Mäletan, kuidas lugesin ükskord nooruses ajalehest raamatuarvustust Hannes Varblase luulekogu kohta. Naisarvustaja kirjutas, et ta on kuulnud, et Varblane on väga tark, tõeline erudiid kohe, aga et tema luulekogust see tarkus küll välja ei paista. Mulle oli seda lugedes tähtsam, et kedagi nimetatakse tõeliseks erudiidiks, mitte see, et see raamatust välja ei paista.
Umbes samal ajal lugesin vist samuti ajalehest Varblase luuletust, mida mäletan sõnastuses: "Klaas mõistab kohut, / klaas karistab meid. / Ma juba lapseeast saati / armastan klaasi rohkem kui teid". See luuletus viitab võibolla Varblase alkoholitarvitamisharjumusele, aga mulle see luuletus sellest hoolimata meeldis, sest klaas kui materjal on ju ilus.
Olen lugenud ka Varblase luulekogusid. Nende järgi olid tal ateistlikud vaated, vähemalt nii tõlgendan luuletust, mida mäletan sõnastuses: "Kaua surid sa Kristus ristil. / Kas kauem kui mina ses elus?" Selle kohta, mis Varblasele tähtis oli, mäletan rida: "Mina armastan plikat paljast". Ühes luulekogus tegi ta kõigi oma selleks ajaks ilmunud luulekogude pealkirjadest uue luuletuse, mida mäletan sõnastuses: "Mäel, mis mureneb, / sina armasta mind. / Vihkamiseta / mina enam ei armasta sind." Varblasel võibolla polnud kirjavahemärke.
Kui minu isa asutas kirjastuse Ilmamaa, kuulus Varblane algusest peale selle nõukogusse. Ilmamaa asutamiskoosoleku kohta on meenutatud, et Varblane pakkus kirjastusele järjest roppe nimesid.
Kui olin üliõpilane, käisin Tartu kirjanduse maja saunas ja pärast sauna kirjastuse Ilmamaa ruumides arvuti taga või raamatut lugemas. Ma ei istunud saunas veel ürituse lõpuni, vanemad mehed istusid seal kauem. Ühel sellisel korral kuulsin, nagu oleks kirjastuses kõrvalruumis ka Varblane ja mõned naised, kes omavahel juttu ajavad. Praegu kahtlustan, et jutuajamine, mida ma kuulsin, koosnes vaid kuulmisillusioonidest, aga tol ajal olin kindel, et need on reaalsed hääled. Varblane justkui rääkis, et keegi oli talle öelnud, et ta näitaks ülikooli põhikirjast vähemalt ühte punkti, mis õigustab tema tööle jätmist. Varblane oli justkui öelnud, et neid punkte on nii palju, et küllap leidub seal ka mõni, mis tema kaitseks räägib. Kellegi kohta ta justkui ütles: "Tema armastas mind väga." Üks naine justkui ütles: "Varblane räägib nii palju, et talle tuleks raadiopoi külge panna, et teda üles leida, kui ta põhja läheb." Varblane justkui vastas: "Kuigi kõik ütlevad, et põhja ma lähen, / hoopis lõunasse viib mind mu tee." Üks naine justkui vastas: "Varblane ei ole rändlind." Kui mehed saunast tulid, ütles üks naine justkui: "Varblane luulendas meile."
Aastal 2005, kui olin just ülikooli lõpetanud ja blogi kirjutama hakanud, toimus kirjastuse bussireis Hiiumaale, kus osalesime ka mina ja Varblane. Varblane oli minuga ülikoolis sama eriala õppinud, ta esitas mulle küsimuse, kas mulle Rooma ajalugu õpetas teadagi kes. Oma ülikooliaja kohta ta meenutas, et siis õpetati punaseid aineid ja kõik õpitu tuli pärast eksamit ära unustada. Ta töötas vist kunstimuuseumis ja oma töö kohta rääkis, et kui raha vaja ei oleks, siis ta ei teeks mitte midagi. Eraldi rääkis ta, kuidas talle maatöö ei meeldi. Mina ütlesin, et ühes romaanis kiideti, et heina niites tunneb heinalõhna, millele Varblane vastas, et see on higilõhn. Kui meenutasin, kuidas minu klassivend Krister esimeses klassis õpetajat kõditas, pööras Varblane bussis kohe ümber ja küsis "Kes see oli?" Kui istusime ühes söögikohas, olin Varblasega samas lauas ja ta rääkis, kuidas andekus ja hullus olevat omavahel seotud. Ööbisime Kaljo Põllu pool, kus Varblane öösel enne magama jäämist viimase asjana õlut jõi. Bussis rääkis ta, kuidas ta on palju reisinud ja kuidas ta nooruses oli imestanud, kui Kaljo Põllu oli öelnud, et naine ei tohi olla liiga ilus. Põllu rääkis meile seda juttu uuesti, öeldes, et liiga ilus naine väsitab ära.
Aastal 2007 ilmus minu proosaraamat "Ajalugu unenägudes", kus on toodud ära valitud unenäokirjeldusi, mida peab ühendama ajaloo teema. Piret Bristol korraldas selle raamatu kohta kriitikaseminari, kus üks esineja oli Varblane. Varblane rääkis seminaris muidu huvitavalt, aga ütles, et tema jaoks oli see raamat üsna igav, ta kahtleb, kas seda oli vaja välja anda. Ta rääkis, et ajalugu on paljudes asjades, ka luuletustes. Minu luulekogust "Uneriik" luges ta ette avaluuletuse, kus minategelane kirjutab unenägusid üles, et unenäod pärast tema hukku ajalukku jääksid. Varblane ütles, et see luulekogu on selle proosaraamatu pilootprojekt, nüüd on ajalugu unenägudesse jõudnud ja uneäod ajalukku jõudnud. Ta leidis raamatus sügavaid mõtteid ainult ühest unenäokirjeldusest. Ta rääkis, et inimesed tõlgendavad ajalugu erinevalt, raamatust olevat näha, et minu teadustöö on olnud Mussolini kohta, aga Mussolini olevat ajalugu minust erinevalt tõlgendanud. Varbalane imestanud kõige rohkem selle üle, et ma unenägudes mõtlen, ta olevat kõigilt küsinud, kas unes saab mõelda. Enda kohta ütles ta, et tema unenägusid ei näe, ta nägevat alkoholi tarvitajana ainult kuradikesi.
Nägin Varblast ka muude raamatute esitlustel. Ühe minu isa luulekogu esitlusel oli vist Varblane see, kes ütles, et luulekogusid kirjutatakse kauniste daamide pärast ja kutsus üles nende terviseks jooma. Toimetasin Tarmo Kulmari raamatut, mille esitlusel Varblane samuti kohal oli ja tegi kõnelejatele vahelehüüdeid. Esimesele vahelehüüdele plaksutati, aga kui aru saadi, et need on kriitilised, ütles Linnart Mäll: "Rahu härra Varblane, siin on täna palju rahutust." Teine rahutu inimene oli nimelt Lembit Kurvits, kes kõne pidajalt raha küsis. Pärast kõnede osa lõppu ütles Mäll: "Nüüd lähme kõrvalruumi, kus ootavad rahustavad joogid."
Aastal 2010 ilmus minu kolmas luulekogu "Pomisen palveid siin pilvede all". Esitlus korraldati kolme autori luulekogudele ühiselt. Varblane pakkus ennast ise esinejana välja, aga kõnes ütles, et ta räägib ainult ühest raamatust, sest kaks autorit pole edasi arenenud. Kirjastuse direktor ütles pärast Varblase kaitseks, et Varblane ütles ausalt, mida ta mõtleb. Aga kui ütlesin oma psühhiaatrile, et Varblane ise kuritarvitab alkoholi, vastas psühhiaater, et siis selles asi ongi, kes on kaua alkoholi tarvitanud, nendel läheb enesehinnang kõrgemaks ja nad muutuvad teiste suhtes kriitilisemaks.
Viimastel aastatel räägiti, et Varblane elab hooldekodus.
0 vastukaja:
Postita kommentaar