Helistasin autorile

Jälgisime ülevaadet sellest, kus paiknes Eesti riigi loomise perioodil milline eestlaste väeosa. Sel teemal oli üks üliõpilane uurimistöö kirjutanud. Tahtsime seda arvutist avada, aga arvuti teatas, et see on mälust kustumas. Vahepeal oli olnud selline periood, kus kõik asjad taheti panna arvutisse, aga arvutid ei olnud veel piisavalt arenenud. Teised läksid eemale. Mina sain selle töö siiski lahti, aga ei hakanud teisi tagasi kutsuma, vaid hävitasin selle.

Olime vee ääres. Mõtlesin, et kui ma ujuma hakkan, siis kõik näevad, kui halvasti ma ujun. Aga pean seda siiski tegema, sest kui ma vees niisama seisaks, siis arvataks, et ma ei oska üldse ujuda. Veeääres oli suur tõstekang, mis läks kellegi käes veerema. Inimesed põgenesid eest, aga enne kangi seismajäämist jäi üks inimene sellele siiski alla. Ta jäi liikumatult kangi külge lamama. Tundus, et tema pealuu on purustatud. Kartsin, et kang võib uuesti veerema minna, seetõttu ei läinud ma vette ujumiseks ettenähtud kohas, kus enamus läks. Läksin teiselt poolt ujumissilda. Peale minu läks seal vette ainult kaks lühikest küürus poissi. Nad ujusid kaugele, aga tulid siiski tagasi.

Toimetasin koos emaga ajalooraamatut. Helistasin Laarile, et emale tema peatükk ei meeldi, sest seal on ainult faktid ja pole järeldusi. Laar vastas, et peatüki alguses on faktid, aga tagapool tulevad järeldused. Nii kaugele ei olnud me veel lugenud. Küsisin üle, kas alguses on faktid ja taga üldistus. Laar vastas jah. Lõpetasin kõne. Olin rahul, et olin ühe korra autorile helistanud ka. Aga mõtlesin, et raamatu lugeja ei hakka peatükki lugema nii nagu autor, vaid sama moodi nagu toimetajad. Seetõttu tuleks vist peatüki avalehekülje servale lisada märkus, et lugeja oleks kannatlik. Vaatasin teksti. Ütlesin, et tähed on ka poolikud.