Täna käisin üheteistkümnendat korda sel talvel suusatamas. Enne väljumist vaatasin kraadiklaasi, kas peab sel korral paksemalt riidesse panema. Aga kuna kraadiklaas akna taga näitas sel hetkel ainult kaheksa kraadi külma, panin samad riided, mis eelmine kord.
Kanali ääres vaatasin, et rajad on eelmise korraga võrreldes paremaks läinud. Sõitma hakates meenus kaks kohta pooleli olevast Lennart Mere raamatust, mille lugemise ajal oli mulle meenunud suusatamine. Ühes kohas ütles Meri, et kuigi laev sõidab sama teed korduvalt, muutub meri nii palju, et sõit on iga kord erinev. Selline mõte annab lootust, et blogis suusareportaažide kirjutamine ei lähe kunagi igavaks. Kuigi ma tean, et kui olen juba korduvalt samal talvel kirjutanud, siis mõnel korral on kirjutamiseks vahepeal vähem mõtteid olnud. Teine koht Mere raamatus oli, et ta käis kalal ja arvas, et algaja kalamees räägib kogu aeg kaladest, aga kogenud püüdja muudest asjadest. Sellega seostus mul, et olen sõidutehnikast vähem kirjutama hakanud kui blogis suusareportaažidega alustades.
Esimesel kanalipikkusel astusin korraks suusarööbastelt kõrvale, et mitte põõsaokstega kokku põrgata. See põõsas kasvas teistest kaugemal, otse veepiiril. Edasi sõites vaatasin, kas eespool on ühel inimesel koer, võibolla tuleb võitlusesse astuda. Lähemale jõudes nägin, et see pole koer, vaid jalgratas. Vaatasin, et keegi on suuskadega uisku sõitnud, aga jälgede järgi ainult üks inimene. Seevastu polnud kanalil enam näha pärisuisutajaid ja uisuradadele oli sadanud lund. Teist kanalipikkust sõites mõtlesin, et nüüd üks koer tahab võibolla minuga mürada. Aga kui lähemale jõudsin, oli see koer juba koos peremehega ristisuunas eemaldunud. Teisel pool autoteed nägin müravaid kooliõpilasi, kes olid seal olnud juba siis, kui ma veel suuski käes hoidsin.
Teist ringi läksin sõitma kanali taha. Teistel rööbastel nägin suusatamas punase jopiga tüdrukut, kes oli ainus täna nähtud muu suusataja. Olen tänavu talvel punase jopiga suusatavat tüdrukut näinud juba mitu korda, aga ei ole ikkagi kindel, kas see on iga kord sama isik või on neid mitu. Mõtlesin, et olen blogis kirjutanud, et tahaksin mootorsaani jälgede asemel looduslikumat vaatepilti, aga täna need jäljed mind enam ei häiri. Kolmandat kanlipikkust lõpetades vaatasin, et seal aias tagumise kanali ja jõe vahel, kus üks aasta suurt koera nägin, ei ole seda enam näha. Sel talvel ei ole näinud ühtegi korda. Tagasi sõites nägin jalakäijate teel ühte suurt koera kõndimas, aga minust tükk maad kaugemal. Natuke lähemale jõudes oli näha, et koer oli ketis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar