Pätsi eluloo järg

Ago Pajur. „Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956)“. Rahvusarhiiv, Tartu 2018. Loetud leheküljeni 451, kokku 878 lehekülge.

J. Kivimäe rääkis ülikoolis peetud ajalooloengutes mõttest, et ajalugu on nagu tort, mida saab süia viilude kaupa või kihtide kaupa – perioodide kaupa või maade kaupa. Võibolla on ajalool siiski mõõtmeid rohkem, nüüd loetud raamat järgib põhimõtet kirjutada isikute kaupa. Kuigi palju on juttu ka selle isiku poliitilisest taustast. Raamatust kirjutama hakates saab samuti valida, kas iseloomustada peategelast või autorit.

Alustaks peategelasest. Vanu ajalehti ja ajaleheartiklitest koostatud raamatuid lugedes võib tähele panna, et erinevad autorid kirjutavad erinevas stiilis. Pätsi artiklid jätavad rahulikuma inimese mulje kui Tõnissoni, Grenzsteini või Jakobsoni omad. Päts on oma artiklites ja kõnedes toonud küll välja palju väärnähtusi, kuid ta ei ole seejuures jätnud väga ärritunud muljet. Päts on ise öelnud, et ta on külm inimene. Kuid Pajuri raamatust saab Pätsi kohta mitmekülgsema pildi. Pajur on iseloomustanud nii raamatus Pätsi kui ka ülikooliloengutes Pitkat suurte solvujatena. Mujal Tõnissoni kohta kasutatud iseloomustused ütlevad, et ta ärritus kergesti ja ka leppis kiiresti. Pajur toob Pätsi puhul välja võimalikke pikaajalisi solvumisi. Tõnissoni elus on toodud välja ka pikaajalisi kriise, aga need võisid olla tingitud isiklikust süütundest või mittepoliitilistest põhjustest.

Tegelikult ütleb Pajur, et Pätsi ja Tõnissoni on vastandatud liiga palju. Mulle tundub, et see saab alguse ajakirjandusajaloost. 20. sajandi alguses oli olemas vaid kaks eestikeelset päevalehte, millest ühte toimetas Tõnisson ja teist Päts. Tõnisson kirjutas seejuures oma lehes Pätsist sagedamini. On isegi kaheldud, kas Päts oligi ajakirjanik. On näidatud, et Päts kirjutas ajalehes vaid varasemal eluperioodil, Eesti omariikluse ajal eelistas ta kirjutamisele kõnede pidamist. Kuid Pajur lisab, et ka Riigikogu liikmena ei võtnud Päts nii sageli sõna kui mõni teine saadik.

Pätsi tugevate külgedena toob Pajur välja, et ta oli kompromisside ja kombinatsioonide meister. Päts olnud võimutipus rohkem aega kui ükski teine tolleaegne riigivanem. Kui vahepeal oli natuke pikem aeg, kui Päts võimutipus ei olnud, peab Pajur seda juba pikaks ajavahemikuks, kuigi võiks küsida, miks peaks keegi sinna üldse mitu korda elus jõudma. Kui Pätsi tähtsustada selle järgi, et ta oli teistest kauem võimul, siis võiks lisada, et kauem võimul olla võib autoritaarsem valitseja.

Iseloomustaks ka raamatu autorit. Pajur oli ülikoolis üks kolmest minu kursusetööde juhendajast. Pajur oli neist kolmest töö lehekülgede arvu suhtes kõige ükskõiksem. Algul ei öelnud ta töö mahunõuete kohta midagi. Küsimise peale ütles ta, et ma kirjutaks nii pika töö kui tuleb. Teise küsimise peale ütles ta, et töö pikkus peab olema alla 100 ja üle 10 lehekülje. Kirjutasin talle seepeale bakalaureuseõppe kõige pikema kirjatöö, mis oli lõputööst pikem. Teised juhendajad rääkisid töö mahunõuetest peaaegu ühe lehekülje täpsusega. Pajur on kirjutanud ka ise raamatu, mis peaks olema riigivanemate sarja kõige paksem, kuigi seda annaks seletada ka teema tähtsusega. Aga „Eesti ajaloo“ toimetamisest ma mäletan, et kirjastus võib ka tähtsa teema puhul olla selle vastu, et raamat oleks nii paks kui käsikiri. See ei käinud küll Pajuri kirjutatud „Eesti ajaloo“ peatükkide kohta.

Seminaritöö juhendajana jättis Pajur emotsionaalse mulje. Seminaritöö servadele lisatud märkustele lisas ta kolm hüiumärki, öeldes ise pärast, et need on väiksed asjad. Vanemaks saades on tema emotsionaalsus võibolla vähenenud, sest uues raamatus ta hüiumärke ei kasuta. Aga Pajuri teine köide jätab siiski emotsionaalsema mulje kui Karjahärma esimene.

Mulle on meeldinud lugeda peaaegu kõiki ajalooraamatuid, aga Pajurit ma mäletan toimetatud „Eesti ajaloo“ autoritest keelelises mõttes keskmisest parema kirjutajana. Kõik tema väited ei tundu sisuliselt veenvad, aga võib ka olla, et ma ise milleski eksin.