"Sada aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest"

„Ajalooline Ajakiri“. 2020, 3/4 (173/174). Sada aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest.

„Ajaloolise Ajakirja“ numbrid on viimasel ajal hilinemisega ilmunud, aga mul on lugemisvõlg veel suurem. Viimatiloetud kaksiknumbris räägitakse Tartu rahust ja muust sarnasest. Kui palju artikleid on sarnasel teemal, on võimalik segi ajada, milline väide oli millises konkreetses artiklis. Osa artikleid on inglise ja osa eesti keeles.

Sisukorras on kirjas, et Tartu rahu majanduslikust mõjust kirjutas David Feest. Eesti oli esimene riik, kes sõlmis Vene kodusõjas enamlastega rahu, seetõttu käis algul Eesti kaudu rohkem enamlaste kaubavahetust kui hiljem, mõned inimesed Eestis oskasid seda kasutada rikastumiseks. Artiklis on öeldud, et ärimees Scheeli on nimetatud Eesti kroonimata kuningaks. Ma olen harjunud, et selline tiitel antakse Jaan Tõnissonile. Iseseisvusajal oli Tõnisson võibolla küll juba kroonitud kuningas. Scheel minu jaoks sobib kuningaks vähem, sest ta oli ärimees, mitte kirjatöö tegija, lisaks artikli andmetel ei olnud ta eestlane.

Kirjutatakse, et kui teised riigid enamlaste võimuga leppisid, hakkasid enamlased eelistama kaubanduspartneritena suuremaid maid. Suurte riikide eelis nähtavasti on suurem turg, aga suuremal turul peaks olema ka suurem konkurents. Eesti eeliseks saaks igal juhul pidada, et kaupa on siia lähem vedada ja siin oli ka tol ajal rohkem vene keele oskajaid. Võibolla suurrahvale sobib paremini suhelda suurrahvaga, kuna ta on mõnes mõttes endale sarnasem. Linnart Mäll väikerahva esindajana püüdis jälle organiseerida väikerahvaid. Kõik väikerahva liikmed küll sellised ei ole, ka eestlaste hulgas on olnud suurrahvaste keele ja kultuuri eelistajaid.

Vist artikkel, mille autori nimi on kirjutatud inglisepäraselt Konstantin Khudoley, oli Eesti-Vene suhete osas praeguse Ukraina sõja valguses põhjendamatult optimistlik, nagu oleks praegu suhted paremad kui 1920.–1930. aastatel. Ajakirja ilmumisaastaks ongi märgitud aasta 2020, aga kui number ilmub tegelikult hiljem, siis ei tea, mis aasta seisukohalt selles informatsioon peaks olema toodud. Aitaks, kui varem kirjutatud artikli lõppu kirjutataks artikli valmimise kuupäev. Ma ei tea ka täpselt, millal see ajakiri müüki jõudis, sest kui ajakirja koduleheküljele vaatasin, oli see juba ilmunud, aga poest korduvatel küsimistel veel ei saanud.

Hent Kalmo kirjutab enesemääramise põhimõtte mainimisest Tartu rahulepingus ja selle eelloost. Olen varem lugenud, et mõned filosoofid on kirjutanud, et kui inimese õigusi ei ole ka veel seadusesse kirja pandud, on inimesel juba olemas vastav loomuõigus. See käib üksikisikute õiguste kohta, aga võiks ka öelda, et rahvaste loomuõigus on enesemääramisõigus. Artiklis viidatakse, et Esimese maailmasõja ajal ja järgnenud rahuläbirääkimistel oli enesemääramisõiguse pooldaja Wilson. Enesemääramisõigus ei pea tähendama tingimata riikide väiksemaks tegemist, sest Wilson pooldas erinevalt teistest riigijuhtidest ka Austria õigust enesemääramise korras Saksamaaga ühineda. Wilson mõtles võibolla sellele, et Ameerika on Inglise võimu alt lahku löönud, selline õigus võiks olla ka teistel. Ameerika kodusõja meenumisel ta poleks tõenäoliselt lõunaosariikide enesemääramisõigust pooldanud, oleks saanud väita, et lõunaosariikides elavad sama rahvuse liikmed. Putini loogikaga saaks ka hakata arutama, kas Ameerika tohtis iseseisvuda, kui seal räägitakse Inglismaaga sarnast keelt.

Artikli järgi pooldasid sõnades rahvaste enesemääramisõigust ka enamlased, kuid nad lootnud, et see enesemääramine on ajutine. Lenin arvanud, et kui enesemääramist lubada, on eralduda soovijaid vähem. Vastu võiks vaielda, et Nõukogude Liit lagunes just siis, kui hakati rohkem vabadust lubama. Kuigi Gorbatšoviga olid osad eestlased algul valmis juba liidulepingu sõlmima, Stalinile hakati Teise maailmasõja ajal ja pärast seda relvaga vastu. Ja Euroopa Liitu astumine sai teoks, kui ei hirmutatud Euroopa Liidu, vaid kolmanda osapoole võimaliku jõukasutusega.

Aivar Jürgensoni artiklis on juttu Abhaasia eestlastest. Artikli järgi ei võidelnud Vene kodusõjas mitte ainult punased ja valged, vaid kolmas osapool oli rohelised. Enamlased ilmselt nimetasid kõiki oma vastaseid siiski valgeteks. Omavahelisi vastuolusid oli nii enamlaste vaenlaste kui ka enamlaste endi hulgas. Praeguses politoloogias tähendab roheline looduskaitsjat, varem on tähendanud ka maaerakondi.