Mängu mõju

Aastakümneid tagasi ilmunud raamatust "Skisofreenia" mäletan, et selle autor soovitas skisofreeniat põdevatel inimestel malet mängida, kuna haarav tegevus vähendab haiguslike elamuste osakaalu. Hiljuti lugesin ühelt võrguleheküljelt, et kuna tippmaletajate hulgas on olnud palju skisofreeniat põdenud inimesi, oletab lehekülje autor, et male kahjustab vaimset tervist ja seda suure pinge tõttu. Aga põhjust ja tagajärge on kerge segi ajada. Teisel võrgulehel viidati uuringule, kus võrreldi erinevaid patsiente, kellel oli skisofreenia juba välja kujunenud. Uuring näitas, et malet mängivad patsiendid paranesid paremini kui mittemängivad. Kuna järeldusi tehakse statistilise keskmise põhjal, siis võib oletada, et kõigile inimestele ei ole mõju ühesugune. Võibolla suurema tõenäosusega paraneb paremini see patsient, kes võidab üle poole mänge, kui tal just selle tulemusel suurushullustus ei teki. Aga ka kaotatud partiis lahendab mängija vähemalt osa probleeme edukalt. Ja ka väikse võiduprotsendi korral jäävad võidud paremini meelde. Ükskord rääkisin oma Paides elanud vanaemale, et tema kodulinnas toimunud võistlustel ei läinud mul nii hästi kui ma tahtsin. Vanaema vastas, et peaasi, et mängida sai.