Täna hommikul aknast välja vaadates on nähtavus sama halb kui suvel lehtede vahelt, sest okstele on langenud nii palju lund. Ema protesteeris sõna "halb" vastu, sest pidas vaatepilti nii ilusaks. Ta avaldas kartust, et varsti puhub tuul lume okstelt maha. Mina ütlesin, et kui ei puhu, võivad oksad murduma hakata.
Ärkasin jälle vara. Täna oli haruldane juhtum, et magamaminekueelsest valmistumisest hoolimata ei tulnud unenägudest peaaegu midagi meelde. Lõpuks meenus ainult see, et unenäos sõitsin linnaliini bussiga, kus oli üks tuttav naine, kellega me algul üksteist hästi ära ei tundnud. Unenägude puudus ilmselt siiski ei näita teooria paikapidamatust, vaid on tingitud sellest, et ma ei ole juba nädal aega päris terve. Terviseprobleemid ei tähenda minu meelest raamatu ilmumisega seotud stressi, vaid on seotud külmetuse ja nakkusega. Aga külmetasin arvatavasti siiski sel ajal, kui hakkasin külma käes vennale oma raamatu illustratsioone näitama.
laupäev, veebruar 28, 2009
reede, veebruar 27, 2009
Ahne vanker
Täna oli turniiril mõtlemisaeg 10 minutit. Osavõtjaid oli 12 ja mängiti ringsüsteemis. Esimeseks tuli Raidväli, teiseks sama arvu punktidega Ivainen, kolmas oli Abram. Mina läksin mängima ainult sellepärast, et ärkasin hommikul oodatust varem. Tulin teise poolde 4,5 punktiga.
Eelmisel reedel ma ei osalenud, aga osavõtjaid oli samuti 12. Võitis samuti Raidväli, teine oli Seljodkin, kolmas Harujõe.
Tänastes mängudes ma esimeses voorus võitsin Abramit, teises kaotasin Raidväljale, kolmandas Tättele, neljandas Ivainenile, viiendas viigistasin Metsojaga, kuuendas Puisiga, seistsmendas võitsin Põvvatit, kaheksandas kaotasin Kääbile, üheksandas viigistasin Ojastega, kümnendas kaotasin Partsile, üheteistkümnendas võitsin Seljodkinit.
Partii Runnel-Abram oli selline:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. Rc3 Rb6 11. Og5 h6 12. Oh4 Vc8 13. Vac1 a6 14. Vfd1 Kh7 15. e5 Rd5 16. Rd5 Vc1 17. Rf6+ ef 18. Vc1 g5 19. ef Lf6 20. Le4+ Lg6 21. Lb7 gh 22. Lb6 h3 23. g3 Le4 24. Rh4 Of6 25. Lc6 Lc6 26. Vc6 Oh4 27. gh Vg8+ 28. Kf1 Vg2 29. Vc3 Vh2 (Sellest käigust on tingitud sissekande pealkiri.) 30. Vg3 f5 31. b4 f4 32. Vg1 f3 33. a4 Vg2 34. Vg2 fg+ 35. Kg1 Kg6 36. b5 ab 37. ab Kf5 38. b6 Ke4 39. b7 Kd4 40. b8L Ke5 41. Lh8+ Ke4 42. Lh6 d5 43. Le3+ alistus.
Eelmisel reedel ma ei osalenud, aga osavõtjaid oli samuti 12. Võitis samuti Raidväli, teine oli Seljodkin, kolmas Harujõe.
Tänastes mängudes ma esimeses voorus võitsin Abramit, teises kaotasin Raidväljale, kolmandas Tättele, neljandas Ivainenile, viiendas viigistasin Metsojaga, kuuendas Puisiga, seistsmendas võitsin Põvvatit, kaheksandas kaotasin Kääbile, üheksandas viigistasin Ojastega, kümnendas kaotasin Partsile, üheteistkümnendas võitsin Seljodkinit.
Partii Runnel-Abram oli selline:
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. Rc3 Rb6 11. Og5 h6 12. Oh4 Vc8 13. Vac1 a6 14. Vfd1 Kh7 15. e5 Rd5 16. Rd5 Vc1 17. Rf6+ ef 18. Vc1 g5 19. ef Lf6 20. Le4+ Lg6 21. Lb7 gh 22. Lb6 h3 23. g3 Le4 24. Rh4 Of6 25. Lc6 Lc6 26. Vc6 Oh4 27. gh Vg8+ 28. Kf1 Vg2 29. Vc3 Vh2 (Sellest käigust on tingitud sissekande pealkiri.) 30. Vg3 f5 31. b4 f4 32. Vg1 f3 33. a4 Vg2 34. Vg2 fg+ 35. Kg1 Kg6 36. b5 ab 37. ab Kf5 38. b6 Ke4 39. b7 Kd4 40. b8L Ke5 41. Lh8+ Ke4 42. Lh6 d5 43. Le3+ alistus.
Toetage piparkookide valmistamist
Olime Paide köögis. Vaatasin kraanikausi põhjas olevat auku. See oli kaev, kust vett võeti. Ütlesin, et ei tea, kui sügav see on. Ta tundus olevat üsna sügav, aga kogu sügavus ei paistnud silmale ära. Vastati, et see koosneb rohkem kui kolmest torust. Pakkusin, et toru on meetri pikkune. Täpsustati, et veel pikem.
Ühes riigis oli suur tulekahju. Kõik oli mattunud suitsu ja inimesed põgenesid. Nad kaebasid, et kes tooks küll nende looduskaitsealale endised ajad tagasi. Leeke polnud näha, aga üks eriti kuuma punkti astunud inimene suri. Teised jäid tulekahjust hoolimata ellu. Panin tähele, et näen järjest selgemalt, suits on hajunud. See oli vinduv tulekahju.
Lamasin voodis. Esikus saadeti ühte kodust lahkujat. Kui uks oli lahkuja järel sulgunud, oli saatja veel esikus. Tegin silmad lahti ja nägin saatja silma, mis algul vaatas ukse poole ja seejärel pöördus minu poole. Panin ruttu silmad kinni tagasi. Mulle see vahejuhtum ei meeldinud, sest ma teadsin, et kui üks inimene näeb kellegi silma enda poole vaatamas, siis näeb vaataja omakorda vaadatava silma enda poole vaatamas. Ma ei teadnud, kas see oli ema või Pille silm. Hüüdsin: "Pange see lollakas uks vahelt kinni!" Pille oli ukse sulgemise vastu, aga ema sulgeski.
Oli vaja otsustada, mille jaoks Kultuurkapitalilt raha taotleda. Mõtlesin taotleda munatopsi ostmiseks. Selleks tuli saata näidiseks Kultuurkapitalile juba olemasolev munatops koos selle sees oleva asjaga. Aga kuna seda poleks tagasi saanud, tuli taotleda raha kahe munatopsi jaoks, et vana asendada ja uus lisaks saada. Märkasin, et oleksin peaaegu ära saatnud sinise munatopsi, mis oli minu lemmik munatops ja mida oli ainult üks. Otsustasin selle asendada valgega. Kui Henn küsis, mille jaoks ma raha taotlen, siis vastasin, et piparkoogivormide jaoks. Piparkookide tegemine on loominguline tegevus, nii et selle toetamine pidi kuuluma Kultuurkapitali pädevusse. Aga mõtlesin, et kui ma kirjutan taotlusesse "piparkoogivormide jaoks", siis arvatakse, et ma tahan saada raha lihtsalt jõuluhooajal ära elamiseks. Seetõttu tuli kirjutada "piparkookide valmistamiseks". Varem oli jagatud raha arvutite ostmiseks, piparkoogivormid olid samasugune loomingulise töö abivahend, aga nende jaoks raha eraldamine oleks olnud esmakordne. Sellele oleks läinud väike summa. Lehitsesin "Sirpi". Seal oli Ustavi venna raamatu reklaam, mida avaldati mitu nädalat järjest. Varem oli sama moodi reklaamitud Ustavi enda raamatut. Oli olnud ka juttu, et minu raamatut hakatakse varsti reklaamima, aga ma ei teadnud, kas see pidi tähendama samasugust mitmes "Sirbi" numbris avaldatavat teadet. Mõtlesin, et on imelik, kui inimesed ostavad raamatu just selle põhjal, et on ajalehes reklaami näinud, kui raamatupoes näevad nad palju muid raamatuid ka. Aga siiski, kui inimene poleks reklaami näinud, ei pruugiks ta reklaamitavat raamatut poes märgata. Ajalehes oli ühe artikli juures Freudi pilt ja seal kirjutati ühe preemia määramisest. Ustav ütles, et on tobe, kui kirjutatakse Freudi nimega seotud preemiatest. Saunas oli Ustav rääkinud, et kliimasoojenemise teooria unustatakse sama moodi nagu psühhoanalüüs. Minu arvates ei olnud psühhoanalüüsi veel unustatud.
Ühes riigis oli suur tulekahju. Kõik oli mattunud suitsu ja inimesed põgenesid. Nad kaebasid, et kes tooks küll nende looduskaitsealale endised ajad tagasi. Leeke polnud näha, aga üks eriti kuuma punkti astunud inimene suri. Teised jäid tulekahjust hoolimata ellu. Panin tähele, et näen järjest selgemalt, suits on hajunud. See oli vinduv tulekahju.
Lamasin voodis. Esikus saadeti ühte kodust lahkujat. Kui uks oli lahkuja järel sulgunud, oli saatja veel esikus. Tegin silmad lahti ja nägin saatja silma, mis algul vaatas ukse poole ja seejärel pöördus minu poole. Panin ruttu silmad kinni tagasi. Mulle see vahejuhtum ei meeldinud, sest ma teadsin, et kui üks inimene näeb kellegi silma enda poole vaatamas, siis näeb vaataja omakorda vaadatava silma enda poole vaatamas. Ma ei teadnud, kas see oli ema või Pille silm. Hüüdsin: "Pange see lollakas uks vahelt kinni!" Pille oli ukse sulgemise vastu, aga ema sulgeski.
Oli vaja otsustada, mille jaoks Kultuurkapitalilt raha taotleda. Mõtlesin taotleda munatopsi ostmiseks. Selleks tuli saata näidiseks Kultuurkapitalile juba olemasolev munatops koos selle sees oleva asjaga. Aga kuna seda poleks tagasi saanud, tuli taotleda raha kahe munatopsi jaoks, et vana asendada ja uus lisaks saada. Märkasin, et oleksin peaaegu ära saatnud sinise munatopsi, mis oli minu lemmik munatops ja mida oli ainult üks. Otsustasin selle asendada valgega. Kui Henn küsis, mille jaoks ma raha taotlen, siis vastasin, et piparkoogivormide jaoks. Piparkookide tegemine on loominguline tegevus, nii et selle toetamine pidi kuuluma Kultuurkapitali pädevusse. Aga mõtlesin, et kui ma kirjutan taotlusesse "piparkoogivormide jaoks", siis arvatakse, et ma tahan saada raha lihtsalt jõuluhooajal ära elamiseks. Seetõttu tuli kirjutada "piparkookide valmistamiseks". Varem oli jagatud raha arvutite ostmiseks, piparkoogivormid olid samasugune loomingulise töö abivahend, aga nende jaoks raha eraldamine oleks olnud esmakordne. Sellele oleks läinud väike summa. Lehitsesin "Sirpi". Seal oli Ustavi venna raamatu reklaam, mida avaldati mitu nädalat järjest. Varem oli sama moodi reklaamitud Ustavi enda raamatut. Oli olnud ka juttu, et minu raamatut hakatakse varsti reklaamima, aga ma ei teadnud, kas see pidi tähendama samasugust mitmes "Sirbi" numbris avaldatavat teadet. Mõtlesin, et on imelik, kui inimesed ostavad raamatu just selle põhjal, et on ajalehes reklaami näinud, kui raamatupoes näevad nad palju muid raamatuid ka. Aga siiski, kui inimene poleks reklaami näinud, ei pruugiks ta reklaamitavat raamatut poes märgata. Ajalehes oli ühe artikli juures Freudi pilt ja seal kirjutati ühe preemia määramisest. Ustav ütles, et on tobe, kui kirjutatakse Freudi nimega seotud preemiatest. Saunas oli Ustav rääkinud, et kliimasoojenemise teooria unustatakse sama moodi nagu psühhoanalüüs. Minu arvates ei olnud psühhoanalüüsi veel unustatud.
neljapäev, veebruar 26, 2009
Saksa okupatsioon vaidlustatud
"Tuna" eelmise aasta kolmandast numbrist võib lugeda:
"Eero Medijainen Tartu Ülikoolist tõstatas oma ettekandes pealkirjaga "Eesti iseseisvuse algus" mitmeid küsimusi, mida Eesti ajalooteaduses sageli ei püstitata. /.../ Medijaineni väitel ei ole korrektne käsitleda Eesti vallutamist Saksamaa poolt 1918. aastal okupatsioonina, sest Eesti ei osalenud sõjas Saksamaa vastu ei de facto ega de iure."
Tegelikult oli nii, et Eesti riik kuulutati välja, sakslased seda ei tunnustanud, tõid oma sõjaväe sisse ja asusid Päästekomitee liikmeid represseerima. Kui sõjalist jõudu kasutati, siis on see sama hea, kui sõda oleks toimunud. Saksamaa ei kuulutanud Eestile sõda, sest Eesti tunnustamise asemel otsustas selle vallutada. Eesti jättis Saksamaale sõja kuulutamata, kuid mitte lähtuvalt strateegilisest eesmärgist saada Saksamaa osaks, vaid taktikaliste kaalutluste tõttu, arvestades Saksa sõjaväe tugevust.
Saksamaa seisukohalt vaadates on asi veel selgem. Saksamaa sõdis Venemaaga, sõjalised kokkupõrked toimusid ja enda arvates okupeeris Saksamaa ühe Venemaa osa.
Okupatsiooni mõiste kasutamise vastu võiks vaielda mõni juriidilisi riukaid otsiv advokaat kohtuprotsessil, kuid ajaloolased peaksid uurima asjade tegelikku olemust ja ei pea kasutama sõnu tingimata samas tähenduses, mis juristid. Eriti kui teada, et ajaloo jooksul on õigus teinud läbi suuri muutusi.
Samas "Tuna" numbris ühes teises artiklis kirjutatakse Elmar Schifferist, kes aastal 1936 muutis perekonnanime Sihvreks. Aga tema edasisest elust kirjutades kasutab artikli autor endiselt nime Schiffer. Võibolla teeb ta seda kergema loetavuse huvides, eelistades vanemat nime sellepärast, et põhiteema on vanem eluperiood. Tuglase puhul kasutatakse Tuglase nime vahel ka noorusest rääkides, kui ta veel Tuglas ei olnud. Kuid teades praegusel ajal eestlaste hulgas valitsevat rahvustunde nõrgenemist, võib kahtlustada ka, et "Tuna" autorile tundus saksapärane nimi lihtsalt peenem.
Selles artiklis on tähelepanuväärne veel, et on tsiteeritud vana ajalehte, kus öeldakse, et Mahno mehed pidasid kinni juudi välimusega inimesi, käskisid öelda "Arbus" ja raskuste korral r-i hääldamisel lasid maha. Mina tean, et juutidel on piisavalt nimesid, mis r-i sisaldavad, alates riigi nimest.
"Eero Medijainen Tartu Ülikoolist tõstatas oma ettekandes pealkirjaga "Eesti iseseisvuse algus" mitmeid küsimusi, mida Eesti ajalooteaduses sageli ei püstitata. /.../ Medijaineni väitel ei ole korrektne käsitleda Eesti vallutamist Saksamaa poolt 1918. aastal okupatsioonina, sest Eesti ei osalenud sõjas Saksamaa vastu ei de facto ega de iure."
Tegelikult oli nii, et Eesti riik kuulutati välja, sakslased seda ei tunnustanud, tõid oma sõjaväe sisse ja asusid Päästekomitee liikmeid represseerima. Kui sõjalist jõudu kasutati, siis on see sama hea, kui sõda oleks toimunud. Saksamaa ei kuulutanud Eestile sõda, sest Eesti tunnustamise asemel otsustas selle vallutada. Eesti jättis Saksamaale sõja kuulutamata, kuid mitte lähtuvalt strateegilisest eesmärgist saada Saksamaa osaks, vaid taktikaliste kaalutluste tõttu, arvestades Saksa sõjaväe tugevust.
Saksamaa seisukohalt vaadates on asi veel selgem. Saksamaa sõdis Venemaaga, sõjalised kokkupõrked toimusid ja enda arvates okupeeris Saksamaa ühe Venemaa osa.
Okupatsiooni mõiste kasutamise vastu võiks vaielda mõni juriidilisi riukaid otsiv advokaat kohtuprotsessil, kuid ajaloolased peaksid uurima asjade tegelikku olemust ja ei pea kasutama sõnu tingimata samas tähenduses, mis juristid. Eriti kui teada, et ajaloo jooksul on õigus teinud läbi suuri muutusi.
Samas "Tuna" numbris ühes teises artiklis kirjutatakse Elmar Schifferist, kes aastal 1936 muutis perekonnanime Sihvreks. Aga tema edasisest elust kirjutades kasutab artikli autor endiselt nime Schiffer. Võibolla teeb ta seda kergema loetavuse huvides, eelistades vanemat nime sellepärast, et põhiteema on vanem eluperiood. Tuglase puhul kasutatakse Tuglase nime vahel ka noorusest rääkides, kui ta veel Tuglas ei olnud. Kuid teades praegusel ajal eestlaste hulgas valitsevat rahvustunde nõrgenemist, võib kahtlustada ka, et "Tuna" autorile tundus saksapärane nimi lihtsalt peenem.
Selles artiklis on tähelepanuväärne veel, et on tsiteeritud vana ajalehte, kus öeldakse, et Mahno mehed pidasid kinni juudi välimusega inimesi, käskisid öelda "Arbus" ja raskuste korral r-i hääldamisel lasid maha. Mina tean, et juutidel on piisavalt nimesid, mis r-i sisaldavad, alates riigi nimest.
Räägiti iseloomudest
Seisime peenarde juures. Räägiti sugulaste iseloomudest. Osadel oli väga hea iseloom, osad tahtsid kogu aeg teisi kiusata. Nad kiusasid ka praegu. Olime ühes toas. Saime vanemaks. Need, kes jõudsid 90. eluaastatesse, ütlesid, et nad rohkem ei jõua, ja läksid nurka surema.
Lugesin Helina kirjutisi. Olin rääkinud, et ta üldse kirju ei saada, aga tegelikult ta kirjutas lihtsalt teisel kujul. Ühel päeval oli ta kirjutanud koguni neli korda, ja selle päeva asju ma lugesingi. Helina kirjutas sellest, kuidas ta oli arvutiga malet mänginud. Ta nimetas valge ja musta neljandat käiku. Seejärel lisas ta, mis olid teine ja kolmas käik, aga esimese käigu jättis nimetamata, nagu peaks see niigi selge olema. Lõppmängu kohta kirjutas ta, et seal oli arvuti viiki pakkunud. Helina oli sellega rahul, sest ta ei viitsivat lipuga etturite vastu võitu otsida. Kui Klaus tuli üle õla vaatama, mida ma loen, katsin selle ruttu kinni. Võibolla kõiki tekste ma poleks katnud, aga vähemalt Helina kirju ei tahtnud ma näidata.
Lugesin Helina kirjutisi. Olin rääkinud, et ta üldse kirju ei saada, aga tegelikult ta kirjutas lihtsalt teisel kujul. Ühel päeval oli ta kirjutanud koguni neli korda, ja selle päeva asju ma lugesingi. Helina kirjutas sellest, kuidas ta oli arvutiga malet mänginud. Ta nimetas valge ja musta neljandat käiku. Seejärel lisas ta, mis olid teine ja kolmas käik, aga esimese käigu jättis nimetamata, nagu peaks see niigi selge olema. Lõppmängu kohta kirjutas ta, et seal oli arvuti viiki pakkunud. Helina oli sellega rahul, sest ta ei viitsivat lipuga etturite vastu võitu otsida. Kui Klaus tuli üle õla vaatama, mida ma loen, katsin selle ruttu kinni. Võibolla kõiki tekste ma poleks katnud, aga vähemalt Helina kirju ei tahtnud ma näidata.
kolmapäev, veebruar 25, 2009
Romaan nüüd ka võrgus
Minu lühiromaan "Viimsed päevad" on nüüdsest kättesaadav ka võrgust. Ainult et millegipärast pandi võrku paberraamatuga võrreldes lõpuni toimetamata variant. Ja võrguversioonis puuduvad illustratsioonid ja samas sõnastuses järelsõna. Kes otsib, see mõned tutvustavad sõnad P. Bristolilt siiski leiab.
Uuendused blogis
Eile õhtul otsustasin, et blogi külgribale tuleb lisada siltide register. Kuidas seda teha, selle väljamõtlemiseks kulus mitu tundi. Selgus, et registri lisamiseks tuleb muuta kogu blogi kujundust, sest mul oli seni kasutusel vana tüüp, mida oleks saanud täiendada ainult html-koodi kirjutades. Varem silti klikkides nägi ainult viimaseid selle sildiga sissekandeid, nüüd näeb kõiki.
Eile hommikul lisasin blogile esimese pildi. Teise pildi lisasin kodulehekülje joonistamise alalehele, kus varem joonistusi ei olnud.
Eile hommikul lisasin blogile esimese pildi. Teise pildi lisasin kodulehekülje joonistamise alalehele, kus varem joonistusi ei olnud.
teisipäev, veebruar 24, 2009
Holokaustijaatamine Venemaa moodi
Venemaa minister Sergei Šoigu tegi ettepaneku kuulutada niinimetatud Suure Isamaasõja võidu eitamine kriminaalkuriteoks. Seaduse vastuvõtmise järel ei võiks enam karistamatult Venemaa pinnale siseneda väidetavalt sellisel eitaval seisukohal olevad välisriikide presidendid. Võidu eitamise alla kuuluks ka monumentide mahavõtmine. Pikemalt saab lugeda siit.
Pidulik hetk
Üks mees saatis kirja, kus pahandas, et miks kasutatakse sõna iseseisvuspäev, kui õige on vabariigi aastapäev. Mina teadsin, et ametlik nimi on iseseisvuspäev, kuigi minu poolest võib kasutada ka mitteametlikku nimetust. Kontrollisin nüüd "Riigi Teatajast" üle, mis seaduses õigupoolest kirjas on. Selgus, et seal on toodud mõlemad variandid:
"PÜHADE JA TÄHTPÄEVADE SEADUS
Vastu võetud 27.01.1998. a seadusega (RT I 1998, 13, 162), jõustunud 23.02.1998.
§ 1. Rahvuspüha
Rahvuspüha ja puhkepäev on:
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev."
Kas enne aastat 1998 ka ametlik nimetus fikseeritud oli, seda ma ei tea.
Juba eile lasti raadios Elmar järjest kümme isamaalist laulu. Kõigi lauljate hääled pole küll ühe ilusad, aga sõnad olid kõigil ilusad. Minu meelest ei peaks selliseid laule varuma mitte ainult pidulikeks hetkedeks, vaid võiks lasta aastaringselt. Lõputu arv on igapäevaseid laule, milles on rida: "meil hea on olla koos". Mulle meeldib rohkem, kui "Justament" laulab: "oma rahvaga mul meeldib olla koos", sest siis on selge, et ei mõelda mitte ainult laulja perekonda või ühte perekonnaliikmetest. Kui isamaalised laulud sagedamini kõlaksid, siis oleks vast vähem kodumaa mahajätmisi ja võõrkeele kuritarvitamisi, aidataks rahvuskaaslasi parema meelega.
"PÜHADE JA TÄHTPÄEVADE SEADUS
Vastu võetud 27.01.1998. a seadusega (RT I 1998, 13, 162), jõustunud 23.02.1998.
§ 1. Rahvuspüha
Rahvuspüha ja puhkepäev on:
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev."
Kas enne aastat 1998 ka ametlik nimetus fikseeritud oli, seda ma ei tea.
Juba eile lasti raadios Elmar järjest kümme isamaalist laulu. Kõigi lauljate hääled pole küll ühe ilusad, aga sõnad olid kõigil ilusad. Minu meelest ei peaks selliseid laule varuma mitte ainult pidulikeks hetkedeks, vaid võiks lasta aastaringselt. Lõputu arv on igapäevaseid laule, milles on rida: "meil hea on olla koos". Mulle meeldib rohkem, kui "Justament" laulab: "oma rahvaga mul meeldib olla koos", sest siis on selge, et ei mõelda mitte ainult laulja perekonda või ühte perekonnaliikmetest. Kui isamaalised laulud sagedamini kõlaksid, siis oleks vast vähem kodumaa mahajätmisi ja võõrkeele kuritarvitamisi, aidataks rahvuskaaslasi parema meelega.
Traat värava kõrval
Mängisin malet. Lõppseisus olid minu mõlemad vankrid g-liinil, vastase kuningas h-liinil ja ma andsin igal käigul kuningale tuld. Kuulutasin mängu viigiks. Rei küsis, kas ma tean, et sellises seisus üks mees lõi hoopis vanrkiga etturi ja kaotas, sest vastasel avanes võimalus vahele käia. Vastasin, et ma tean ja ma olen vist ise ka nii mänginud.
Öeldi, et eile sündis Hennul tütar. Seega sündis ta samal nädalal kui Tõnu poeg. Lastele pidi edaspidi tähtsaks saama, et neil on samal nädalal sünnipäev. Varem oli ennustatud, et Hennul sünnib ka poeg, mitte tütar.
Vaatasin oma vana märkmikku. Olin sinna lapsena luuletusi kirjutanud. Ühes luuletuses ütlesin, et enda kirjutatud luuletused on väga kehvad. Kui ma vanemaks sain, olid nad paremaks muutunud. Igaüks ei viitsi nii pikalt harjutada. Olin sellesse märkmikusse ka õppimist kirjutanud, mis näitas, et millalgi oli see mul koolis kaasas olnud. Olime Paides. Autovärava kõrval oli püsti traat, mis võis möödakäijaid vigastada. Selle ärahoidmiseks painutasin teda. Korraks mõtlesin, et võibolla seda ei tohi teha, sest võibolla kasutatakse traati värava sulgemiseks. Aga nii see vist siiski ei olnud. Olime Tartu kesklinnas. Maja külge oli pandud kivitahvel isa luuletustega. Mul oli seda raske vaadata, kui isa luuletusi pandi kivitahvlile, aga minu omi mitte. Tegelikult üks meesõpetaja kasutas minu luuletusi. Praegu ta laulis laulu, mis ei olnud minu sõnadega. Küsisin, kuidas nii, kui tavaliselt laulab ta minu sõnadega laule.
Öeldi, et eile sündis Hennul tütar. Seega sündis ta samal nädalal kui Tõnu poeg. Lastele pidi edaspidi tähtsaks saama, et neil on samal nädalal sünnipäev. Varem oli ennustatud, et Hennul sünnib ka poeg, mitte tütar.
Vaatasin oma vana märkmikku. Olin sinna lapsena luuletusi kirjutanud. Ühes luuletuses ütlesin, et enda kirjutatud luuletused on väga kehvad. Kui ma vanemaks sain, olid nad paremaks muutunud. Igaüks ei viitsi nii pikalt harjutada. Olin sellesse märkmikusse ka õppimist kirjutanud, mis näitas, et millalgi oli see mul koolis kaasas olnud. Olime Paides. Autovärava kõrval oli püsti traat, mis võis möödakäijaid vigastada. Selle ärahoidmiseks painutasin teda. Korraks mõtlesin, et võibolla seda ei tohi teha, sest võibolla kasutatakse traati värava sulgemiseks. Aga nii see vist siiski ei olnud. Olime Tartu kesklinnas. Maja külge oli pandud kivitahvel isa luuletustega. Mul oli seda raske vaadata, kui isa luuletusi pandi kivitahvlile, aga minu omi mitte. Tegelikult üks meesõpetaja kasutas minu luuletusi. Praegu ta laulis laulu, mis ei olnud minu sõnadega. Küsisin, kuidas nii, kui tavaliselt laulab ta minu sõnadega laule.
Raamatu "Viimsed päevad" reklaam
Simo Runnel. Viimsed päevad
ISBN 978-9985-9596-6-4
kirjastus Iseseisvus
72 lk
hind 70 krooni
Raamat Eesti elust enne 1. maid 2004, Euroopa Liitu astumise eel.
Tegevus on absurdihõnguline ja tervemõistuslikult lahates võimatu. Et magistritöö juhendaja istub ühtäkki jutustaja magamistoas või et külas on Stalini perekond, pole imelik, aga kõik see toimub enamasti siis, kui jutustaja üles tõuseb, mitte siis, kui ta und näeb. "Tõusen" tähendab tavainimese keeli, et "lõpetab unenägemise". Runnelil see nii ei ole. Tõelised uned alles pärast ärkamist algavadki.
Olukorrad on jutustaja jaoks läbivalt kahtlased. Kõikuval pinnal püsiv või õigupoolest lakkamatult kreeni kiskuv maailm on igasuguse eksistentsialistliku proosa ning mõistagi ka Simo Runneli kaubamärk.
esmaspäev, veebruar 23, 2009
Palavik ja unenägude pikkus
Lugesin unenägude teemalisest raamatust, et kellelgi olid palaviku ajal väga pikad unenäod. Minul palavik lühendab unenägusid. Eile õhtul läksin magama väikse palavikuga ja täna hommikul ärgates ei mäletanud ühtegi unenägu. Pingutusega õnnestus küll kolm unenägu meelde tuletada, aga need olid suhteliselt lühikesed. Olin üllatunud, et üleskirjutus niigi palju ridu tuli.
Helistasin autorile
Jälgisime ülevaadet sellest, kus paiknes Eesti riigi loomise perioodil milline eestlaste väeosa. Sel teemal oli üks üliõpilane uurimistöö kirjutanud. Tahtsime seda arvutist avada, aga arvuti teatas, et see on mälust kustumas. Vahepeal oli olnud selline periood, kus kõik asjad taheti panna arvutisse, aga arvutid ei olnud veel piisavalt arenenud. Teised läksid eemale. Mina sain selle töö siiski lahti, aga ei hakanud teisi tagasi kutsuma, vaid hävitasin selle.
Olime vee ääres. Mõtlesin, et kui ma ujuma hakkan, siis kõik näevad, kui halvasti ma ujun. Aga pean seda siiski tegema, sest kui ma vees niisama seisaks, siis arvataks, et ma ei oska üldse ujuda. Veeääres oli suur tõstekang, mis läks kellegi käes veerema. Inimesed põgenesid eest, aga enne kangi seismajäämist jäi üks inimene sellele siiski alla. Ta jäi liikumatult kangi külge lamama. Tundus, et tema pealuu on purustatud. Kartsin, et kang võib uuesti veerema minna, seetõttu ei läinud ma vette ujumiseks ettenähtud kohas, kus enamus läks. Läksin teiselt poolt ujumissilda. Peale minu läks seal vette ainult kaks lühikest küürus poissi. Nad ujusid kaugele, aga tulid siiski tagasi.
Toimetasin koos emaga ajalooraamatut. Helistasin Laarile, et emale tema peatükk ei meeldi, sest seal on ainult faktid ja pole järeldusi. Laar vastas, et peatüki alguses on faktid, aga tagapool tulevad järeldused. Nii kaugele ei olnud me veel lugenud. Küsisin üle, kas alguses on faktid ja taga üldistus. Laar vastas jah. Lõpetasin kõne. Olin rahul, et olin ühe korra autorile helistanud ka. Aga mõtlesin, et raamatu lugeja ei hakka peatükki lugema nii nagu autor, vaid sama moodi nagu toimetajad. Seetõttu tuleks vist peatüki avalehekülje servale lisada märkus, et lugeja oleks kannatlik. Vaatasin teksti. Ütlesin, et tähed on ka poolikud.
Olime vee ääres. Mõtlesin, et kui ma ujuma hakkan, siis kõik näevad, kui halvasti ma ujun. Aga pean seda siiski tegema, sest kui ma vees niisama seisaks, siis arvataks, et ma ei oska üldse ujuda. Veeääres oli suur tõstekang, mis läks kellegi käes veerema. Inimesed põgenesid eest, aga enne kangi seismajäämist jäi üks inimene sellele siiski alla. Ta jäi liikumatult kangi külge lamama. Tundus, et tema pealuu on purustatud. Kartsin, et kang võib uuesti veerema minna, seetõttu ei läinud ma vette ujumiseks ettenähtud kohas, kus enamus läks. Läksin teiselt poolt ujumissilda. Peale minu läks seal vette ainult kaks lühikest küürus poissi. Nad ujusid kaugele, aga tulid siiski tagasi.
Toimetasin koos emaga ajalooraamatut. Helistasin Laarile, et emale tema peatükk ei meeldi, sest seal on ainult faktid ja pole järeldusi. Laar vastas, et peatüki alguses on faktid, aga tagapool tulevad järeldused. Nii kaugele ei olnud me veel lugenud. Küsisin üle, kas alguses on faktid ja taga üldistus. Laar vastas jah. Lõpetasin kõne. Olin rahul, et olin ühe korra autorile helistanud ka. Aga mõtlesin, et raamatu lugeja ei hakka peatükki lugema nii nagu autor, vaid sama moodi nagu toimetajad. Seetõttu tuleks vist peatüki avalehekülje servale lisada märkus, et lugeja oleks kannatlik. Vaatasin teksti. Ütlesin, et tähed on ka poolikud.
pühapäev, veebruar 22, 2009
Instruktor
Mängisime reketimängu. Vastase arvates läksid kõik minu löögid piiridest välja, aga tegelikult polnud piire kokku lepitud. Ema nägi võõraid lapsi lahtise akna peal ronimas ja läks neid hoiatama. Läksin kaasa. Öeldi, et asjad on ohtlikud, sest suuri tulekahjusid esineb päriselt rohkem kui unenägudes. Minu unenägudes oli neid küll palju. Koolis vaadati televiisorist suusavõistlusi. Enamus inimesi vaatas ühes ruumis, aga mina jäin vaatama teise ruumi, kus ei olnud segajaid. Oli siiski oodata, et varsti tullakse seal ka ette. Läksin sauna. Leiliruumis oli mitu pinki üksteise taga. Mina istusin keskmisele pingile. Sauna saabus lisaks meestele üks naine, kes töötas seal instruktorina. Naine istus tagumisele pingile. Kui ta kõnetas eespingil istuvat meest, kukkus see peaga vastu põrandat. Naine vaatas ta pea üle. Ta ütles, et suured peapõrutused saavad alati alguse väiksest laubapõrutusest, mis hakkab süvenema. See, kelle pea oli põrutatud, olin mina.
laupäev, veebruar 21, 2009
Abivalemid
Istusin koolitunnis bioloogia klassis. Õpetaja ütles, et nüüd kordame matemaatika abivalemeid. Ta seletas, et abivalemid on võetud kasutusele sellepärast, et osade arvutuste puhul tulevad need ilmsiks, teiste puhul pole vastavaid andmeid antud ja nii tuleb kasutada varasemaid kogemusi. Seda kordasime lõpueksamite jaoks. Seni olin mõelnud, et mina lõpueksamitele ei lähe, aga nüüd mõtlesin ümber, et siiski lähen. Kui võtta endale eesmärk, siis on võimalik kõik selgeks õppida. Otsisin õpiku registrist kaua, millisel leheküljel kirjutatakse abivalemitest, aga ei leidnud. Mul hakkas suus esihammas logisema. Läksin sülitasin selle wc kraanikaussi. See ei olnud piimahammas, sest tal olid pikad juured. Luukiht oli all ja õhuke, peal oli lihataoline mass. Ütlesin, et mul on mingi haigus, et hammas suust tuli. Kohe tuli teine hammas veel, millel oli samasugune ehitus. Mõtlesin, et kui midagi aktiivselt teha, siis saavutab palju rohkem. Seetõttu hakkasin koridoris üles-alla hüppama.
Kirjutan ajalehes
Tänases "Postimehe" lisas "Ak" ilmub minult artikkel Ilmar Talve teemal. Toimetuse pandud pealkirjas on käänatud Tontsi, mina olen käänanud Tontsu.
reede, veebruar 20, 2009
Ilmub minu neljas raamat
Ilmumas on minu neljas raamat. Selleks on lühiromaan "Viimsed päevad". See ilmub oranžis sarjas kirjastuse Iseseisvus väljaandel. Raamatu teemaks on 2003. aasta sündmused. Raamatus on autori illustratsioonid ja P. Bristoli järelsõna. Väljaandmist on toetanud Tartu Kultuurkapital.
Luuletus etteantud sõnaga
Kõndisin koos emaga läbi metsa. Oli äike. Mina kaitsesin ennast välgu eest puude abil, kuigi puule liiga lähedale ka ei tohtinud minna. Emal oli vihmavari. Ta ütles, et üks lind lasi sellele midagi peale. Küsisin, kuidas emaga see alati juhtub. Läksime rongipeatusesse. Raudtee oli tehtud kaherealiseks ja korraga tulid rongid mõlemal real. Vaatasin, et rööpad jooksevad kokku, seetõttu ütlesin, et üks rong sõidab vist teisele sisse. Aga siis vaatasin, et nii see ei lähe, ja parandasin, et ei sõida. Rongis rääkis piletikontroll, et mõned tahavad õnnetusi pealt näha, et ise päästa saaks. Isa näitas Tartusse jõudes, millise joonega ta meie raamaturiiuleid lõikab, et osa raamatuid ära visata. Hakkasin mõtlema, et raamatut "kodusõjast ja välisriikide interventsioonist" võib mul veel töö käigus vaja minna. Ütlesin, et kui meil oleks Kivisildniku raamat, siis selle tahaks ma ära visata, aga kui meil oleks Lenini teoseid, siis need ma tahaks alles hoida, sest neid võib vaja minna. Majas oli suur saal. Otsustati, et sinna raamatuid ei panda, sest Bristol oli tahtnud, et sinna pallimänguplats tehtaks. Mina mõtlesin, et seal ei ole hea palli mängida, sest põrand on kaldus. Aga asi oleks parem, kui teha ühe suure mänguplatsi asemel mitu väikest, mis on saaliga risti, siis on kalle väiksem. Põgenesime kurjade vaimude eest. Öeldi, et tuleb kontrollida, ega Sander meile vastu ei tööta. Meenutasin, et kui me vanasti sõda mängisime, olid algul kõik kõigi vastu. Aga nüüd olid kõik tüdrukud ühel poolel ja tegelesid humanitaarerialadega, kõik poisid teisel poole, tegeledes reaalaladega.
Jürgen I. korraldas kohtumisi inimestega, kus ta võttis neilt intervjuu ja lasi neil ühte kaustikusse kirjutada. Käes oli kord kohtuda minuga. Kirjutasin talle kaustikusse luuletuse. Tema tahtis, et ma kirjutaks teise veel. Ta andis tingimuse, et luuletus peab sisaldama sõna "rusikas". Mõtlesin luuletuse välja:
Jumal viimselpäeval nuhtleb
rusikaga patuseid.
Seni hingi hauas hoiti,
peeti neile matuseid.
Mina mõtlen, kas ma ikka
Jumalat kord vääriks -
leitud on mind juba ammu
porilombi äärest.
Kaalusin, kas mitte kirjutada kolmandas reas "kehi-hingi". Otsustasin, et pealkirjaks ei pane ma "Rusikas", vaid "Viimnepäev". Pealkirja alla kirjutan, et sõna "rusikas" oli ette antud, et ei arvataks, et ma muidu sellise luuletuse oleks kirjutanud. Otsisin kohta, kuhu luuletus ära mahuks ja kus ta oleks ühtlasi minu eelmise luuletuse järel. Natuke vaba ruumi oli eelmise luuletuse pöördel. Istusin toolil. Vaatasin, et minu jalgade juurest möödub kass, kes kannab midagi hambus. Hüüdsin, et veeti kassi jalga ja vedajaks oli veel kass.
Jürgen I. korraldas kohtumisi inimestega, kus ta võttis neilt intervjuu ja lasi neil ühte kaustikusse kirjutada. Käes oli kord kohtuda minuga. Kirjutasin talle kaustikusse luuletuse. Tema tahtis, et ma kirjutaks teise veel. Ta andis tingimuse, et luuletus peab sisaldama sõna "rusikas". Mõtlesin luuletuse välja:
Jumal viimselpäeval nuhtleb
rusikaga patuseid.
Seni hingi hauas hoiti,
peeti neile matuseid.
Mina mõtlen, kas ma ikka
Jumalat kord vääriks -
leitud on mind juba ammu
porilombi äärest.
Kaalusin, kas mitte kirjutada kolmandas reas "kehi-hingi". Otsustasin, et pealkirjaks ei pane ma "Rusikas", vaid "Viimnepäev". Pealkirja alla kirjutan, et sõna "rusikas" oli ette antud, et ei arvataks, et ma muidu sellise luuletuse oleks kirjutanud. Otsisin kohta, kuhu luuletus ära mahuks ja kus ta oleks ühtlasi minu eelmise luuletuse järel. Natuke vaba ruumi oli eelmise luuletuse pöördel. Istusin toolil. Vaatasin, et minu jalgade juurest möödub kass, kes kannab midagi hambus. Hüüdsin, et veeti kassi jalga ja vedajaks oli veel kass.
neljapäev, veebruar 19, 2009
Lossi tutvustamine
Mulle oli antud ülesanne panna plastmassist mängupüstol ühe inimese meelekohale ja vajutada päästikule. Tegin selle teoks. Lõin selle inimese nime otsingumootorisse ja sain teada, et ta on surnud. Järelikult olin mina ta tapnud. Ema seda veel ei teadnud ja ütles, et ülesanne ongi täidetud. Ta vajutas ise ka selle relva päästikule. Kõlas uus lask ja ema ütles imestunult, et mis, siit tuli midagi välja. Lamasin voodis ja mõtlesin, et juhul kui ma kedagi tapsin, ei saa ma seda teadagi, sest ei hakka uudiseid lugema. Aga Klaus luges võrgust uudiseid ja tuli mulle ütlema, et teda tahetakse tapmises süüdlaseks teha. Mina ütlesin, et see on lavastus. Klaus oli nõus. Panime tähele, et meile kingitud plastmassist mängupüstol on vahetatud märkamatult ehtsa metallist automaatrelva vastu. Henn seda ei uskunud ja lõgistas päästikut, et näidata, et midagi ei juhtu. Aga Klaus ütles, et päästikule vajutades tulistab sõelapõhjaks. Ta vajutaski päästikule, mille peale tulistamismehhanism hakkas tööle. Õnneks ei olnud laskemoona sees. Nüüd ei teadnud, kas püüda seotust inimese surmaga varjata või püüda ära seletada, milles tegelikult asi oli. Ärkasin üles. Läksin korrapäratute tantsivate sammudega suurde tuppa äratuskella vaatama. See oli kuus hommikul. Seejärel suundusin wc-sse. Koridoris tuli mulle vastu isa, kes läks alles magama. Wc-s tekkis mul kahtlus, et võibolla on see unenägu.
Lehitsesin uuesti Dumas' musketäride raamatut. Selle keskel algas uus osa, millel oli vähem kui lehekülje pikkune sissejuhatus. Selles oli öeldud, et algas Prantsusmaa sõda Inglismaa vastu ja Prantsusmaa kutsus endale liitlaseks Saksamaa. Mäletasin, et esimest korda seda raamatut lugedes sellesse kohta jõudes rõõmustasin, et lõpuks ometi sõda. Toas, kus ma praegu raamatut lehitsesin, oli ka Henn. Ta rääkis, et üks naine oli talle öelnud, et kui nõusid pesta, siis tuleb lõpetades veel eraldi käed ära pesta, enne kui raamatu kätte võtta võib. Hennule tundus see imelik, aga mina vastasin, et muidugi, peaasi, et raamatut ei määriks. Henn ütles: "Selge." Ma tegin kogemata ise kuivatamata kätega raamatu märjaks. Vaatasime selle raamatu kohta filmi. Seal tutvustati parajasti lossi ruume. Üks naine tegi hirmunult tot-tot. Üks mees vastas irooniliselt sama häälitsusega. Teadsin raamatust, et kui vangile kong kätte näidatakse, ilmub akna taha maskiga nägu, mis naise hirmu ära kasutades teeb omakorda tot-tot, nii et naine saab šoki. Aga filmis sellist kohta ei tulnudki. Maskikandjat pidi ilmselt asendama irooniline mehehääl.
Vaatasin spordikoolis hiljutiste turniiride tabeleid. Ühel turniiril olin reitingu üles mänginud ja kohe järgmisel oli see jälle alla läinud. Turniiritabelis olid osade osavõtjate reitingud, aga minu oma oli nii madal, et seda polnud kirja pandud. Tabelid rippusid stendil ja stendi kõrval seisis üks väike poiss, kes mängis nööpnõelaga. Klaus oli öelnud, et spordikoolis valitseb selline õhkkond, et tema ei saa seal malet mängida. Ka minul ajas selle väikse poisi käitumine mänguoskuse ära. Pidi algama ühe turniiri uus voor. Mäng pidi toimuma koolipinkidel. Kuna teised olid paremad kohad juba ära võtnud, jäi minul üle istuda põrandaastangu kohta. Seal oli laud liiga kõrgel. Olin kodus vannitoas ja minu seest tuli palju verd. Sellepärast ma olingi siis juba eile vannipõhjas punaseid täppe märganud. Püüdsin vannituba verest veega puhastada, aga sellele tööle ei tahtnud lõppu tulla.
Sisenesin teatrihoonesse. Otseteed loenguruumi seal vist ei olnud, aga olin varem käinud ringiga teed, mida ma umbkaudu mäletasin. Asusin seda mööda kõndima. Teel oli valvelaud, mille taga istus kaks naist. Üks neist karjus: "Vaevalt tehakse uks lahti, kui juba on inimesed platsis. Minge minema!" Ilmselt olin tulnud liiga vara. Vastasin vaikse häälega, et aga siis jään ma loengusse hiljaks. Keerasin ringi ja läksin hoonest välja, et otsida, kas selle teisel küljel ei ole sobivamat sissepääsu. Ärkasin oma voodis, aga ei teinud silmi lahti. Voodi kõrval oli isa, kes mulle küsimusi esitama hakkas. Ta küsis, millise ansambli kontserdile ma ei pääsenud. Vastasin, et tahtsin hoopis loengusse minna. Kui olin kolm selleteemalist küsimust ära vastanud, esitas isa kaks küsimust, mis olid teemast mööda. Neile ma ei vastanud.
Lehitsesin uuesti Dumas' musketäride raamatut. Selle keskel algas uus osa, millel oli vähem kui lehekülje pikkune sissejuhatus. Selles oli öeldud, et algas Prantsusmaa sõda Inglismaa vastu ja Prantsusmaa kutsus endale liitlaseks Saksamaa. Mäletasin, et esimest korda seda raamatut lugedes sellesse kohta jõudes rõõmustasin, et lõpuks ometi sõda. Toas, kus ma praegu raamatut lehitsesin, oli ka Henn. Ta rääkis, et üks naine oli talle öelnud, et kui nõusid pesta, siis tuleb lõpetades veel eraldi käed ära pesta, enne kui raamatu kätte võtta võib. Hennule tundus see imelik, aga mina vastasin, et muidugi, peaasi, et raamatut ei määriks. Henn ütles: "Selge." Ma tegin kogemata ise kuivatamata kätega raamatu märjaks. Vaatasime selle raamatu kohta filmi. Seal tutvustati parajasti lossi ruume. Üks naine tegi hirmunult tot-tot. Üks mees vastas irooniliselt sama häälitsusega. Teadsin raamatust, et kui vangile kong kätte näidatakse, ilmub akna taha maskiga nägu, mis naise hirmu ära kasutades teeb omakorda tot-tot, nii et naine saab šoki. Aga filmis sellist kohta ei tulnudki. Maskikandjat pidi ilmselt asendama irooniline mehehääl.
Vaatasin spordikoolis hiljutiste turniiride tabeleid. Ühel turniiril olin reitingu üles mänginud ja kohe järgmisel oli see jälle alla läinud. Turniiritabelis olid osade osavõtjate reitingud, aga minu oma oli nii madal, et seda polnud kirja pandud. Tabelid rippusid stendil ja stendi kõrval seisis üks väike poiss, kes mängis nööpnõelaga. Klaus oli öelnud, et spordikoolis valitseb selline õhkkond, et tema ei saa seal malet mängida. Ka minul ajas selle väikse poisi käitumine mänguoskuse ära. Pidi algama ühe turniiri uus voor. Mäng pidi toimuma koolipinkidel. Kuna teised olid paremad kohad juba ära võtnud, jäi minul üle istuda põrandaastangu kohta. Seal oli laud liiga kõrgel. Olin kodus vannitoas ja minu seest tuli palju verd. Sellepärast ma olingi siis juba eile vannipõhjas punaseid täppe märganud. Püüdsin vannituba verest veega puhastada, aga sellele tööle ei tahtnud lõppu tulla.
Sisenesin teatrihoonesse. Otseteed loenguruumi seal vist ei olnud, aga olin varem käinud ringiga teed, mida ma umbkaudu mäletasin. Asusin seda mööda kõndima. Teel oli valvelaud, mille taga istus kaks naist. Üks neist karjus: "Vaevalt tehakse uks lahti, kui juba on inimesed platsis. Minge minema!" Ilmselt olin tulnud liiga vara. Vastasin vaikse häälega, et aga siis jään ma loengusse hiljaks. Keerasin ringi ja läksin hoonest välja, et otsida, kas selle teisel küljel ei ole sobivamat sissepääsu. Ärkasin oma voodis, aga ei teinud silmi lahti. Voodi kõrval oli isa, kes mulle küsimusi esitama hakkas. Ta küsis, millise ansambli kontserdile ma ei pääsenud. Vastasin, et tahtsin hoopis loengusse minna. Kui olin kolm selleteemalist küsimust ära vastanud, esitas isa kaks küsimust, mis olid teemast mööda. Neile ma ei vastanud.
kolmapäev, veebruar 18, 2009
Kujutlus ja tegelikkus
Helina oli oma blogi külgriba uuendanud. Sõnad, mis varem olid inglise keeles, olid nüüd eesti keeles. Lisatud oli kaks kõrvutiolevat linki, millest vasakpoolne käis surma-aasta ja parempoolne sünniaasta kohta. Surma-aastat ma ei tahtnud vaadata, aga klikkisin sünniaastat. Selle all kirjutas Helina, et kui ta saab jooksuvõistlusel teise koha, siis ei jää see tal meelde. Vaatasin siiski ka surma-aastat. Mingeid konkreetseid aastaarve polnud tegelikult toodud, aga Helina arvestas, et kõik inimesed peavad sünni ja surma läbi tegema. Ma oleks tahtnud, et ta oleks mõelnud, et ta elab igavesti. Lugesin ühest maleväljaandest, et varem toodi igal pool diagrammi selle kohta, kuidas Fischer moodustas avangus pika etturiketi, tulistas etturite vahelt odaga ja kuidas üle kolme käigu ette ei nähtud. Öeldud oli veel, et mida vanema malepartiiga on tegemist, seda raskem on sellest aru saada, sest inimeste mõtlemine aja jooksul muutub.
Suvitasime Meelva talus, mis kuulus ühele teisele perele. Ütlesin peremehele, et mul kaal kõigub väga kiiresti - ühel kaalumisel oli 10 kilo juurde tulnud, järgmisel 10 kilo vähemaks jäänud. Mõtlesin, et miks ma seda ütlesin. Peremees sai nüüd küsida, et kust ma tema talust nii suure kaalu leidsin, millega inimest kaaluda. Tal oli kaal ainult väiksemate asjade jaoks. Joonistasin pilte. Rääkisin, et ma näen pilti valmiskujul juba enne selle valmis joonistamist. Nii võib segi minna, mida ma olen juba joonistanud ja mida mitte, mistõttu teised võivad minu pilti näha palju kehvemana kui ma ise. Hakkasin nägema, mida ma tegelikult olin joonistanud. Senise kujutluse kõrval ei olnud see midagi. Ühte majja viidi uusi raamatuid.
Meenutasin oma tänaseid unenägusid. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks kedagi musitada, aga endast lühemat sülle võtaks ma küll. Klassikokkutulekul oli osalenud üks võõras tüdruk, kes oli lollakas, mistõttu ta äratas poiste tähelepanu. Eriti Krister oli tema üle nalja teinud. Vähem arenenud inimesed vaatavad alati selle poole, kellest nad mõtlevad, nagu see tüdrukki. Aga kui mina kellegagi selg ees kokku põrkaksin, siis enne selja taha vaatamist ma kõnniks ühe tiiru. Mõtlesin, et klassikaaslaste kohta ei ole vist õige kirjutada poisid ja tüdrukud, kui nad on juba nii vanad. Aga kuna klassikokkutulekul nende abikaasasid ei olnud, siis võib neid siiski nii nimetada.
Suvitasime Meelva talus, mis kuulus ühele teisele perele. Ütlesin peremehele, et mul kaal kõigub väga kiiresti - ühel kaalumisel oli 10 kilo juurde tulnud, järgmisel 10 kilo vähemaks jäänud. Mõtlesin, et miks ma seda ütlesin. Peremees sai nüüd küsida, et kust ma tema talust nii suure kaalu leidsin, millega inimest kaaluda. Tal oli kaal ainult väiksemate asjade jaoks. Joonistasin pilte. Rääkisin, et ma näen pilti valmiskujul juba enne selle valmis joonistamist. Nii võib segi minna, mida ma olen juba joonistanud ja mida mitte, mistõttu teised võivad minu pilti näha palju kehvemana kui ma ise. Hakkasin nägema, mida ma tegelikult olin joonistanud. Senise kujutluse kõrval ei olnud see midagi. Ühte majja viidi uusi raamatuid.
Meenutasin oma tänaseid unenägusid. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks kedagi musitada, aga endast lühemat sülle võtaks ma küll. Klassikokkutulekul oli osalenud üks võõras tüdruk, kes oli lollakas, mistõttu ta äratas poiste tähelepanu. Eriti Krister oli tema üle nalja teinud. Vähem arenenud inimesed vaatavad alati selle poole, kellest nad mõtlevad, nagu see tüdrukki. Aga kui mina kellegagi selg ees kokku põrkaksin, siis enne selja taha vaatamist ma kõnniks ühe tiiru. Mõtlesin, et klassikaaslaste kohta ei ole vist õige kirjutada poisid ja tüdrukud, kui nad on juba nii vanad. Aga kuna klassikokkutulekul nende abikaasasid ei olnud, siis võib neid siiski nii nimetada.
Tellimine:
Postitused (Atom)
