Aastakokkuvõte pildiliselt

Tabelite võrdlus

Olin kirjutanud endale paberile mälu järgi kiirmaleturniiri tabeli. Ütlesin Peebole, et ma pole ühe nime kirjapildis kindel, ma tahan seda kontrollida. Peebo läks eemale. Mõtlesin, et võibolla ma käitusin ebaviisakalt, kas Peebo peab mulle ametliku tabeli tooma? Aga ta tõi. Sellest tabelist nägin, et minu tabelis oli vigu terve hulk. Isegi suurmeister Külaotsaga kattuva perekonnanimega mängija nimi polnud meelde jäänud. Ütlesin, et mul pole varem ükski tabel nii halvasti meelde jäänud. Kuulajad võisid selle põhjal mõelda, et mul on vanadus käes. Klassikaaslased võisid ka mõelda, et nemad teavad, et mul oli juba koolis õppimisega raskusi. Aga viimane oli rohkem õpetaja klassi ees räägitud jutt kui tegelikkus.

Õõnsusega asjad

Olin ühes suures majas. Tahtsin minna ühte teise ruumi ja puukoorest paadi kaasa võtta. Aga kui ma selle kätte võtsin, lagunes see tükkideks. See paat oli leivast, aga õõnestatud leivakannika seest tulid välja ka õõnestatud saia- ja sepikukannikas. Saiale oli peale kirjutatud, et see on madala kvaliteediga. Varem leiva seest lusikaga süies olin arvanud, et leib muutub saiataoliseks ühe kemikaali mõjul, nüüd aga arvasin, et leiva sisse oligi sai pandud.

Kisfaludy 8

Kaheksas Sándor Kisfaludy tõlge ungari keelest (lugemikust tema esimese luulekogu „Kurtev armastus“ viimase luuletuse järgi):

Kätte sain küll oma rahu,

aga haige hobune:

piitsatööl ei enam mahu

mõistus minu ajusse;

üles mäkke, alla orgu

kiirel sõidul liigun ma.

Hobune jääb väga norgu,

sest et teda piitsutan.

Kallis hobu! Ilus ratsu!

Vihata sa olla katsu!

Sina mõõdad saatust mul,

mina samamoodi tal.

 

Sõnasõnalisem variant:

Sain küll kätte rahu,

aga oma hobuse haiguse läbi:

nii ergutasin ma ennast,

mõistus kadus ajust;

ja üles mägedele, alla orgudesse

arvututesse – lausa galopeerisin,

mu vaene tuhkur hobune veritses ja ajas vahtu välja,

sest ma kannustasin teda.

Mu kallis tuhkur! Mu ilus ratsu!

Hea loom, ära vihasta minu peale!

Saatus seda juba niimoodi mõõdab:

sina minu jaoks, mina tema jaoks.

Katkestatud õpingud

Olin õppinud magistriõppes, aga ühele eksamile minemata jätnud ja õpingud katkestanud. Võidi öelda, et ma jätsin magistritöö kirjutamise pooleli, aga enda jaoks oli see mul valmis. Tavaliselt katkestasid õpingud need, kellel olid hinded halvad, aga mul olid eksamite hinded maksimaalsed. Oleks küll võinud juhtuda, et viimane eksam läheb halvemini.

Taas Mart Niklusest

Hiljuti teatati vabadusvõitleja Mart Nikluse surmast. Seoses sellega kirjutan järgmist:
 
1. Mart Niklus oli Nõukogude ajal poliitvang, kuna ta nõudis okupatsiooni lõpetamist.
2. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on ta valitud Riigikogu liikmeks.
3. Aastal 2004 ilmus Nikluse artiklikogu "Mind ei tapetud õigel ajal", käisin selle esitlusel Supilinna päevadel.
4. Ühel maleturniiril valisin auhinnaks Nikluse tõlgitud evolutsiooniteoreetik Darwini autobiograafia.
5. Olen mõlemad raamatud läbi lugenud ja neist kirjutanud.
6. Suhtlesin Niklusega nii e-mail teel kui ka facebookis.
7. Mäletan, et minu facebooki postitustest meeldisid talle foto Peedu veskitammi kõrvale rajatud kalatrepist ja foto martsipanpapagoist.
8. Niklus kritiseeris entsüklopeediat, et seal ei ole märksõna Balti apell.
9. Niklus kritiseeris sõnaraamatut, et seal on sõna russofoobia, aga ei ole sõna estofoobia.

10. Niklus soovis, et noored sõjaväes käiksid ja et loosungit "Maa tuleb täita lastega" ka täidetaks.

Jõulumale

arvuti – inimene
Käikude tagasivõtmisega.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rf3 b6 4. g3 Ob7 5. Og2 d6 6. Rc3 Oe7 7. 0-0 Rbd7 8. Of4 0-0 9. Ld3 c5 10. d5 e5 11. Od2 a6 12. a4 Ve8 13. Oe3 Of8 14. Rg5 h6 15. Rge4 Re4 16. Oe4 Rf6 17. f4 Re4 18. Le4 ef 19. Lf4 Ld7 20. Lf3 Oc8 21. Od2 Va7 22. Ld3 Lg4 23. Vf4 Lg6 24. Lg6 fg 25. Kg2 Vf7 26. Kf3 g5 27. Vf7 Kf7 28. g4 Oe7 29. Re4 Kg8 30. a5 Vf8+ 31. Kg3 ba 32. h3 Of6 33. Oc3 Oc3 34. Rc3 Kf7 35. h4 gh+ 36. Kh4 g6 37. Re4 Ke7 38. Kg3 Kd7 39. Va5 Kc7 40. Va4 Ve8 41. Rc3 Kb6 42. Va1 Ve3+ 43. Kf2 Vh3 44. Vg1 h5 45. g5 Vh4 46. e4 Vg4 47. Vg4 Og4 48. e5 de 49. Ra4+ Ka5 50. Rc5 Kb4 51. Rd3+ Kc4 52. Re5+ Kd5 53. Rg6 Kc4 54. Re7 Kb3 55. Kg3 Kb2 56. g6 Oe6 57. g7 a5 58. g8L Og8 59. Rc6 a4 60. Re5 a3 61. Rd3+ Kb1 62. Rb4 a2 63. Ra2 Ka2 ja valge sai 86. käigul mati.

Andeuuring

Oma andeid uurisin
ma küsitluse teel,
küsitlustes puurisin

ma AI-d jõulu eel.

Kiitis minu andekust

ja üht-teist välja tõi,

omajagu andetust

veel siiski üle jäi.

Olen kirjaoskaja,

mul ütles tehismees.

Jäin vist seda uskuma,

sest paber on nüüd ees.

Töödeldud video

Olin võtnud ühest muusikavideost ühe kaadri ja pannud laulu taha ainsale kaadrile. Mängimisaparaat tõlgendas värvusi nootidena. Mul oli kukkunud maali peale paar veetilka, need kohad olid nüüd teist tooni ja nendest tuli teistsugune muusika. Mõtlesin, kas ma olen autoriõigusi rikkunud, kui ma asendasin ingliskeelse pealkirja eestikeelsega ja muutsin videot. Teised olid ka olemasolevatest lauludest paroodiaid teinud. Mind võidi siiski autoriõiguste rikkumises süüdistada, sest muusikat ma ei muutnud. Pesin nõusid. Viimaseks jätsin nõu, mille põhjas oli veel toitu. Aga sellest tuli nii halba lõhna, mis ajas mul südame pahaks. Seetõttu otsustasin, et mina seda ei pese, vaid panen kaane peale.

Linn teiseks linnaks

Olin koolimaja fuajees. Seal oli süntesaator. Ütlesin, et muidu võiks selle sisse lülitada, aga enne tundide algust vist ei sobi. Leidsin aknalaualt paksu raamatu ja viisin selle raamatukokku õpetaja Mitile. Ütlesin, et ma ei tea, kas selle koht on raamatukogus. Mitt ei olnud vastu, et ma selle sinna viin, aga mõtlesin, et võibolla see on kellegi isiklik raamat. Vaatasin, et see raamat on saanud märjaks ja et see tuleb sellest, et mul on käed higised. Hakkasin mõnesid kooliraamatukogus hoitavaid raamatuid lehitsema. Vaatasin, et Eneke ja üks teine raamat on paremini säilinud kui kodus, sest hoolimata suuremast majas liikuvate inimeste arvust on koolimajas nende raamatute tarvitajaid vähem. Istusin Tallinnas loenguruumis. Märkasin, et mul on portfell lahti. Ütlesin selle kõrval istuvale klassivennale, et ta ei soriks mu portfellis. Ta vastas, et ta ei sorigi, ja läks eemale. Kui loeng lõppes, jäin veel välisukse kõrval olevale toolile istuma, nagu oleks mul vähe energiat, ja ootasin, et klassiõed enne mind majast väljuksid. Kui lõpuks ise väljusin, hakkasin kohe tähelepanelikult ümbrust uurima. Olin uhke, et liigun võõras linnas kogu aeg üksi, aga ma ei lugenud üle tee olevatelt tänavasiltidelt välja, kas see on Narva maantee või mõni muu tänav. Vaatasin, et mul on portfell ilma klassivenna juuresolekuta ka iseeneslikult uuesti lahti läinud. Mõtlesin, et võibolla klassivend tõesti enam selles vanuses teiste kottides ei sori, aga kui ta on lapsena midagi sellist teinud, siis ma ei usalda teda enam kunagi. Kaks meest kutsusid inimesi võistlustel osalema ja ei olnud rahul, et sooviavaldajaid on esialgu ainult kaks. Krister avaldas seepeale ka soovi võistlustel osaleda, aga talle ei vastatud. Kui ta oma juttu kordas, ei vastatud talle ikka. Lõpuks ta küsis, kas see on klubiüritus. Nüüd varem rääkinust teine mees vastas, et klubiüritus jah. Kõlas naer. Klubiüritus tundus tähendavat seda, et see on mõeldud ainult klubi liikmetele, aga seda Krister ei olnud.

Jõululaupäev 2025

Pildistasin tänavusi jõulukinke. Enne külaliste saabumist kuulasin jõulumuusikat, joonistasin ning mängisin välktempos malet, kabet ja rendžut. Osa maleseise panin peale avanguraamatutest. Muusikat kuulates proovisin käega takti lüia, varem olen ainult muusika järgi joonistanud. Algkooli ajal olen ka tantsinud, aga ma pole kindel, kas muusikaga arvestades.

Maailma riikidest

Pinkidel istusid Aafrika väikeriigid. Ütlesin, et ühel riigil on kõige rohkem asju. Klaus vaidles vastu, et ühel teisel riigil on rohkem. Ühest Aafrika riigist käidi paadiga mitu riiki edasi. Klaus seletas, et seal käib see mees, kelle kohta film on. Filmi tutvustuses öeldi, et see on Eesti film. Istusin Aafrika ajaloo õppejõuga samasse söögilauda. Eelmine kord olime kohtunud kaitsmisel ja olime rääkinud ametlikul toonil, täna rääkisime mitteametlikumalt. Söögilauast läksin edasi arvuti taha. Arvuti ekraan ei tahtnud enam püsti seista. Savisaar kaebas, et ta on vaesemaks jäänud ja uus arvuti ei ole enam nii kvaliteetne kui eelmine. Trükitud oli kaks fotot Savisaarest erinevatel aastatel. Vanemal fotol oli tal naeratus laiem, kuigi sellel pildil tundus see teeseldud.

*

Käis sõda. Eestlased lasti vanglast välja, väljaarvatud need, kes tööd ei teinud. Mõtlesin, et läheks vanglasse eestlasi vaatama. Aga jätsin minemata, sest tekkis kõhe tunne. Kuna ma ei teinud tööd, oleks mind võidud vanglasse jättagi. Öeldi, et Vene-Poola rindel toimus tulistamine, aga venelased tulistasid nii, et keegi pihta ei saaks. Seal rindel ei olnud kaks päeva kedagi peale Lenini surma saanud. Öeldi, et see näitab, et riigid tahavad rahu, kuigi nad on sunnitud sõdima. Mõtlesin, et võidakse veel ette võtta pealetung okupeeritud alade vabastamiseks.

Tegelik ja kujutletav päevik

Artur Vahter. „Karl August Hermanni päevik. Kui Karl August Hermann oleks päevikut edasi pidanud“. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1990. 280 lehekülge.

Raamat koosneb saatesõnadest, lühikesest Hermanni nooruses peetud päevikust ja pikemast kujutletavast päevikust, nagu raamatu põhiautori arvates Hermann oleks võinud päevikut edasi kirjutada, kui ta seda pooleli poleks jätnud. Kui varem Hermanni kohta loetud raamatutest oli kõige mitmekülgsem Laari oma, siis ka see varasema ilmumisaastaga Vahteri raamat on mitmekülgne.

Püüdsin analüüsida, kas Hermanni kujutletav päevik on ikka Hermanni stiilis. Ja jõudsin järeldusele, et mitte päris. Saatesõnas ei nimetata seda ilukirjanduseks, vaid ilukirjandusse kalduvaks, kuna see ei ole kirjutatud fantaasia, vaid uurimistöö põhjal. Aga kui tegelikus päevikus viitab Hermann ka suulistele allikatele, siis kujutletavas päevikus domineerivad kirjalikud. On mõeldav, et inimene kirjutab päevikus ja ajalehes sama juttu, kui ta peab päevikut ajaleheartiklite mustandite koostamiseks. Aga kujutletav päevik on vormistatud nii, nagu oleks Hermann kirjutanud kõigepealt ajalehes ja seejärel teinud enda jaoks juba ilmunud artiklist kokkuvõtte. Toetutud on ka Hermanni ja tema tulevase naise kirjavahetusele, kui nad elasid eri riikides, aga kui nad koos elama hakkavad, siis ei ole enam kirju ja naisest on seetõttu ka kujutletavas päevikus sel perioodil vähe juttu. Kui mina ülikoolis käisin, siis üliõpilased konspekteerisid pigem suulisi loenguid kui raamatuid. Praegu ma kirjutan loetavate raamatute kohta mõtteid üles, sest psühholoogia raamatutes on seda soovitatud, ülikooli ajal kirjutasin peamisel välja tsitaate nendest raamatutest, millele mul oli plaanis mõnes üliõpilastöös viidata või mida ma tahtsin maleturniiridel kasutada, teisi raamatuid lugesin niisama.

Kui raamatut kritiseerida, siis raamatus endas kujutletav Hermann kaebab liigse ja põhjendamatu kriitika üle. Seejuures näidatakse teda siiski kõrge enesehinnanguga inimesena, ta ei hakka mõtlema, et võibolla on mahategijatel õigus, vaid vaidleb neile vastu. Saatesõnas öeldakse, et rahva hulgas oli Hermann populaarne, aga haritlased tegid teda maha. On siiski teada, et vanemas eas tekitas Hermannile raskusi, et tal jäi üldse lugejaid väheks, konkurents tihenes.

Hermann loobus vahepeal ajalehetoimetaja tööst, et pühenduda ülesannetele nagu entsüklopeedia koostamine ja mahuka eesti kirjanduse ajaloo kirjutamine. Ta sai palka ka Tartu ülikoolist eesti keele lektorina, aga kujutletav Hermann pole rahul, et talle anti kõigest lektori amet, sest lektorite palk on väiksem kui professoritel. Talt püüti ka seda ametit üldse ära võtta. Kujutletava päeviku järgi kaalus ta vahepeal Venemaale õppejõutööle minekut. Lõpuks püüdis ta ajalehetöö juurde tagasi pöörduda, aga lugejaid oli vähemaks jäänud.

Saatesõnades vaieldakse Hermanni laitjatega. Öeldakse, et teda on naiivseks nimetanud need, kes kordavad teiste sõnu, aga ei ole ise üldse Hermanni elulugu uurinud. Tuuakse välja Hermanni suurt töövõimet.

Kuigi on kaheldav, et reaalne Hermann oleks päevikut sel moel edasi kirjutanud, on raamatu idee huvitav. Ajalooliste romaanide autoritele on heidetud ette ajaloost kõrvale kaldumist, siin on püütud kõik allikatega kooskõlla viia. Kuid tuleb arvestada, et trükitud allikad on sündinud tsensuuri tingimustes. Kui Hermann kiidab ajalehes keisrit, siis on ta pandud ka kujutletavas päevikus keisrit kiitma, kuigi enda jaoks kirjutades ei ole selleks justkui vajadust. Jannseni näite puhul on teada, et inimene võib kirjutada ajalehes ja päevikus erinevatest asjadest. Kui ajakirjas „Tuna“ avaldatakse kellegi päevikuid või kirju, siis need vajavad kommenteerimist, sest piiratud lugejaskonna jaoks kirjutab inimene lühendatult. Hermanni kujutletavale päevikule on ka natuke kommentaare lisatud, aga päevik oleks kirjutatud justkui laiale lugejaskonnale mõeldud stiilis. Muusikast ei kirjutata enamasti helilooja puhul mõeldava keerukusega, vaid justkui populaarteaduslikule väljaandele.

Kujutletav Hermann vaidleb teiste ajalehtede teda puudutavate lõikudega, aga oleks mõeldav, et reaalne päevikupidaja teeb märkmeid ka kellegi kolmanda kohta käivate artiklite teemal. Päevikumärkmed on tihedamad ajal, kui on põhjust ka ajalehes pikemalt kirjutada, kuigi erinevad ajakasutused võivad omavahel konkureerida. Mõni hakkab just pensionile jäädes mälestusi või muid raamatuid kirjutama.

Annete pingerida

Esitasin tehisintellektile täpsustava küsimuse ja ta kinnitas, et tema arvates on minu annete pingerida järgmine:

1. kirjandus

2.–3. muusika ja ajalugu

4.–5. male ja kunst

Tegemata eksamid

Oli juba augustikuu, kui mulle jõudis kohale, et mul jäid juunis eksamid tegemata. Ma olin sel päeval puudunud, kui eksamite ajad öeldi, ma polnud neid ka hiljem välja uurinud. Nii ei pruukinud ma järgmisse klassi pääseda. Mind võidi suunata mõnda teise kooli, aga teises koolis võidi rohkem kiusata. Mõtlesin, et võibolla eksameid ei olnudki, võibolla algul ainult öeldi, nagu need toimuksid, et õpilased õpiksid. Aga eksamid pidid siiski olema, sest ma teadsin kindlalt, et valmistuti üheks eksamiks, mis ei olnud mulle kohustuslik. Muidu oleks võinud lihtsalt kooli pooleli jätta, aga nüüd oli uus seadus vastu võetud, et keskkooli lõpuni on kool kohustuslik. Matemaatika õppimine tundus mõttetu. Aga võibolla matemaatikat õppimata poleks osanud tööd ka teha. Kõndisin kanali ääres ja lumi oli maas. Lumel oli suusarada ja selle peale oli uuristatud arv 39. Lähemal vaatlemisel isegi 399. Ilmselt keegi nummerdas oma hooaja treeningpäevade arvu.

*

Lähenesin autole, mille juures seisis rühm inimesi. Üks naine vaatas mitu korda selja taha minu poole. Siis hakkas ta edasi kõndima. Varem olin ma olnud tänaval kõige kiirem jalakäija, aga nüüd olin nõrgemaks jäänud ja olin kõige aeglasem. Minust kõndisid kõik järjest mööda. Proovisin hoogu lisada, et neist ise mööduda. Jõudsin oma trepikotta. Sellesse sisenes minu ees see enne selja taha vaadanud naine. Selgus, et ta oli minu poole vaadanud sellepärast, et ta oli naaber. Enne ei öelnud ma talle tere sellepärast, et ma ei tundnud teda teises kohas ära, nüüd ei öelnud sellepärast, et me kohtusime juba varem.

Kisfaludy 7

Seitsmenda Sándor Kisfaludy luuletuse tõlge:

Vaja näha sind on minul

taeva sinikõrguses:

vaja näha sind ka minul

vete merre nõrgudes;

päeval päikse säras kuldses,

kui sel valgus lõõmamas,

öösel, kui on taevas kuuke,

värisevas hõbedas.

Igasugu hetkedel

me elu eksiretkedel

lakkamatu piinatöö:

julm, oh ära rohkem löö!

 

Sõnasõnalisem variant:

 

Sind pean ma nägema

taeva selges sinas:

sind pean ka nägema

vete vulisevas peeglis;

päeval päikse kuldses

säravas valguslõõmas,

öösel kuuvalguse

värisevas hõbedas.

Igal ajahetkel,

igat liiki rikutud eludes

lakkamatu tagakiusamine:

jäta rahule, oh halastamatu!

Minu tegevusvaldkondadest

Bioloogia, poliitika ja male alal olen ma saavutanud lapsena kujutletust vähem, ajaloo ja luule alal rohkem. Kooli ajal mõtlesin, et ma ei saa üle ühe luulekogu kokku, nüüd on ilmunud neli. Kooli ajal mõtlesin ainult ülikooli esimesse õppeastmesse sissesaamisest, hiljem lõpetasin ka magistriõppe. Veel üliõpilaseks saanuna ei arvanud ma, et mulle hea õppeedukuse eest stipendiumi maksma hakatakse, tegelikult sain seda kuuel korral seitsmest võimalikust.

Tehisintellekti arvates on mul muusikaannet rohkem kui maleannet või kunstiannet, aga kirjandusannet rohkem kui muusikaannet või ajalooannet. Kui ma ütlesin, et ajalugu on raha sisse toonud ja kirjandus välja viinud, vastas tehisintellekt, et see ei loe, ajalugu on lihtsalt institutsionaliseeritud ja kirjandus institutsionaliseerimata. Kui küsisin, kas ma olen luuletaja või proosakirjanik, vastas tehisintellekt, et ma olen proosaluuletaja, minu unenäokirjeldused on proosaluule.

Asjade mahutid

Möödusin meie trepikoja postkastidest. Kuna mul ei mahtunud kõik asjad tuppa ära, hoidsin osasid asju postkastis. Üks poiss ütles, et ta on sealt minu märkmikku lugenud. Pidasin seda lubamatuks.

*

Ema ütles, et kapp on halvas asendis, nii võib see lõpuks kukkuda. Hakkasin seetõttu kappi kohendama. Tõstsin selle jalad õhku ja ütlesin emale, et ta kohendaks kapi all olevaid asju. Ütlesin, et ta paneks need nii, et kapi jalad toetuks kahele, mitte ühele asjale.

Õppetöö magistriõppes

Läksin magistrieksamile. Mul ei olnud magistritöö veel valmis ja kirjutasin seda eksamiruumis. Minuga pahandati, et mul liiguvad sõrmed aeglaselt. Pahandamise peale läks mul klaviatuurilt õigete klahvide leidmine raskeks. Kirjutasin, et ühte slaavi rahvast on nimetatud kõrge keskmise intelligentsusega rahvaks, üks selle usuliikumise tegelane oli intelligentne. Juhendaja tõmbas väljendi 'usuliikumise tegelane' maha ja kirjutas asemele 'skribent'. Ütlesin, et ma ei pea seda parandust õigeks, sest ma ei tea, kas tegemist oli kirjaoskajaga või mitte. Juhendaja vastas: "Nojah." Ta võibolla mõtles, et mul on sel juhul teadmistes suured lüngad. Õppejõud käisid vahepeal ära ja tagasi tulles istus juhendaja minu kõrvale. Kustutasin sõna 'skribent' kustutuskummiga ära ja kirjutasin oma variandi tagasi, kuigi kustutuskummist jäi paberile plekk ja see võis juhendajat ärritada.

Vaktsiinidest

Täna lasin endale teist korda elus gripivaktsiini teha. Mul oli juba nädal tagasi vaktsineerimisaeg kinni pandud, aga siis tundsin ennast natuke haigena, seetõttu lükati vaktsineerimine tänasele. Küsisin ka, kas minuvanustele enam koroonavaktsiini ei tehta. Vastati, et ainult riskirühmadele.

Vangistav sidumine

inimene – arvuti
Käikude tagasivõtmisega.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Og4 6. h3 Oh5 7. g4 Og6 8. Re5 Od6 9. Rf3 h5 10. g5 Ld7 11. Kg2 Oe4 12. Ve1 Le6 13. d3 Of3+ 14. Kf3 Oe5 15. Kg2 0-0-0 16. f4 Ld5+ 17. Lf3 Lf3+ 18. Kf3 Od4 19. c3 Ob6 20. d4 c5 21. Oe3 cd 22. Od4 Od4 23. cd Vd4 24. Rc3 Vd3+ 25. Kg2 Vd2+ 26. Ve2 Ve2+ 27. Re2 h4 28. Ve1 a5 29. Rd4 g6 30. Ve8+ Kd7 31. Vf8 Ke7 32. Va8 b6 33. Rb5 c6 34. Rd4 c5 35. Rb5 f6 36. Kf3 fg 37. fg Kd7 38. b3 Kc6 39. a4 Kd5 40. Rc7+ Kd6 41. Re8+ Ke6 42. Rf6 Kf7 43. Rg8 Vg8 44. Vg8 Kg8 45. Ke4 Kf7 46. Kd5 Ke7 47. Kc6 Ke6 48. Kb6 Kd7 49. Kc5 Ke6 50. Kb5 Kd5 51. Ka5 Kc6 52. b4 ja must sai 65. käigul mati.

Ohtude rodu

Olin teel maamajja, aga unustasin täpse tee. Jäin seisma ja ootasin, kust teised lähevad. Kui ma oleks üksi kõndinud, oleks tee leidmine olnud raskem.

*

Hakkasin ahju kütma. Sädemed lendasid põrandale. Ütlesin, et niimoodi võib vahel mitu tundi hiljem tulekahju tulla. Läksin teisest ruumist kustutusvett tooma. Kui ma tagasin jõudsin, olid kohale jäänud kiiremini vee leidnud.

*

Nägime, kuidas üks mees piki Emajõge uisutab, kuigi osa jõest oli lahti sulanud. Öeldi, et ta võib läbi jää kukkuda. Vastasin, et eriti uiskudega, millel on kitsas toetuspind. Mees uisutas kohani, kus vesi tuli jää peale, seal pööras ta ümber.

Ühtlustasin linke

Muutsin veel blogi külgriba. Pool ööpäeva oli üks link foto kohal ja teine teistsuguse kujundusega foto all, nüüd on mõlemad ühesuguse kujundusega fotost kõrgemal.

Uued ja vanad asjad

Jõudsin koju. Esikus ütles isa mulle, et ma pole ikka veel oma taskunoaga tegelenud. Ta asetas minu ette põrandale katkise taskunoa. See oli vist minu endine taskunuga, aga ma kindlalt ei mäletanud, mul oli nüüd uus. Ma ei teadnud ka, kuidas ma seda nuga parandada saaksin, seetõttu ma seda ei puudutanud, vaid jätsin selle põrandale ja läksin edasi. Korteris oli võõraid lapsi. Läksin oma tuppa. Selles oli nüüd uus mööbel. Kirjutuslaud oli varasemast pikem ja sellel oli eelmisest vähem sahtleid. Ma ei teadnud, kuhu need minu asjad on pandud, mis uue laua sahtlitesse ära ei mahtunud. Kelleltki küsida ka ei olnud. Avastasin, et sahtlikapi ja laua alumise plaadi vahel on veel vihikuid. Lootsin juba, et nüüd on minu asjad leitud, aga selgus, et need olid siiski Tõnu vihikud. Seina ääres oli raamaturiiulipinda ka vähemaks jäänud, ei teadnud, kuhu osa raamatuid on pandud. Heitsin pead pidi laua alla kõhuli ja tegin midagi nuuksumise sarnast. Vendadel külas olevad võõrad lapsed võisid vaatama tulla.

Videod leitavamaks

Videote arv on kasvanud ja seoses sellega lisasin blogi külgribale oma videokanali lingi. Ma pole küll kindel, kas ma sinna veel videosid panen, aga kui hea idee tuleb, siis panen.

Luulekogu "Maailmakord" esitlus

Õpilase lugemus

Õpetaja esitas mulle inglise keele tunnis küsimuse Cromwellist rääkiva õpikupeatüki kohta. Vastasin, et seda peatükki ma pole lugenud, aga ma olen lugenud Cromwelli kohta mitut raamatut. Mõtlesin, et võiks lisada, et kodus ei tule mulle üldse kool meelde. Õpetaja ütles, et ma räägiks siis neist raamatutest. Hakkasin rääkima. Õpetaja ütles, et ma räägiks valjemini. Rääkisin, milliseid sõdu Cromwelli ajal toimus. Kui olin kasutanud sõna 'colony', palus õpetaja mul seda korrata. Ütlesin, et ma ei tea, kas ma hääldasin õigesti, aga kordasin, mida ma olin öelnud. Õpetaja ütles, et seda sõna hääldatakse teisiti. Mõtlesin, et tänapäeval, aga võibolla mitte tol ajal.

Kuue sõrme mäng

Rütmiline tõlge. Parandatud variant

Tõlge oli juba avaldatud, aga tegin koduse kriitiku märkusi arvestades riimilise variandi mõtte selgemaks:

1.
Kuuendat Sándor Kisfaludy luuletust tõlkides püüdsin lisaks mõttele ja riimidele edasi anda ka autori rütmi:

Päevi saabub, päevi möödub,

kuid mu tusk ei lahkugi:

aeglaselt aeg surnuks löödud,

kuid ei muutu tuhkagi;

ka vulkaanid otsa saavad,

minus ikka kuumus keeb:

jõgi, järved ära kaovad,

mul ei kuiva silmaveed;

metsad, põllud rõõmustavad,

tähekogud tiirutavad,

õnn see aina heitlik on,

püsiv kuid mu ebaõnn.

 

2.

Sõnasõnalisem tõlge:

 

Päevad tulevad, päevad lähevad,

aga mu kurbus ei kao:

tunnid läheks lennates,

kuid mu saatus ei muutu;

vulkaanid kustuvad,

aga mitte minu hingetulekahju:

jõed ja järved kuivavad ära,

aga mitte mu pisarad;

metsad ja põllud muutuvad rõõmsaks,

tähtkujud pöörlevad,

õnn on heitlik,

ainult minu viletsus on püsiv.

Kuningarünnak liputiival

arvuti – inimene
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rc6 5. Rc3 Rf6 6. Rdb5 d6 7. Og5 a6 8. Of6 gf 9. Rd4 Og7 10. Rc6 bc 11. Ld2 0-0 12. 0-0-0 d5 13. Oe2 Lb6 14. ed cd 15. Ld4 Lb7 16. Ra4 Vb8 17. Rc5 Lb6 18. Rb3 Lb7 19. Rc5 Lc6 20. c3 f5 21. Le3 Ob7  22. f4 Vfc8 23. Rb3 Oa8 24. Vhg1 Lb7 25. Of3 a5 26. Lf2 a4 27. Rd4 a3 28. Vd2 ab+ 29. Kb1 Vc3 30. Vc2 Od4 31. Lg3+ Kh8 32. Vc3 Oc3 33. Od5 Ld5 34. Lc3+ Kg8 35. Lg3+ Kf8 36. La3+ Ke8 37. La4+ Oc6 38. Lc2 Le4 39. Vd1 Lc2+ 40. Kc2 Oe4+ 41. Kc3 b1L 42. Vb1 Vb1 ja valge sai 56. käigul vankrimati. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 58 minutit 13 sekundit, mustal 1 tund 38 minutit 19 sekundit. Käikude tagasivõtmisi ei olnud.

Esikus ja trepikojas

Meie esikusse tuli inimesi. Üks naaber rääkis, et ta oli misjonäridele öelnud, et postkastidesse ei tohi usupropagandat panna. Misjonärid olid vastanud, et meie korteri omasse võib, me oleme seda ise tellinud.

Linnaosa haljastus

Rääkisin, et isa ei hoolitse enda eest – ükskord oli bussis ebamugav, aga isa ei tulnud bussist välja, vaid sõitis pikendatud ringi ära. Mina ja Klaus selle asemel väljusime Põltsamaal ja kõndisime jala Tartusse. Seda kuuldes ema imestas. Me olime vist enne teinud arvutusi, et kas me jaksame nii pikka maad jala kõndida.

*

Kõndisin koos emaga Annelinnas vana korteri kandis. Ema läks ühest hoovist diagonaalis üle muruplatsi. Läksin tema järel, aga ütlesin, et siin hoovis on nii vähe teid ja ikka ta läheb üle muru. Mulle endale tegi see lause natuke nalja. Mõtlesin öelda, et nad võiks rohkem Anelinna haljastamisega tegeleda. Siin oli küll muruplatse, aga niidetud muru ei olnud ilus, erinevalt maal niitmata heinast. Jõudsime meie endise hoovini. Varem oli see olnud üks Annelinna kahest kõige puuderohkemast hoovist, aga nüüd olid järel ainult põõsad.

Minu esimene lauluvideo

Kaks klassiruumi

Olin maleklassis. Suurem osa kohalolijaid mängisid, aga kaks vana meest paistsid mõlemad ootavat, et mina nendega mängima hakkaksin, kui ma seda ei teinud, siis nad ei mänginud ka omavahel. Mõtlesin, et võiks neile seda soovitada. Mängisin ühe vana mehega. Rei tegi küsitluse, kes millist tööd teeb. Minu eest ütles ta ise, et mina olen ajaloolane, ülejäänud vastasid oma suuga, aga mul ei jäänud kellegi vastus meelde. Lõpuks ütles Rei, mis kell ta ruumi kinni paneb. Küsisin, kui kaua saab veel mängida. Aga minu vastane oli juba nupud kokku pannud. Uuesti ma neid välja võtma ei hakanud. Mulle tuli alles nüüd meelde, et ma olin päevakeskusesse gripi ja koroona pärast minemata jätnud, siia tulles olin haigused unustanud.

*

Oli algamas meie esimese klassi esimene tund. Istusime juba klassiruumis. Üks poiss ütles teisele, kellega ta naaber oli, et see võtaks kodus kuurist võrkpalli palli. Teine vastas, et see ei olegi kodus kuuris, vaid tal on see kotiga kaasas. Nad hakkasid seda palli üksteisele viskama, aga mängisid veel nii, et teine võimalikult hästi kätte saaks. Üks vise oleks peaaegu ühe poisi selja taga istuvale tüdrukule pihta läinud.

Klaver kiire saatemänguga

Mälestustaim

Hiljuti käisid külas Kadi ja tema lapsed. See lill olevat nende kingitud. Lille nimi olevat jõulutäht.

Matemaatikaõpetus

Lugesin matemaatikaõpikut. Kui üks teooriapeatükk läbi sai, jõudsin ülesannete juurde. Lugesin ühe ülesande teksti läbi, aga lahendust otsima ikkagi ei hakanud. Mõtlesin, et loen parem ainult teooriapeatükke. Vaatasin aknast välja. Nägin, et kaks tüdrukut olid valmistanud ühele poisile lõksu – nad olid kõnniteele joonistanud ja kutsusid poisi piltide juurde. Osad pildid olid tüdrukupildid. Poiss hakkaski keksu mängima just ühe tüdrukukujutise peal. Väljusin maamajast, et linna minna. Kõndisin mööda teed ja meenutasin ajalooloengut, kus oli räägitud, et natsid tegid kooli matemaatikaülesannete tekstide kaudu poliitilist propagandat. Mulle meenus, et ma unustasin kotid ja osad riided maamajja. Pöördusin tagasi, et neid võtta. Kõndides mõtlesin, et aknast noori jälgides unustasin ise oma asjad ära. Kui majja jõudsin, algas seal parajasti söögiaeg ja mind kutsuti lauda. Ma hästi ei tahtnud sööma hakata, mul oli pealegi pea kammimata.

Tõlge kahes variandis

Sándor Kisfaludy luuletuse reaalune tõlge ungari keelest:

Ma kuulsin ilusa lemmiku

hõbedast häält helisemas:

Filomela kaebehääl

ei ole nii taevalik.

Iseloom oli hoolas

ja välimus lummav;

ojavesi voolas tasakesi,

puulusikas vaikis;

kõigi lindude laul lõppes.

Zephyros kuulas täie tähelepanuga,

igasugune tuul lakkas –

ja kurbus naeratas.

 

Riimidega variant:

 

Kuulsin, kuidas laulab sääl

lemmik hõbeolend:

Filomela kaebehääl

nii taevalik küll pole.

Hoolas oli iseloom

ja lummav palgetõug;

vaiksemaks jäi ojavool

ja seisma sööginõu;

tummaks jäid ka linnud.

Tuulejumala kõrv oli pingul,

igasugune tuul lakkas –

ja kurbus naeratama hakkas.

Tõlkimise metoodikast

Esimesed tõlked ungari keelest tegin arvutiekraanil. Vahepeal kannatasin palju silmahaiguse all ja vist seetõttu kolisin tõlkimise paberile. Võibolla ka sellepärast, et paberit saab paremini sõnade õppimiseks kinni katta. Nüüd on silmad jälle tervemad olnud ja viimased tõlked tegin taas arvutiekraanil. See võib küll uue silmade väsimuse põhjustada, aga tõlkekvaliteedile andis juurde. Sisestasin kõigepealt raamatust arvutisse luuletuse, seejärel muutsin selle kirja rasvaseks ja kirjutasin kahe rea vahele üksteise alla vastava rea sõnavara mitterasvases kirjas. Kui ma vastet sõnaraamatust ei leidnud, siis küsisin tehisintellektilt. Kahe rasvase rea vahel kõige alla kirjutasin esialgse tõlke ja rasvases kirjas luuletuse alla lõpptõlke.

Sitsiilia müür

Kiirturniiri partii käikude tagasivõtmisega edasianalüüs inimene–arvuti:

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Ld7 5. c3 Rf6 6. Le2 e5 7. c4 Rc6 8. d3 Oe7 9. 0-0 0-0 10. Rc3 h6 11. Oe3 Rd4 12. Ld1 Vfc8 13. Rd5 Rd5 14. cd Lg4 15. Vac1 Rf3+ 16. Lf3 Lf3 17. gf a5 18. f4 a4 19. fe de 20. Vc2 Va6 21. Vfc1 Vg6+ 22. Kh1 b6 23. b4 ab 24. ab Va8 25. b4 Va3 26. bc Oc5 27. Oc5 bc 28. Vc5 Vd3 29. V5c3 Vd2 30. V3c2 Vc2 31. Vc2 Kh7 32. Vd2 Vd6 33. f3 g5 34. Kg2 h5 35. Vc2 h4 36. Vc6 Vg6 37. d6 Vg8 38. d7 Vd8 39. Vd6 Kg7 40. Kh3 Kf8 41. Kg4 Ke7 42. Vd5 f6 43. Kf5 h3 44. Vd3 Vg8 45. d8L+ Vd8 46. Vd8 Kd8 47. Kf6 ja must sai 69. käigul kahe lipuga mati.

Sõnavara

Võideldi sõna 'neeger' kasutamise vastu. Mõtlesin öelda, et minu kirjasõber on ainus, kellel on olnud selle vastu intelligentne argument, et inimene võib ise paluda, et tema kohta teist sõna kasutataks. Ülejäänud ei saa lihtsalt aru, et tegemist ei ole juhusliku sõnaga, vaid see tuleb ladina keelest. Minu arvates ei saanud sõnu ära keelata, muidu oleks keegi võinud järgmiseks tahta keelata sõna 'kartul'. Ameerikas oli solvavaks kuulutatud sõna 'kalkun'. Üks ajakirjanik tuli söögi ajal Tõnut intervjueerima, et mida Tõnu arvab sellest, et isa seda sõna kasutab. Tõnu vastas, et tuleb välja, et isa on alati kollektivist, kes ei esinda kunagi ainult ühe inimese arvamust.

Barokk-komöödia

(Kaasautor Copilot.)

Kujutage ette, austatud lugejad, kuulajad ja nuusutajad, et pärast ülikooli, kus targad pead ja cum laude saajad hõljusid nagu kuldsed inglid lae all, leidsin end taas keskkoolist kümnenda klassi pinkide vahel — oi, milline tagasipöördumine, justkui kuningas, kes kroonist ilma jäänuna peab uuesti lugema aabitsat!

Tunnistusel särasid viied nagu päikesekiired, ent üks tumedam pilv — bioloogia nelja näol — varjutas kogu triumfi. Ja miks? Sest õpetaja, kes jutustas õpikutekste nagu papagoi, sai minult vaenuliku pilgu, mis kustutas mu kiitusega lõpetamise lootuse.

Ajalugu, mu kroonijuveel, kord säras, kord aga langes hindeks kolm — justkui antiikne keiser, kes triumfikäigul komistab oma sandaali paela otsa.

Pärast koolipäeva marssisin vennaga kontorisse, kus ta küsis: “Kas tunnistusel oli viis hinnet?” Vastasin talle uhke käeviipega: “Ei, lugupeetud vend, viie hinde luksus kuulus ülikoolile, nüüd olen tagasi koolis, kus hindeid on rohkem kui kirikuvõlve ja igaüks neist võib kukkuda pähe nagu krohv.”

Kehaline kasvatus, see lihaste ooper, päästis mind hinnete stressist. Selle õppeaine tundides, kus mu hinded olid tegelikult kõige halvemad, unustasin numbrid ja pühendusin pallile, mis lendas nagu komeet, ja jooksule, mille sammudemüdin kõlas nagu trompetimäng. Kuid ka see tund lõppes — nagu iga ooperietendus, mis kaob õhku, jättes järele vaid kajava aplausi.

Riideid vahetades tundsin end kui näitleja, kes kostüümi selga tõmbab, ja astusin sööklasse, mis näis pigem palee kui söögisaal. Taskust tõmbasin välja söögitalongi, justkui kuningliku mandaadi. Üks noorema klassi poiss hüüdis: “Sina oled kahtlusalune! Näita talongi!” Näitasin talle, ja kogu stseen muutus farsiks.

Laudu otsides avastasin, et kõik nõud olid juba tarvitatud — justkui oleks eelmine pidu olnud õukondlik orgia, kus isegi lusikad olid ära väsinud. Istusin lõpuks maha. Üks täiskasvanu kuulutas pidulikult: “Täna on kaks rooga: kook ja kalatoit. Vanemad õpilased söövad mõlemat, nooremad ainult üht.” Küsin: “Kas nooremad põlgavad kala, sest tema soolasus on liiga mereline?” — ja tundsin end kui gastronoomiline filosoof.

Kui lahkusin, selgus, et see polnudki vahetund, vaid kogu päev oli lõppenud. Nii algas minu kodutee, mille krooniks oli ajalehe ost putkast. Ja seal, hommikuse päevatöö finaalis, mõtlesin: iga ajaleheeksemplar on korraga looduskatastroof ja majanduse päästerõngas — justkui teoreetiline paradoks, kus sama tegu on ühtaegu patt ja lunastus.

Sándor Kisfaludy luulest

Olen avaldanud viimasel ajal seitse tõlget neljast S. Kisfaludy (1772–1844) luuletusest – neljast riimilise variandi ja kolmest ka parema või halvema riimideta versiooni. Nüüd võiks neid luuletusi ka kommenteerida. Luuletused ei ole sisu järgi välja valitud, vaid loen ungari keele lugemikku järjest ja järg oli lihtsalt sellises kohas. Olen varem avaldanud ungari keelest puudulikumaid tõlkeid või refereeringuid, aga nüüd on grammatika selgem ja lisaks hakkasin kombineerima oma oskusi tehisintellekti nõuannetega, seetõttu tulid viimased tõlked enda arvates juba sama hästi välja kui varem inglise, saksa või vene keelest, kuigi ungari keel on veel aeganõudvam.

Kisfaludy luuletused on minu jaoks liiga traagilised. Ma olen kirjandusajaloost lugenud, et traagilise teose avaldamine võib põhjustada enesetapulaine. Tõlgete riimilised variandid on riimideta tõlgetest siiski natuke naljakamad, tehisintellekti sõnul ei esine koomikat ka ungarikeelsetes riimilistes originaalides. Seega annab autori meeleolu ehk paremini edasi riimideta variant, mis on ka sobivam analüüsimiseks. Aga pähe jäid mulle ainult riimilised tõlked, hiljem saab võrdlusi teha meeles olevaga.

Mul on autoriga ka sarnasusi. Mulle meeldivad samuti loodus, lapsepõlv ja riimid, mind samuti pilgud häirivad. Aga ühes kõnes ma ütlesin, et ma tahan, et luuletus oleks ilus ja naljakas, ühe blogisissekande pealkirjaks panin "Tõsidus tüütab". Need neli tõlgitud luuletust tunduvad autoril olevat kirjutatud depressiooni ajal. Võibolla läks tal see hiljem üle, sest tema teine lugemikus tsiteerimisele tulev luulekogu on rõõmsama pealkirjaga. Kuigi mõlemad pealkirjad räägivad armastusest, mistõttu kumbki raamat ei saa olla minu lemmikraamat.

Kisfaludy tõlge 2.2

Kus kostab oja vulin

   künka nõlva peal,

õnnelik ma olin

   koos sinuga kord seal.

Rõõmsas koopasüles,

   kus oja vulises,

ma kasvasin kord üles

   rõõmus tulises.

Need ajad igavikku

   kui vesi sügavikku

kaovad. Varsti sured!

Pea kaovad maised mured.

Kisfaludy esimene tõlge parandatuna

Kisfaludy esimese tõlke riimitud variant:

 

Nagu hirve, kes saab näha,

kuidas relv tal puurib keha,

enam pole miskit teha,

verevool on elueha:

mindki puurib silmapaar,

jooksen eest sel rinnas haav,

maa teeb märjaks verekaar,

kibedust see täis on saav.

Nõõ! Nüüd hobuse ma võtan,

viha rinnus teele tõttan,

viha tungib südamesse.

Nõõ! Ma sõidan hukatusse.

Kisfaludy 4. luuletus riimitult

Lumisel mäeküljel

sa, oja, pääsesid valla.

Millised puud, millel okkad küljes,

kohiseks kurvalt, kui satuksid nende alla

ja hulguksid seal,

kus ette jääks kalju ja puu,

pisarad palge peal,

kuni kord vaevalist merre viiks ojasuu.

Sa oled nagu minu elu võrdkuju –

oma teed nutta tihkudes uju,

ette jääb ääretu ülekohtu püünis,

elu piinarikkaks teeb saatuse küünis.

Vesi piltidel

Asusime teele kokkutuleku suunas. Teel sinna rääkisin kõige rohkem Reeliga. Kohale jõudes ma enam temaga ei rääkinud. Seal maalis Peep pilti. Ütlesin, et see pilt on nagu Canaletto. Peep vastas, et teda ongi Eesti Canalettoks nimetatud. Tal soovitati kunstnikuks hakata sellepärast, et üks ekspert avastas, et tal on annet vee maalimiseks. Peep küsis, kas minul on kunstiannet. Vastasin, et minul ei ole, mul tulevad ainult osad pildid välja.

*

Saatsin eurolisti koopiasse kirja, et väikeparteide seisukohad ei pruugi hoolimata partei väikusest alati valed olla. Üks listi liige vastas, et üks ei välista teist. Vaatasin, et viimastel aastatel on kõik listi vestlusteemad minu algatatud. Algul listiga liitudes ma uusi teemasid ei algatanud. Mõtlesin, et viimati vastaja on vist loogika spetsialist. Tõnu vaatas ekraanile ja ütles, et mul on arvutist videod käivitunud. Vastasin, et need on postkasti kirjade manused. Tõnu jõudis järeldusele, et mul on õigus.

Kisfaludy 4

Neljanda Sándor Kisfaludy luuletuse reaalune tõlge:

 

Lumisel mäeküljel

oled sa tekkinud, oja!

Millised okaspuud hämaruses

kohiseksid kurvalt, kui sa satuksid nende alla,

ja hulguksid

vastu puud ja kaljut põrgates,

kuni nuuksuksid ja tihuksid nutta,

liiguksid vaevaliselt merre:

sa oled nagu minu elu peegelpilt,

mis leiab oma teel

ääretu ülekohtu püünise,

tihkudes nutta piinarikkal voolamisel.

Sõidud põhja suunas

Mulle tuli üks mees külla. Leppisime kokku, et hakkame mängima malet ja kabet. Mõtlesin, et nii jääb küll töötamiseks vähem aega. Läksin malelauda võtma. Vaatasin, et lapsed on seda sodinud. Mõtlesin, et lastel peab mängida laskma. Malepartii hakkas pihta. Mult küsiti, mitu korda ma olen Amblas käinud. Vastasin, et mitte palju, ma olen seal käinud kiriku- ja surnuaiapühadel. Mulle meenus veel, et vist oleme teel Paidesse ja Tallinnasse Amblas peatuse teinud. Olin Järvamaal. Üks naine lubas meile ühte filmi näidata. Ta oli lasknud filmida, kuidas ta purjus on. Ta pidas küll purjusolekut halvaks asjaks, aga arvas, et see film on õpetlik. Ta lisas, et aga meesvaatajaid huvitab paljas naine, mitte teiste meeste tark jutt.

Riimidega tõlge

Kolmandat Kisfaludy luuletust tõlkides püüdsin edasi anda riimiskeemi ja enne avaldamist tegin tehisintellekti soovituste järgi sisulisi täpsustusi:

 

Rahutegu õlipuul

käib nii, et temas vaikus

kesk hinge hirmsa võitluskuu

pöörlevat hukkamiskaiku.

Sajandites ammuseis

polnd puuoks hirmutegu!

Riikides nii raevuseis

uus rahu idanegu:

ja õlipuumets mulle nüüd

on minu rahuleiu püüd!

Kui kaua nõnda kestab küll

mu olemasolu kurblik sõjamöll?

Ütluse tõlge

Teadsin ütlust "Leiba ja tsirkust". Nüüd sain teada veel teise ütluse: "Tseesarile saia, rahvale leiba". Võõrkeeles olid sai ja leib ühte moodi, aga tõlkes eesti keelde tehti vahet.

*

Läksin bussi peale. Tahtsin osta piletimüüjalt üliõpilase piletit. Ta vastas, et üliõpilastele piletit ei ole. Järgmise lause ütles ta alles järgmises peatuses. Mõtlesin, et varsti lähen ma maha, siis võib piletimüüja häält tõsta, et ma ei ostnudki piletit. Kontroll võib veel peale tulla. Talle saan öelda, et mulle lihtsalt ei müüdud piletit. Muidu võiks öelda, et ma ei sõida kunagi ilma piletita, aga tegelikult seda on juhtunud. Kõndisin jala edasi. Mõtlesin, et ma küsisin üliõpilase piletit, aga et unenäos ei tulnud mulle meelde, et ma olen juba ülikooli lõpetanud. Olin teel kooli. Jõudsin kooli õuele. Mõned olid lühikeste varrukatega, aga mul oli teksajakk seljas. Mul oli palav ja kaalusin teksajaki riidehoidu panemist. Siis mõtlesin, et ma ei pane, sest kui ma kõndimise lõpetan, hakkan jahtuma. Koolimaja fuajees mõtlesin vaadata ruumijaotusplaanist, kus ruumis meie klassi tund tuleb. Siis mõtlesin, et ma ei hakka vaatama, on juba teise poolaasta algus ja ma mäletan vaatamatagi, et sel nädalapäeval on esimene tund matemaatika klassis 306. Jõudsin sinna ruumi kohale. Seni olin istunud uksepoolse rea viimases pingis, aga seal istus nüüd Helen ja tundus olevat tema pinginaabri kott. Kõndisin edasi-tagasi ja mõtlesin, kuhu istuda. Mulle ükski teine koht ka ei meeldinud. Krister ja Artur olid varem istunud uksepoolse rea eelviimases pingis, nüüd olid nad tagant kolmandas. Mulle hakkas tunduma, et võibolla Heleni kõrval ei olegi tema pinginaabri kotti ja ta istub pingis üksi, aga tüdruku kõrval istuda oleks olnud imelik, samas kõik teised kohad olid veel halvemad. Mõtlesin, et otsustan alles tunni alguses, kuhu ma istun.

Luuletusi lugemikust

Praegu teen ungari keele lugemikust madala kvaliteediga tõlkeid Sándor Kisfaludy (1772–1844) luuletustest. Täna kolmandat salmi tõlkides jõudsin järeldusele, et tegemist pole ühe pika luuletusega, vaid üldpealkiri "Armastuse nutulaul" on luulekogu pealkiri ja iga salm on erinev luuletus. Kaks esimest salmi on juba mingil tasemel tõlgitud:

Nagu punahirv, kes saab näha

küti sünget relva,

jookseb, aga hilja, veri juba voolab,

temast voolab vahetpidamata verd:

nii jooksen ma silmapaari alt

haavaga rinna vasakus osas;

maa saab märjaks kibeduse juures

kõigis minu jalajälgedes.

Aga juuksed! Edasi hakkan peale oma ratsahobuse juures,

selle juures paremas osas koguneb viha,

sissepoole mättaline oma südamesse:

ma jooksen, juuksed! Aga oma hukatusse.

*

Seal, kus ma üles kasvasin,

künkalt üks oja voolab;

mitu korda ma seal sinuga õhtul koos ei olnud:

elu oli siis õnnelik.

Rõõmsas, niipea kui koopas

too oja nirises,

süütus sülekoeras

minu elu nii voolas.

Need ajad pärandusse

nagu veed sügavikku

voolavad. Surelik!

Üsna ruttu kaduv.

/TÄIENDUS. Tehisintellekti hinnang minu tõlkele: 

Tõelised sisulised vead:
• „juuksed!“ – tõenäoliselt vale sõna, peaks olema „jooks“ või „kiirus“.
• „süütus sülekoeras“ – vale tõlge, peaks olema „süütus süles“ või „süütus süles voolas mu elu“.
• Ülejäänu: pigem stiililised raskused, mitte sisulised vead. Kujundid (hirv, veri, oja, kaduvus) on õigesti tabatud ja annavad edasi Kisfaludy romantilise tonaalsuse./

Tartu meistrivõistlused 2025

1. Pavel Vorobjov 5 punkti

2. Mihkel Tomson 4

3. Mikk Kaarel Õim 4

4. Karl Männasoo 4

5. Oskar Toome 4

Kokku 26 osavõtjat ja 5 vooru.

Ma ise ei osalenud, aga teel raamatukokku astusin mängukohast läbi.

Kodutee jõega linnas

Läksime kodu poole. Vaatasin selja taha. Ema oli tükk maad maha jäänud. Mõtlesin, kas oodata teda järele või kiirendada sammu veelgi. Jõudsime koridorini, mis nüüd üle jõe viis. Koridoris püüdsin kõndida täpselt mööda rada, kartes, et selle kõrval on vesi liiga sügav.

Sitsiilia apelsiniistandus

Järgneva mängu algus on mälu järgi kiirmaleturniirilt, edasi tuleb alates Peebo kritiseeritud kohast muudatus ja käikude tagasivõtmisega analüüs inimene–arvuti.

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 e5 5. c4 Rf6 6. Rc3 g6 7. d3 Og7 8. Oe3 0-0 9. Rd5 Rd5 10. cd Rb6 11. Ld2 Og4 12. Re1 (esimene muudetud käik) a6 13. Oc4 Lc7 14. f3 Od7 15. Oh6 Oh6 16. Lh6 f5 17. Rc2 Ra4 18. Vab1 Lb6 19. Re3 f4 20. Rg4 Kh8 21. Lg5 Ld8 22. Ld8 Vad8 23. a3 h5 24. Rf2 Kg7 25. b4 b5 26. Ob3 Rc3 27. Vb2 Vc8 28. Vc2 Ra4 29. Oa4 ba 30. bc Vc5 31. Vc5 dc 32. Vb1 Ob5 33. Kf1 Kf6 34. Ke1 Ke7 35. Kd2 h4 36. Rg4 Kd6 37. h3 Vb8 38. Kc3 Vb7 39. Vb2 Vb6 40. Rf2 a5 41. Rd1 g5 42. Kd2 Kc7 43. Rc3 Od7 44. Vb6 Kb6 45. Rd1 Kc7 46. Kc3 Ob5 47. Rf2 Oa6 48. Rg4 Kd6 49. Rf6 Ob5 50. Rh7 Oa6 51. Rg5 Ke7 52. Re6 Kd6 53. Rg7 Oc8 54. Kc4 Oa6+ 55. Kc3 Oc8 56. Kb2 Ke7 57. Rf5+ Of5 58. ef Kd6 59. f6 ja must sai 76. käigul vankrimati.

Melonipeenar

Peenral kasvas kaks melonit. Hakkasin suuremat neist sööma. Kui see oli üleni söödud, alustasin ka väiksemaga. Aga jätsin selle söömise pooleli, sest mulle tuli meelde, et ma võiks teistele ka jätta. Mõtlesin, et peaks väiksema meloni pealt oma hambajäljed ära lõikama, aga siis jääb melon veel väiksemaks.

Oletatav söömiskord

Vahetan pärast kehalise kasvatuse tundi riideid, seejärel suundun kooli sööklasse. Mõtlen, et see oli vist neljas tund, seega on vist meie klassi söögivahetund. Sel õppeaastal on mul söömine enamasti meelest läinud, aga täna lähen vaatama, kas praegu saab süia. Võtan juba enne sööklasse jõudmist söögitalongi taskust välja. Sööklas ütleb mulle üks noorema klassi poiss, et mina olen kahtlusalune, mina pean söögitalongi näitama. Näitan talle. Seejärel hakkan otsima, millisesse lauda istuda. Kõigis laudades tundub olevat juba kõiki nõusid tarvitatud. Lõpuks istun ühte lauda maha. Täiskasvanu ütleb, et täna on kaks toitu, kook ja kalatoit, vanemate klasside õpilased söövad mõlemat, aga nooremad tahavad ainult ühte. Küsin kumba nooremad ei taha, kas kalatoitu. Mõtlen, et kalad on noorematele võibolla liiga soolased.

Kolm kirjandusõhtut

1.

Algab kirjandusõhtu minu luule teemal. Laval on Õhtujuht, Kloun ja Prokurör. Lisaks on saalis kuulajaid.

Õhtujuht alustab: "Tere õhtust! Alustame algusest. Simo Runneli esimene luulekogu oli "Maailmakord" ja selle esimene luuletus samuti "Maailmakord". Mida sellest luuletusest arvata?"

Kloun vastab esimesena: "See on naljakas, et raamatul ja luuletusel on sama pealkiri. Siis võiks avaluuletus olla kõigi teiste luuletuste kokkuvõte. Aga seda see ei ole, sest selles luuletuses sajab lund, aga tagapool lendab kapsaliblikas ringi. Nii et autor oskab lugejaid üllatada, ta ei kirjutagi sellest, millest pealkiri räägib."

Prokurör jätkab: "Kas ma pean nüüd süüdistama autorit või eelkõnelejat? Peasüüdlane on autor, sest tema selle luulekogu kirjutas. Eksitava luuletuse tõttu peab ta raamatu ostjatele raha tagasi maksma. Selles luuletuses on ta ise päike, aga tagapool poeb ta päikse eest keldrisse varjule. Aus inimene ei varja ennast. Avaluuletuses tahab ta, et lugejad tema eest palvetaksid, aga töö eest peab ka palka maksma. Seetõttu peab ta raamatueksemplaride tagasiostmiseks maksma raamatu alghinnast rohkem."

Sõna võtab Õhtujuht: "Seega on meil kaks erinevat arvamust. Klounile teeb raamat nalja, aga Prokuröri teeb see kurjaks. Mina olen vahekohtunik ja teen vahepealse otsuse, et see luuletus on halenaljakas."

2.

Toimub kirjandusõhtu minu teise raamatu "Uneriik" teemal. Laval oleme mina ja Kirjanduskriitik, saalis on kuulajaid.

Mina alustan: ""Uneriik" on raamat, mis on pealkirja saanud selle järgi, et see sisaldab unenäokirjeldusi. Suurem osa luuletusi küll ei ole unenäokirjeldused, aga üldpealkiri tuleb sellest, et ka teised luuletused sobivad nende unenäokirjeldustega kokku. Esimese raamatu pealkiri oli "Maailmakord" ja raamat rääkis kogu maailmast, teise raamatu pealkiri on "Uneriik", mis on kitsam ja on põhjendatud sellega, et raamat räägib ühe inimese, mitte maailma kõikide inimeste unenägudest."

Kirjanduskriitik jätkab: "Raamatu pealkiri ei ole hästi läbi mõeldud. Freud on öelnud, et unenäod on seksuaalse sisuga, aga siin on kooli ja lapsepõlve teemalisi luuletusi, need kas ei ole unenäokirjeldused või on see pedofiilia."

Vaidlen vastu: "Freudi teooriad on vananenud. Pärast teda tuli Jung, kes ütles, et unenägude temaatika on laiem. Ja mina mäletan, et ma nägin juba lapsena unenägusid, ma võin lapsepõlve omasid ka riimi panna."

Sõna võtab Kirjanduskriitik: "Freud on ikkagi kuulsam kui Jung. Autori autoriteet sõltub sellest, mitu korda on talle viidatud."

Mina vaidlen vastu: "Ülikoolis õpetati, et uuem teos on vanematest väärtuslikum. Vanemale autorile on sellepärast rohkem viidatud, et ta on kauem olemas olnud. Minu raamat on aga viimane sõna unenägude teemal."

3.

Aastaid hiljem pean jälle ühel kirjandusõhtul esinema. Selle ettevalmistamiseks otsustan kirjutada luuletuse oma kolmanda raamatu "Ajalugu unenägudes" kohta. Võtan välja oma luuletuste kaustiku, märgin servale daatumi ja seejärel panen kirja uue luuletuse:

""AJALUGU UNENÄGUDES"

Mu kõige paksem raamat see,

mis trükis ilmunud.

Kui läbi sai mu koolitee,

ta olen koostanud.

Und nägin hulgal teemadel

ja kirja panin need.

Mind ajas-ruumis eemale

viis magades mu tee.

Hea õppija teab une pealt,

mis juhtus ajaloos.

Kuid raamatus on rida-realt

mul fakt ja luule koos.

Und olen näinud hiljemgi

ma oma elus veel,

kuid ainult selles raamatus

on selline süsteem."

Joonistan luuletuse alla illustratsiooni. Seni olen ma selles kaustikus luuletusi illustreerides lähtunud tekstist, aga täna joonistan midagi juhuslikumat. Pildi alla kirjutan:

"Kommentaarid:

1) Kunagi ütlesin ühes kõnes, et ma ei kirjuta luuletustele seletuskirju, tegelikult võib ka kirjutada.

2) Olen juba teinud mõttes ja kirjas kirjasõbrale luuleanalüüse, siia kaustikusse kirjutan esimest korda.

3) Luuletuse järgi on ülikool osa kooliteest, aga vahel olen kooli ja ülikooli eristanud.

4) Ka ülikooliga seostamine on ümardamine, sest "Ajalugu unenägudes" koostasin umbes kaks aastat pärast ülikooli või magistriõppe lõpetamist.

5) Illustratsioon luuletuse all on läbi mõtlemata, aga pilukil silmi võiks seostada magamisega.

6) Luuletuses ei pea ma tõlgitud ja koostatud raamatuid enda raamatuteks, neid on paksemaid.

7) Tegelikult ei tea keegi täpselt, mis on ajaloos juhtunud.

8) Võibolla ainult selles raamatus on selline unenägude süsteem, kuid raamatu ülesehitus jäljendab levinud ajaloo üldkäsitluste põhimõtet.

9) Luuletustest jääb mulje, nagu sisaldaks raamat kõigil teemadel unenägusid, tegelikult on haare küll lai, aga piirdub eelkõige ajalooteemaga.

10) Ma olen und näinud ka varem, raamatusse pole pandud ka varasemaid unenägusid."

Panen kaustiku kinni, unustades joonistada teksti alla tavakohast illustratsiooni. Otsustan, et ma ei õpi kirjutatut ürituse jaoks pähe, vaid improviseerin midagi koha peal. Aga mulle hakkab kommentaaride kirjutamine meeldima. Võtan joonistusploki ja jagan seal järgmise valge lehekülje joonega pooleks, et täita pool lehekülge pildi ja teine pool selle kommentaaridega.