Kuninga ellujäämine

Olin riidepoes ja valisin kaupa, kui sinna tuli üks inimene, kes karjus, et mina olen ühe teise inimese surma põhjustaja. Poes puhkesid üldised tapatalgud. Mina olin Prantsuse kuningas Henri IV ja jäin kahe võitleva poole peale ainsana ellu, tänu sellele, et lamasin tagumise seina ääres jopi all. Neid oli veel, kes püüdsid ennast surnut teeseldes päästa, aga teised torgati lamades igaks juhuks veel kord läbi ja mind unustati. Lahkusin ruumist tagumise ukse kaudu eesriide tagant. Läksin ühele tänavale, kus toimus uus kokkupõrge. Mina jäin kahe poole peale jälle ainsana ellu, seekord tänu sellele, et teised olid lageda taeva all, aga mina telgis ja sinna ei vaadatud. Kui sellised tapatalgud olid toimunud juba kahel korral, siis oli Henri IV ellujäämine olnud ka vähetõenäoline ja ainult juhus. Mõtlesin, et enne kolmandat kokkupõrget põgenen linnast. Jooksin läbi vaeste linnaosa, aga selle tänavatele jõudes mõtlesin, et vaesed võivad just verisemalt meelestatud olla. Põgenesin metsa liivakoobastesse. Mõtlesin, et koobastes on nii keeruline käikude süsteem, et mind ei leita. Toitu hankimas saan käia koobastest väljas. Aga alles koobastesse jõudes sain aru, et kui ma sinna elama jään, siis täituvad need väljaheidetega.

*
Algas maleturniir. Mängima hakati kahes grupis. Mind pandi tugevamasse gruppi. Mängisin oma vastasega. Kui ma vahepeal lauale ei vaadanud, oli vastane etturitega kõvasti edasi marssinud. Tema kolm etturit jõudsid juba viimasele reale, aga ta ei asendanud neid lippudega, vaid jättis lauale etturid. Vaatasin tema protokolli. Ta oli sinna kirjutanud viimase mänguosa ajal ainult enda käike, mina polnud vahepeal käike teinud. Ütlesin, et käima peab kordamööda. Läksin Klausi laua juurde, kes mängis nõrgemas grupis. Leidsin, et kui Klaus on nõrgemas grupis, siis ta on seal kõige tugevam ja võidab arvatavasti oma turniiri ära, ta võiks ka tugevamas grupis mängida, muidu on meid paaritu arv.