"Lähenevad rannad"

Lennart Meri. „Lähenevad rannad“. Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1977. 416 lehekülge.

Mõtlesin, et kui tõlgin hilisema Tšehhoslovakkia presidendi raamatut Venemaa kohta, siis loen ka, mida hilisem Eesti president on Venemaa kohta kirjutanud. Varem ma ühtegi Mere raamatut tervikuna lugenud ei ole, aga võrdluseks on tema presidendiksoleku aegsed avalikud esinemised. Raamatu lugemise ajal vaatasin ka muuseumide võrgulehelt läbi kõik fotod otsinguga ’Kamtšatka’, millisest kohast selles Mere raamatus juttu on, ja hulga fotosid otsinguga ’Lennart Meri’.

Mäletan, et kooliaastate jooksul vaatasime geograafia tundides täpselt ühte filmi. See oli sellest, kuidas teadlaste ennustatud kohas ja ajal hakkas purskama täiesti uus vulkaan. Mäletan, et see oli Kamtšatka poolsaarel ja seda kinnitab ka Mere raamat, lisades aastaarvu 1975. Aga Kamtšatkal oli ka vanu vulkaane ja geisreid, lisaks toimusid seal maavärinad. Ühe sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud raamatu pealkiri on „Ookean tulerõngas“, see tähendab, et ringiratast ümber Vaikse ookeani on seismiliselt aktiivne piirkond, üks sellistest kohtadest on ka Kamtšatka poolsaar. Muuseumide infosüsteem pakub fotosid Kamtšatkale pühendatud rinnamärkidest, nendel on tüüpiline, et kõrvuti on kujutatud Petropavlovski sadamat ja ühte või rohkemat vulkaani.

Vaikne ookean on nime saanud sellest, et kuskil ja millalgi on seal nähtud tormivaba merd, aga Meri mainib maailma kõige tormisemaid meresid. Varem on meelde jäänud, et kõige tormisemad mered on neljakümnendatel laiuskraadidel. Sellised on osa Jaapanist oma taifuunidega ja Prantsusmaa Biskaia laht. Kamtšatka jääb Eestiga samadele laiuskraadidele, aga seal on külmem, sest pole Golfi hoovust. Võibolla Meri ei tahtnud öelda, et Kamtšatkal on rekordiliselt tormine meri, aga üks laev pidi sõitma Honkongi remonti ja selleks ta pidi neljakümnendaid laiuskraade läbima.

Meri kirjutab ka muudest oma reisiga seotud ohtudest. Ta mainib Siberi tiigreid. Hiljem presidendina toetas ta tiigrihüppe programmi, mis tähendas Eesti arvutiseerimist ja internetiseerimist, aga siit raamatust võib lugeda sellise nimetuse eelloost. Meri arvab, et tiigrid sõid inimesi rohkem minevikus, kui inimasustust oli vähem. India kohta käivast raamatust „Inimesesööjad“ on meelde jäänud, et siiski just inimasustuse tihenemine paneb tiigreid inimesi ründama.

Meri oli Kamtšatkal suurema teadlaste ja kultuuritegelaste seltskonnaga ja tegi juba seal viibimise ajal selle raamatu jaoks märkmeid. Juttu on ka eestlasi tabanud konkreetsetest ohtudest ja õnnetustest. Vahepeal levis kuuldus, et üks eesti teadlane on surma saanud, aga siis tuli sellelt inimeselt endalt telefonikõne. Teisel korral sai üks seltskonna liige jahipüssist kuuliga pihta ja tõsiselt vigastada. Meri kirjutab selle inimese edasisest käekäigust kummaliselt vähe.

Poliitikuid süüdistatakse valetamises ja Meri tunnistab raamatus korduvalt ka ise, et rääkis kellegagi ebasiiralt. Mart Laar on meenutanud, kuidas Meri ka presidendiks oleku ajal Jeltsiniga kohtudes kavalusest alkohoolse joogi lillepotti või kuskile kallas.

Kui Meri oli president, ütles üks kursusekaaslane ülikooli inglise keele tunnis, et räägime suitsetamise halbade külgede asemel parem selle headest külgedest, president Meri ka suitsetab, et lõõgastuda. Mina pole suitsetamist pooldanud ja too oli esimene kord, kui ma kuulsin, et Meri suitsetab, aga raamatus mainib ta umbes kaks korda ka ise, et seda teeb. Seevastu alkoholi liigtarvitamist ta korduvalt kritiseerib. Siis polnud veel Gorbatšovi alkoholi vastase võitluse aeg, aga polnud ka enam Stalini aeg, mil joomine olevat olnud partei juhtkonnale kohustuslik. Võibolla see Mere alkoholi liigtarvitamise kriitika näitab juba Gorbatšovi poliitikani viinud arenguid.

Kui presidendiks kandideerisid neljakesi Rüütel, Meri, Taagepera ja Parek, siis Taagepera leidis, et iga kandidaat on parem kui kommunist Rüütel. Mere tolleaegsest raamatust on aga samuti võimalik leida kommunistlikke mõtteid, kuigi teiselt poolt on ka tsiteeritud Rummo sõnadega „Viimse reliikvia“ laulu, mis Rummo enda hilisemate sõnade kohaselt on inspireeritud Tšehhoslovakkia vastuhakust ja selle mahasurumisest.

Ükskord tõi ajaleht ära Mere tsitaadi, et Euroopas naerdakse ribadeks poliitikud, kes näitavad oma lollust „Kolme musketäri“ ja „Vahva sõdur Švejki“ tsiteerimisega. Kõrvale olid pandud Tiit Vähi sõnad, et me peame käituma nagu tõelised musketärid, üks kõigi ja kõik ühe eest. Aga see musketäride raamatus esinev mõte esineb ka selles Mere raamatus, küll päritolule viitamata.