See number on märgitud topeltnumbriks, aga paksuse erinevus viimase üksiknumbriga võrreldes ei ole väga suur. Kui aga varasemaid aastakäike vaadata, siis viimane üksiknumber on mõnest varasemast üksiknumbrist paksem.
Minu jaoks oli taas kõige huvitavam spordiajalooteemaline artikkel. Värsked spordiuudised mind tavaliselt enam ei huvita, aga spordiajaloos on üldistus suurem. Indrek Schwede uurib jalgpalli populaarsust sõjaeelses Eesti Vabariigis. Selleks on ta uurinud ajalehtedes erinevate spordialade kohta avaldatud kirjutiste arvu ning spordialade harrastajate ja pealtvaatajate arve. Minu meelest kirjutiste arv ajalehes on tingitud ka ajalehežanri eripäradest. Malest kirjutamiseks sobib ajaleht hästi, sest saab avaldada täpse partiikirjelduse, seevastu jalgpalli jaoks sobib paremini televisioon, kus saab näidata mängijate liigutusi. Artiklis on nimetatud, et erinevate spordialadega tegeleti erinevatel aastaaegdel. Aga spordiala valik sõltub ka sportlase vanusest. Nooremates klassides ei mänginud me korvpalli, vaid rahvastepalli, sest korvilauad olid liiga kõrged. Pikemaks kasvades läksime aga kehalise kasvatuse tundides korvpalli peale üle. Mõni malemängija ütleb ise, et füüsiline sport on huvitavam, aga vanemaks saades võidakse minna male peale üle, sest sellega on kergem elu viimase aastani jätkata, lisaks saab juba lapsena täiskasvanute hulgas konkureerima hakata. Koroona ajal on male miinuseks pikk näkku hingamine, aga plussiks võimalus mängida arvuti vahendusel ruumis üksi viibides või mängimise asemel maleülesannete lahendamise võimalus, mis võistkonda vajava jalgpalluri puhul on raskemini saavutatav.
Mare Oja kirjutab koolist ja ajalooõpetusest aastatel, kui ma ise koolis käisin, pealkirjas on välja toodud aastad 1987–91. Artikli järgi oli ajaloo õpetamisega probleeme rohkem kui ühegi teise õppeainega. Ma mäletan, et sellest hoolimata oli ajalugu tol ajal ühiskonnas erakordselt populaarne. Kui ma aastal 1995 ülikooli astusin, peeti ajalugu veel suure konkursiga erialaks, see oli olnud ka eelnevatel aastatel, lisaks lugesid ajaloo kohta ka inimesed, kes olid juba ülikooli lõpetanud või alles lapsed. Enne ülikooli õppisin ajalugu koolis alates neljandast klassist aastal 1987, seega artikli perioodi algusest. Artikli järgi sel ajal ajalooõpetajad õpikuid väga ei kasutanud, sest olemasolevad õpikud olid vananenud. Meie klassis oli siiski õpik kasutusel kõikidel õppeaastatel. Alati ei jõudnud me küll kevadeks õpiku lõppu välja. Artikli järgi kasutasid õpetajad õppematerjalide leidmiseks ajakirjandust. Ma mäletan, et ülikoolis soovitati vahel mõnda ajaleheartiklit lugeda, mitte varasemates ajalootundides. Me pidime lugema küll ajakirja „Akadeemia“, aga Jaak Valge soovitas mul mitte teadusartikleid ajakirjanduseks nimetada, pidades teadust kõrgemaks žanriks.
Ajakirjas leiduvad raamatuarvustused nii eelmise kui ka praeguse peatoimetaja sulest. Praegune peatoimetaja Janet Laidla kirjutab referatiivsemalt kui varasem toimetaja Pärtel Piirimäe, aga mitte puhtreferatiivselt. Kuid kui võrrelda arvustusi mitte arvustatava raamatuga, vaid varem avaldatud teiste raamatute arvustustega, siis on Laidla tekstis uue informatsiooni protsent suurem. Piirimäe toob välja arvustatava raamatu plusse ja miinuseid, aga sarnaseid plusse ja miinuseid on juba varem ka teistest raamatutest leitud.
Denis Kovaljov võrdleb ingliskeelses artiklis Soomet ja Ukrainat Vene keisririigi ajal. Ta arvab, et selliseid võrdlusi on varem vähe tehtud. Soomet ja Poolat on vast rohkem võrreldud. Artikli järgi oli soomlaste olukord parem kui ukrainlaste oma, sest ukrainlasi ei peetud iseseisvaks rahvaks. Et ukrainlasi nimetati väikevenelasteks, see olevat olnud osa ametlikust propagandast. Ma kahtlen, kas Ukraina nimetus on palju parem, kui see tähendab idaslaavi keeles ’piiriäärne’ ehk vaid osa teisest riigist. Ja Aleksander III ajal oli ka Eestis venestamine, kuigi keegi ei saanud eesti keelt slaavi murdeks kuulutada. Hiljuti lugesin aastal 1910 Peterburis ilmunud eestikeelsest „Pealinna Teatajast“ erinevate Venemaa osade ajalehtede arvu. Oli välja toodud, et Eestis oli ajalehti rohkem kui Ukrainas. Esialgu oletasin, et võibolla seda kompenseeris Ukraina lehe võimalik suurem tiraaž, aga „Ajaloolise Ajakirja“ järgi Ukraina oligi tol ajal väikse kirjaoskusega piirkond.
0 vastukaja:
Postita kommentaar