Nõudmised ajalehtedes

Eilses "Postimehes" ilmus artikkel, kus öeldi, et kirjutajat ei tohi võõras inimene tänaval õpetada. Kas see pole ebavõrdne, kui üks võib kirjutada tervele rahvale terve ajaleheartikli ja teine ei või isegi tänaval ühe inimese poole pöörduda? Ma tavaliselt tänaval võõraid inimesi ei tülita, aga vahel oleks põhjust. Ajakirjanikule oli õpetatud, et ei tohi liiga palju prügi tekitada, ei tohi liiga palju mobiiltelefoni tarvitada ja ei tohi liha süia. Kui keegi inimene on selliste asjade pärast mures, aga häält ei tee, siis tal tekib süütunne, et ta ise ka ei proovi maailma paremaks teha. See on ju õige, et prügi ja telefonisõltlasi on liiga palju. Loomadele võib ka kaasa tunda, kuigi ma olen koolis õppinud, et liha söömine on inimesele hädavajalik. Üks peab ebaviisakaks bussis telefoniga rääkimist ja teine telefoniga rääkimise keelamist, aga mõlemad võitlevad viisakuse eest. Ma olen korduvalt näinud kui raamatukogus üks lugeja teist korrale kutsub, et siin ei tohi rääkida või siin ei tohi süia. Tavaliselt keelatav hakkab vastu vaidlema, isegi kui ta lõpuks järele annab.

Samas "Postimehe" artiklis peetakse tänaval võõrastega rääkimist interneti kasutamisel tekkinud halvaks harjumuseks. Ma mäletan, et varem on samas lehes õpetatud, et ärge kirjutage blogi, vaid rääkige näost-näkku. Kas siis kirjutamine ikkagi suurendab või vähendab suuliselt rääkimist? Minu puhul vast tõesti suurendab, sest kui ma olen teema juba läbi kirjutanud ja sellele kommentaare saanud, siis on pärast ka rohkem mõtteid, millest suuliselt rääkida. Ma räägin küll rohkem tuttavatega.

Ajalehes soovitati tänaval rääkijaid boikoteerida. Loogiline oleks siis ajaleheartikkel ka kirjutamata jätta. Ajakirjanik arvab, et need, keda boikoteeritakse, jäävad vait. Blogi kirjutamist ma pean tasustamata ajakirjanduseks ja kirjutan vastavalt päevaplaanile sõltumata sellest, kas mõni kommentaar tuleb või mitte.

"Eesti Päevalehes" oli lugu sellest, kuidas psühholoog ja logopeed nõuavad suuremat palka. Oli toodud ära nende palganumber, millest oli näha, et see on praegugi suur. Aga nad võrdlevad oma palka arsti palgaga. Selle asemel võiks võrrelda nende inimestega, kes nende vastuvõttudel käivad. Kui keegi läheb psühholoogi juurde sellepärast, et tal on raske üldse kuskilt mingit palka teenida ja psühholoog hakkab nõudma, et suurendataks hoopis tema palka, siis väheneb ka tõenäosus, et tegelik abivajaja mingitki raha saab. Kes nõuab endale rohkem raha, see võiks öelda ka, kust seda ära võtta. Suure palga nõudmise põhjendus oli, et psühholoogi töö olevat tähtis. Aga kas põllumehe töö pole veel tähtsam? Haigena saab elada ja kõik inimesed polegi haiged, aga toitu on veel rohkem vaja.