„Eesti Postimees ehk Näddalaleht“ 1863–1870. Loetud ka värskeid Koidula-teemalisi artikleid „Loomingust“ ja „Sirbist“.
Magistritööd kirjutades ja mitut artiklikogu koostades kasutasin olemasolevat bibliograafiat. Praegu Jannseni lehti lugedes koostan bibliograafiat ise. Selleks loen kõigepealt läbi aastakäigu kõik pealkirjad, kirjutan neist osad välja ja väljakirjutatutest osad kirjutised loen läbi.
„Eesti Postimees“ oli leht, mida Jannsen toimetas pärast Tartusse kolimist. Aastal 1863 ilmus küll veel põhiliselt „Perno Postimees“, aga Jannsen ei olnud ise selle omanik ja tal ei lubatud seal uut lehte reklaamida, kuid ta andis välja juba ka ühe „Eesti Postimehe“ reklaamnumbri. Aastast 1864 ilmus „Eesti Postimees“ pidevalt. „Perno Postimees“ jätkas uue toimetajaga. „Eesti Postimees“ ei olnud juriidiliselt „Perno Postimehe“, vaid selle konkurendi õigusjärglane, aga järjepidevus „Perno Postimehega“ oli olemas toimetaja isiku näol.
Lugesin praegu „Eesti Postimehe“ põhilehte, aga sellel oli olemas ka mitu lisalehte. Lisalehti tuli eraldi tellida. Põhilehest lisalehtedesse kolisid põllutöö, misjonitöö ja ilukirjandus. Vahel siiski avaldati laulusõnu ka põhilehes. Uus oli, et ei toodud ära ainult sõnu ja viidet viisile, vaid ka noodid. Ei avaldatud enam nii palju kristlike pühade juhtkirju. Lehekülje formaat muutus laiemaks.
Lehel oli nüüd ka rohkem kaastöölisi kui varem. Jannseni tütar Koidula oli vanemaks saanud ja tegi lehele palju kaastööd. Kuid ei isa ega tütre kaastööle ei lisatud autorinime. Kolmandatel kaastöölistel nagu Jakobson lisati initsiaale.
Kui Teise maailmasõja aegses artiklis arvati, et Koidula oligi nüüd põhiline lehes kirjutaja, siis uuemad autorid arvavad, et juhtkirjade kirjutamine oli endiselt rohkem Jannseni ülesanne, Koidula kirjutas joonealust. Kuid osad kirjutised olid nende ühislooming. Koidula osa tuleb osalt välja tema kirjavahetusest, aga täpselt ei ole teada, kes on mille autor. Seda enam, et Koidula jäljendas oma isa stiili.
„Sirbi“ artiklis arvati, et ainult tehisaru suudaks kindlaks teha, kumb on mida kirjutanud. Tehisaru kriitikud ütlevad siiski, et see ei loo uut teadmist, vaid esitab keskmist arvamust. Ühele tehisintellektile andsin Kiplingi luuletuse enda tõlkes ja küsisin, kes on autor. Tehisintellekt vastas, et Koidula. Eksitada võis, et Kiplingil oli juttu Piiblist tuntud Ketsemani aiast ja Koidula on tõlkinud luuletuse aiaäärsest tänavast.
„Sirbi“ artiklis tehti Koidula autoriõigustest naiste õiguste küsimus. Kuid ka Koidula ei tundnud veel tänapäevaseid autoriõigusi ja tema nime all tuntakse luuletusi, mis tegelikult on tõlked. Malle Salupere oli kindel, et Jannseni tervist rikkus vastaste kriitika. Võibolla siis Koidula tervist aitas natukenegi hoida, et tema kirjutisi peeti tema isa omadeks. Kuigi ka Koidula tervis ei olnud hea ja ta suri üsna noorelt.
„Loomingus“ kirjutati, et Koidulat tuntakse paremini luuletajana, aga et esimeses järjekorras oli ta ajakirjanik. Siin oleneb, millist žanri rohkem väärtustada. Ajakirjandus võis küll võtta rohkem aega, aga luulet peetakse vahel kõrgemaks žanriks. Tänapäeva inimestel on ilmselt paremini peas Koidula viisistatud luuletused kui tema ajaleheartiklid.
Praegu uuritud perioodil kirjutas lehes ka Jakobson, keda „Perno Postimehe“ kaastööliste hulgas veel ei olnud ja kellele Jannsen sulges hiljem ka „Eesti Postimehe“. Jakobsoni artiklid olid tähistatud kolme nimetähega. Ta kirjutas lehe keskmisest toonist teravamalt ja Jannsen kommenteeris veel leheveergudel, et ta on Jakobsonilt rohkem maha tõmmanud kui muudelt kaastöölistelt. Võibolla Jannsen ei näinud ette, et hiljem Jakobsoni oma leht „Sakala“ muutub sellise terava tooniga Jannseni enda lehest populaarsemaks. Aga terava tooniga kaasnes ka lehe sulgemise oht. „Eesti Postimehe“ veergudel anti sõna ka ebajärjekindlamatele kirjasaatjatele.
Üks tähtsamaid sündmusi neil aastatel oli eestlaste esimene üldlaulupidu aastal 1869. Seda kajastati lehes pikema järjejutuga kui kajastatakse tänapäeva laulupidusid. Kirjutatakse, et laulupidu segas vihm. Ma mäletan, et ma läksin ükskord ühelt laulupeolt vihma tõttu enne lõppu ära. Ma polnud noil aastatel harjunud vihmavarju kasutama, aga selgus, et istudes hakkas külmem kui kõndides. Jaan Tõnisson ütles ühes kõnes, et vihma pärast ei peaks laiali minema, sest inimesed pole suhkrust.
Lehes kajastati ka välisuudiseid. Vaadeldud aastatel toimusid Ameerika kodusõda, Saksa-Taani sõda, Preisi-Austria sõda ja Saksa-Prantsuse sõda. Leht arvab ilmselt saksakeelsetele allikatele tuginedes, et Saksamaal on olnud rohkem sõdu kui teistel maadel, sest ta asub Euroopa keskel. Sorokin on näidanud statistika abil, et hoolimata militarismist on Preisimaa sõdinud vähem kui üldiselt arvatakse. Saksamaal oli suhteliselt vähe üle ookeani kolooniaid, siis ei saanud ta ka nii palju koloniaalsõdu pidada.
0 vastukaja:
Postita kommentaar