Pärnus suvitasime aastal 1981, kui olin 4-aastane. Meil elas Pärnus ka sugulasi, aga me polnud nende pool, vaid ühes majas, kus pakuti tube välja üürimiseks. Maja oli kahekorruseline ja viilkatusega. Olime teisel korrusel. Vastastoas suvitas perekond Moskvast. Ema on hiljem meenutanud, et Moskva naine oli talle öelnud, et temal ja emal on juba lapsi küllalt, aga moskvalasel ei olnud neid ema arvates üldse palju ja meie perre sündis hiljem veel kolm venda juurde.
Meie toa aken oli keset viilkatust. Aknast avanes vaade Pärnu lahele, kus sõitsid süstad. Aias oli ka kõrvalhooneid. Ühe kõrvalhoone seinal elasid kilgid. Pererahval oli ka üks laps. Võibolla oli ta nimi Rita.
Aias olid vaarikapõõsad. Läksime vaarikaid sööma, aga ühe vaarika sees oli uss. Põgenesin ussi eest joostes, sest arvasin, et kõik ussid on sama ohtlikud kui rästik. Peretütar eemaldas vist ussi vaarika pealt sõrmedega, pani imestama, et ta julges seda puudutada.
Tänaval, kus maja asus, kasvasid pärnad. Need parajasti õitsesid ja läksime lastega redeli abil pärnaõisi korjama. Üks võõras naine lähenes eemalt ja hakkas pahandama. Põgenesime tema eest aeda. Aga ta tuli aeda järele ja selgitas, et ta kardab, et me läheme redeliga ümber. Ta oli võtnud kaasa puu küljest murtud oksa, et me murtud oksa küljest õisi korjaksime.
Pärnus nägime tänaval või pargis ühtesid lapsi, kes rääkisid, et söövad iga päev jäätist. Minu ema küsis neilt, kas kurk punaseks ei lähe. Nemad teadsid sõna 'kurk' vilja tähenduses ja vastasid, et kurk on valge.
Õel olid Tartust Pärnusse kaasa võetud väiksed nukud. Mina seletasin, et üks nukk on isane ja teine emane. Õde rääkis edasi, et ma ütlesin midagi naljakat. Ma ei saanud aru, milles ma eksisin, korrates, et on jah, see on isane ja see emane. Hiljem selgus, et neid peetakse loomade kohta käivateks sõnadeks.
Meil oli vist Tartust kaasa võetud ka aabits või oli lihtsalt jutuks, mis kodus olevas aabitsas kirjas on. Sai räägitud aabitsajuttu, kus lind lendab katusele, saba jääb kinni, tõmbab saba lahti, nokk jääb kinni, ja siis kõik see uuesti.
Pärnu toitudest mäletan kuivatatud lesti. Söögiaegadel isa lõikas nende küljest ribasid, mida teised sõid. Lestad rippusid minu mälu järgi nööri küljes reas.
Käisime liivarannas. Mulle väga ei meeldinud, kui mind vahepeal vette ujuma viidi. Isa vist ei pannud tähele, kui lühike ma olen, ja viis mind nii sügavasse vette, kus lained käisid mulle juba vastu nägu. Tõusin varvastele, et mitte lämbuda. Sügavast veest pidin kalda poole ujuma hakkama, vist ujumisrõngaga või hoidis lihtsalt isa kinni.
See oli vist Pärnus, kus sõitsime bussiga ja õde unustas mängukäekoti bussi. Aga see oli bussiliini lõpu poole, ootasime, kuni buss tagasi pööras ja saime käekoti bussist kätte.
Mäletan, et Pärnu lähedal metsas oli oja, millel oli purre. Teised läksid üle purde, aga mina jäin kaldale seisma, sest kartsin purdel kukkuda. Ei mäleta, millega see lõppes.
Käisime vist viljapõllul, kus rukkikõrred olid inimese pea kõrgused. Mulle tundus, et ükskõik, kelle pikkusega võrrelda, kõigile on pea kõrgused.
See võis olla samal päeval, kui nägime talude piirikive, millest ühel oli püstine ja teisel diagonaalis rist. Õde seletas, et püstine rist on vana moodi ja diagonaalis uut moodi. Vist samas kohas kasvas palju kummeleid ja seletati, et kummel kasvab hästi seal, kus tallatakse.
Käisime lõbustuspargis, kus sõitsime karusselliga. Isa ütles, et püiame sõites ees sõitva õe kätte saada.
Ühel päeval nägime linnas maa peal ussi, keda nimetati päevakoeraks. Kõik rääkisid, et nii suur. Majas, kus me elasime, olid ühes toas ukse kõrval kaks maast laeni ulatuvat toru. Pärast rääkisime, et see päevakoer oli nii pikk nagu need kaks toru kokku.
Pärnus käisime ka sugulastel külas. Üks neist pidas sigu. Kui ma ühel hilisemal aastal uuesti Pärnus käisin, tuletati mulle meelde, et ma olin öelnud, et mina hakkan põllumeheks. Ma olin selle ära unustanud, aga meeldetuletamisel meenus, et ma võisin seda sigu nähes tõesti öelda. Tol hilisemal Pärnus käigul vaatas see sugulane mind ära saates niimoodi üle aia, et silmad paistsid ja suu mitte. Siis mõtlesin, et esimesel Pärnus käigul ma vist palusin tal seda teha. Aga hiljem ma pole Pärnus käinud pikemalt kui üks päev korraga.
Kui ma Pärnus olemise ajal kuulsin, et tuleb laupäev, siis ütlesin, et sel juhul peame Tartusse minema, et televiisorit vaadata. Tol ajal oli ainus telesaade, mida me nädala jooksul vaatasime, "Laupäevaõhtul koos isaga" ehk kass Artur. Aga me olime Pärnus kauem.
0 vastukaja:
Postita kommentaar