Suusatamine ajapuuduses

Täna käisin kümnendat korda sel talvel suusatamas. Eile läks tööpäev töövõime ekspertiisi tõttu raisku, olen ajapuudusel juba edasi lükanud iganädalast küüneravi ja peapesemist, aga tahtsin vahepeal ka suusatada. Otse enne väljuma hakkamist helises telefon ja öeldi, et ma suusatamast tagasi jõudes kohe kartuleid koorima hakkaksin. Telefonikõnest kööki jõudmiseni läks peaaegu kaks tundi. Suusatamisest olid meelde jäänud, et oli taas tekkinud mootorsaani taolisi jälgi, mille seest kanali ühel küljel olid suusarööpad kadunud, teisel pool alles; samuti see, kuidas ma ühest jalakäijast nagu raketiga mööda sõitsin. Vahel olen kahtlustanud, et ma ei liigu suuskadega jalakäijatest oluliselt kiiremini. Suusatamast tagasi jõudes pidasin vajalikuks teist korda tänase päeva jooksul duši alla minna, aga eile oli ema rääkinud, et tema meelest ei ole vaja inimesel isegi mitte iga päev duši all käia. Teistel kordadel on ta kritiseerinud higilõhna, minu meelest need jutud pole omavahel kooskõlas. Kui keegi arvab, et ajapuudusest rääkimise korral ma võiksin jätta blogisissekande kirjutamata, siis kirjutamine vastab minu elu mõttele rohkem kui kõik ülal loetletud tegevused. Täna peab veel ka tõlget kirjutama, aga originaalteksti kirjutamine vastab elu mõttele rohkem.