Kõik unustavad

Üks minu klassivend rääkis ükskord, et Jaapanis on palju selliseid inimesi, kes istuvad pargipinkidel ja mitte midagi ei tea, neile on seljale kirjutatud mingi märk, nad ei tea isegi oma nime, ainult seda märki. Kui mõni aeg hiljem sellele klassivennale seda juttu meenutasin, eitas ta kategooriliselt, et oleks midagi selletaolist rääkinud. Hiljem on ta oma mälu iseloomustanud veel selle kaudu, et tal on raskusi klassikaaslaste perekonnanimede meenutamisega. Aga koolis sai ta minust paremaid hindeid, sest õppis korralikumalt. Ülikoolis läks juba minul paremini, sest ma ei teinud õppimise kõrvalt tööd ja hakkasin ülikoolis korralikult õppima. Aga kõigi kaasüliõpilaste nimesid ma ise ka ei mäleta, sest õppisin ülikoolis ainet, mitte inimesi.

Seoses tänase kuupäevaga võiks kirjutada tegelikult teisest klassivennast. Ta kirjutas kuuendas klassis pika luuletuse, mille üle oli ise uhke ja mida ka kaasõpilased heaks pidasid, aga mille eest õpetaja hinde alla võttis. Klassivend kinkis paberi selle luuletuse tekstiga mulle. Mina seda eluaeg lugenud ei ole, sest paber kadus varsti isa asjade vahele. Aga sellele klassivennale hiljem oma luulekogu kinkides kirjutasin talle, et see on vastutasuks tema luuletuse eest. Tema kirjutas, et ei mäleta oma kuuenda klassi luuletust kuidagi. Minul oli see peas ja saatsin talle selle teksti kirjaga. Hiljem klassikokkutulekul küsisin, kas tal nüüd jäi luuletus meelde. Tal ei olnud ikka jäänud. Ja ta ei paistnud seda enam nii kõrgelt hindavat kui kirjutamise ajal, sest kui ma ütlesin, et kui ta maksab, siis võin selle talle uuesti ette lugeda, ütles ta, et ta ei maksa.

Sarnaselt klassivendadele unustavad asju ära klassiõed. Esimesel klassikokkutulekul lubas üks neist, et järgmine kord näen seal tehtud fotot. Kolmandal keskkooliklassi kokkutulekul tuletasin seda talle meelde. Tema ei mäletanud enam üldse, et oleks sellel klassikokkutulekul osalenud, kus kõnealune foto tehti. Ometi toimus kokkutulek tema enda korteris. Mina mäletan vist isegi toimumise kuupäeva.

Vahel tundub, et just mind unustatakse eriti kergelt ära. Ühe koolitunni lõpul küsis õpetaja, kas täna puudujaid oli. Seejärel nimetas ta nimepidi, et mind ei olnud näha. Ometi istusin sama koha peal, kus kõigis teistes selle aine tundides. Ja ma olin vist juba kõigist pikem, nii et oleksin pidanud eriti hästi välja paistma. Või tuleb hoopis öelda, et õpetajal tuli minu nimi esimesena meelde?