Kirjandi arvustus

Kirjutasin Kristeri kirjandi kaitseks uue kirjandi. Algul mõtlesin, et kirjutan kolm joonelist lehekülge, aga siis kirjutasin neli. Koolis ma seda kohe õpetajale andma ei hakanud. Õpetaja ütles juba, et mitte keegi ei kirjutanud Kristeri kirjandi kohta arvustust. Siis teatasin, et mina kirjutasin. Ütlesin, et see on mustand. Õpetaja kirjutas peaaegu iga lause juurde numbri. Ütlesin, et ma ei saa aru, kas need on hinded või punktid. Ühtede korral oleks olnud parem suurem ja teise puhul väiksem number. Õpetaja vastas, et ma võin selle üle mõelda. Olin samale paberile ka joonistanud. Õpetaja küsis, kas ma joonistasin natuurist. Osa pildist oli tõesti natuurist - silmapiiril seisev udune maja ja katlamaja korsten. Ülejäänu olin siiski ise välja mõelnud.

Maalisin ümmargust asja. Kui valmis sain, võttis Tõnu selle oma kätte. Aga värv ei olnud veel igaltpoolt kuivanud ja osa värvi jäi Tõnu sõrmede külge. Kannatada saanud kohad pildist tuli uuesti üle värvida, aga nüüd ei pruukinud enam nii hea tulemus tulla. Inimesed olid valmistanud tehishiiri, kes olid nii tugevad, et võisid väikse rauatüki suureks õhupalliks puhuda. Öeldi, et kui tekib teine mõistuslik olend, siis saab selle suunata ainult kosmosesse, muidu võtab ta inimestelt võimu üle. Lamasin pimedas toas voodis. Jõllitasin pärani silmadega pimedusse, et kõik viirastused nähtavale ilmuksid. Hakkasidki moodustuma lõvid ja muu selline, kuigi nad ei muutunud teravaks.

Mul oli lahti arvutipostkast. Seal süttis parajasti Helina nime juures kollane tuluke. Olin arvanud, et Helina on oma tulukese lõplikult maha keeranud, aga nüüd hakkas paistma, et ta on lihtsalt viimasel ajal olnud postkastis minust varasemal kellaajal. Ma ei hakanud ootama, millal tuluke roheliseks muutub, vaid lahkusin enne postkastist. Arvuti oli mul lahti isa toas. Järgmiseks oli mul plaanis asuda selle arvutiga raamatute koostamise juurde. Mõtlesin, et täna ei hakka ma tekstide üle pikemalt mõtlema, vaid alustan kohe millegi arvutisse sisestamist. Ruumist olid lahkumas üks vend ja Pille. Mina toetasin kumbagi kätt mööblile ja hoidsin jalgu õhus kronksus. Ütlesin Pillele, et nüüd ma sain aru, et sellise tegevuse mõjul õhus hõljumise unenäod tekivadki. Pille läks ka ära ja jäin isa tuppa üksi. Vaatasin ringi, millise autori teksti võiks arvutisse sisestama hakata. Kõiki polnud mõtet sisestada, sest osadel olid raamatud juba ilmunud. Mul oli tegelikult kahe autori raamatu koostamine juba pooleli, tegin seda oma toas oma arvutiga, aga täna tahtsin vahelduseks isa arvutiga mõnda uut autorit nullist alustada, enne kui poolelioleva töö juurde tagasi pöördun. Ühele autorile oli kavandatud kolm köidet, millest ühe pealkiri oli "Usutlused" ja teistel olid teistsugused pealkirjad. Aga need võisid välja andmata ka jääda. Mul hakkas üks raamatuvirn käest põrandale libisema. Küsisin isalt, mida teha, et see nüüd ei kukuks. See kukkus ikkagi. Kui ma hakkasin teda põrandalt üles tõstma, läks selg vastu teist raamatuvirna ja see läks ka ümber. Hüüdsin uniseid silmi poolkinni hoides, et mulle see olukord üldse ei meeldi. Jagomägi rääkis kirjastuses, et osade raamatute käsikirjade väljatrükid ta hävitab. Olime järve ääres. Mina seisin kaldal ja kaks inimest olid vees. Üks neist ujus kaugele, teine kükitas kalda ääres vee alla. Ta jäi sinna nii kauaks, et ma kahtlustasin, et ta proovib ennast uputada. Hingamise asemel tegi ta vee all kukerpalle. Äkki kargas ta püsti ja tema suust tuli välja palju vett, lisaks veel okset või verd. Talt küsiti, mis juhtus. Ta vastaski, et ta tahtis teada saada, kas ta upub ära. Ma ei pidanud vajalikuks seda teemat arutada.