Lugemuse kontroll

Üks mees ütles, et ta kontrollib, kui palju me lugenud oleme, ta nimetab oma kümme lemmikraamatut. Esimesena nimetas ta autorit Lotman. Vastasin, et teda ma olen lugenud umbes üks lehekülg, tervet raamatut ei ole. Järgmisena nimetas mees kaks raamatut, mida ma polnud üldse lugenud. Neljandana nimetas ta Lumivalgekese muinasjuttu. Selle kohta vastasin, et see muinasjutt on mulle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma olen seda lugenud või on mulle sellest räägitud. Viiendana nimetas mees jälle sellist raamatut, mida ma polnud lugenud. Ütlesin vabanduseks, et tema loeb kiiresti, aga mina aeglaselt. Kuna ma olin nii vähe lugenud, ei hakanud mees lubatud arvu raamatuid nimetama, vaid asus andma muid soovitusi. Ta ütles, et ma ei võtaks nii paljudel teemadel sõna. Vaidlesin vastu, et minu arvates peab kogu aeg kirjutama. Mehe järgmine soovitus oli, et kui keegi lisas minu blogis avaldatud malepartiile kommentaari, siis ma poleks pidanud sellele kommentaarile vastama, minu vastusest olevat olnud näha, et ma vihkan kommenteerijat. Vaidlesin vastu, et ma suhtun kõigisse hästi, kuigi võib jääda teistsugune mulje. Minu arvates oli vajalik pidev dialoog. Kui jutuajamine sai läbi, läksin koju. Kodus oli remont. Remondimehed olid tänaseks lahkunud, aga polnud vannituba korda teinud, seal oli remont pooleli. Mõtlesin, et õnneks on meil kaks vannituba, loodetavasti pole teine vannituba samasuguses seisukorras. Aga tavalise vannitoa uksel rippusid lahtised elektrijuhtmed, mida puudutades võis võibolla surma saada. Kartsin, et öösel unisena läheb mul see meelest, tulen voodist vannituppa ja puudutan neid juhtmeid. Meie esikusse tulid võõrad, kes tahtsid, et me nende ajalehte telliksime. Vastasin, et ei telli. Ma tahaksin seda lugeda, aga mul pole selle jaoks aega, sest meil on tuhandeid raamatuid.