Minu soov eilse unenäo kohta: "Palun töödelda see tekst ilukirjanduslikuks jutuks: /.../"
Mina: "Mulle meeldis televiisorist spordivõistlusi vaadata. Vaatasin kõikvõimalikke erinevaid spordialasid. Mulle meeldis ka muid telesaateid vaadata, nagu üldse paljusid asju teha. Aga mulle tundus, et ma ei oska ise midagi teha. Ma oleks võinud mõelda, et mul on vähemalt hea nägemine ja kuulmine. Vähemalt sel ajal, praeguseks on nägemine halvenenud. Ühel päeval, kui ma parajasti televiisorit ei vaadanud, olin õues. Ka seal mängiti palli. Vaatasin pealt ka kolmemõõtmelist pallimängu. Ma ei teadnud, kes juhib, sest ma ei näinud mängu algust. Aga tundus, et mäng kahe võistkonna vahel läheb tasavägiselt. Tundus, et mängijad ise punkte ei loendagi ja ei teagi, mis seis on või kes juhib. Mulle meeldis ka võistlemiseta pallimäng, aga mulle tundus, et ma ei oska ise mängida. Mul oli ükskõik, kui palju teised punkte saavad, kui nad ei ole televiisori, raadio või ajalehe mängijad, aga ise mängides oleksin tahtnud siiski punkte saada. Võibolla mitte tingimata teistest rohkem, aga mitte neist väga palju vähem. Pealegi oli praegu mõlemas meeskonnas võrdne arv mängijaid ja ei teadnud, kummaga liituda. Eriti naljakas oleks olnud, kui ma oleks ühe meeskonnaga liitunud, aga oleksin hakanud oma meeskonnaliikmetega kokku põrkama või söötudega eksinud, nii et suurema mängijate arvuga võistkond oleks jäänud minu osalemise tõttu punktidega taha. Hakkasin seetõttu mängima palli üksi. Mul ei olnud enda palli kaasas, aga mängijatel oli kaks palli, millest ühte nad ei kasutanud, laenasin seda. Ma ei mahtunud palliplatsile, vaid mängisin selle kõrval muruplatsil. Veeretasin palli mööda muru ja vaatasin, kas saan lilleõitele pihta. Mängisin, et lilleõied on korvirõngad. Mängisin, et ma olen platsil mängijatest parem mängija."
Tehisintellekt: "Päike oli kõrgel taevas, valades soojust üle mänguplatsi, kus **mõned inimesed** olid kokku tulnud, et jagada rõõmu pallimängust. Nende naer ja hõiked täitsid õhu, kui nad palli edasi-tagasi lõid, iga löök täis sõpruse ja konkurentsi vaimu.
**Mina**, varjus seistes, jälgisin neid, silmad säramas imetlusest ja kerge kadedusega. Mulle **meeldis pallimäng**; see oli nagu tants, kus iga liigutus oli tähtis ja iga hetk võis tuua uue võimaluse. Kuid minu käed ei olnud veel õppinud seda tantsu tantsima, minu jalad ei olnud veel valmis astuma mängu rütmi.
**Pealegi**, mäng oli tasakaalus, **mõlemas meeskonnas võrdne arv mängijaid**, nagu kaalukauss, kus iga lisanduv element oleks rikkunud harmooniat. Seega jäin ma kõrvale, süda täis soovi osaleda, kuid mõistus teadlik oma piirangutest.
Siis, kui mängijad puhkepausi pidasid, leidsin ma end üksi palliga. See oli nagu **üksi mängima** hakkamine – mina ja pall, kahekesi maailma vastu. Ma puudutasin seda ettevaatlikult, tundsin selle nahka oma sõrmeotstega, ja siis, julgust kogudes, lõin selle õhku.
Pall lendas, kõrgemale ja kaugemale, nagu oleks see minu unistused ja soovid, mis otsisid oma kohta päikese all. Ja sel hetkel, kui pall maandus, tundsin ma, et olen valmis. Valmis õppima, valmis mängima, valmis olema osa sellest imelisest mängust, mida nimetatakse eluks."
Minu kommentaar: "Tehisintellekt on tuleviku suhtes optimistlikum. Minu variandis läheb tulevikus nägemine ka halvemaks, tehisintellektil saab laps suureks ja õpib hästi palli mängima. Päriselt on elus läinud vanemaks saades osad asjad paremaks ja osad halvemaks. Nägemine on ka päriselt halvemaks läinud, palliga mängimise oskus on ka päriselt suurem kui väikse lapsena."
0 vastukaja:
Postita kommentaar