ja Lui!" Raamatus on kasutatud teistsugust keelt kui sama autori proosas, siin esinevad sellised -n lõpulised käänded, mis on tuttavad Visnapuu luulest. Gailit ja Visnapuu olid ka sama kirjandusrühmituse liikmed. Sellest on juttu raamatu lõppu lisatud saatesõnas. Seal tuletatakse ka meelde, et Felix Ormusson, kellele raamat on pühendatud, ei olnud reaalne isik, vaid Tuglase ilukirjandusteose tegelane.