Õe vastuvõtult

Käisin haiglas õe vastuvõtul. Üks asi oli vähemalt paranenud. Tagasiteel hakkas üks mees minuga bussipeatuses juttu ajama. Kui ta natuke oli rääkinud, siis tundsin ära, et ta on minuga üks kord varem ka rääkinud. Sellega oli ta nõus. Paistis, et ta tundis mu sellest hoolimata ära, et mul oli mask ees. Mask on olnud ühe firma nimi. Õnneks ma ei pidanud koolis õpilasfirmat asutama. Kui praegu peaks asutama, siis saaks näiteks teha blogist paberile väljakirjutusi ja minna neid tänavale müüma. Arvatavasti keegi ei ostaks. Aga võibolla ostaks, sest minu trükitud raamatuid on mõni eksemplar ostetud. Ma olen elektronkataloogist vaadanud, et raamatukogud on minu raamatute eksemplare vähendama hakanud. Varem lootsin, et minu looming elab kauem kui mina. Minu venna luuletuses ütleb munk, et sõnum elab edasi. Seda pidasin vist lugedes raamatu parimaks luuletuseks. Täna feisbukis kirjutati, et minu viimati blogis avaldatud luuletusel on liiga lihtsad riimid. Üks kirjasõber on ka kirjutanud, et minu kirjad on lihtsad, aga tema kirjutas, nagu see oleks hea. Hiljuti söögilauas öeldi, et minu jutt on lihtne. Hiljuti sama inimene ütles ühe teise minu jutu kohta, et liiga keeruline. Kumbki enam ei mäleta, mis jutt see oli. Vahel tuleb unustatud asi hiljem meelde. Korduvalt on juhtunud, et kirjutan kaustikusse, et ei mäleta loetust midagi, ja jätkan, mis järjekorras asjad meelde tulema hakkavad.