Luuletus etteantud sõnaga

Kõndisin koos emaga läbi metsa. Oli äike. Mina kaitsesin ennast välgu eest puude abil, kuigi puule liiga lähedale ka ei tohtinud minna. Emal oli vihmavari. Ta ütles, et üks lind lasi sellele midagi peale. Küsisin, kuidas emaga see alati juhtub. Läksime rongipeatusesse. Raudtee oli tehtud kaherealiseks ja korraga tulid rongid mõlemal real. Vaatasin, et rööpad jooksevad kokku, seetõttu ütlesin, et üks rong sõidab vist teisele sisse. Aga siis vaatasin, et nii see ei lähe, ja parandasin, et ei sõida. Rongis rääkis piletikontroll, et mõned tahavad õnnetusi pealt näha, et ise päästa saaks. Isa näitas Tartusse jõudes, millise joonega ta meie raamaturiiuleid lõikab, et osa raamatuid ära visata. Hakkasin mõtlema, et raamatut "kodusõjast ja välisriikide interventsioonist" võib mul veel töö käigus vaja minna. Ütlesin, et kui meil oleks Kivisildniku raamat, siis selle tahaks ma ära visata, aga kui meil oleks Lenini teoseid, siis need ma tahaks alles hoida, sest neid võib vaja minna. Majas oli suur saal. Otsustati, et sinna raamatuid ei panda, sest Bristol oli tahtnud, et sinna pallimänguplats tehtaks. Mina mõtlesin, et seal ei ole hea palli mängida, sest põrand on kaldus. Aga asi oleks parem, kui teha ühe suure mänguplatsi asemel mitu väikest, mis on saaliga risti, siis on kalle väiksem. Põgenesime kurjade vaimude eest. Öeldi, et tuleb kontrollida, ega Sander meile vastu ei tööta. Meenutasin, et kui me vanasti sõda mängisime, olid algul kõik kõigi vastu. Aga nüüd olid kõik tüdrukud ühel poolel ja tegelesid humanitaarerialadega, kõik poisid teisel poole, tegeledes reaalaladega.

Jürgen I. korraldas kohtumisi inimestega, kus ta võttis neilt intervjuu ja lasi neil ühte kaustikusse kirjutada. Käes oli kord kohtuda minuga. Kirjutasin talle kaustikusse luuletuse. Tema tahtis, et ma kirjutaks teise veel. Ta andis tingimuse, et luuletus peab sisaldama sõna "rusikas". Mõtlesin luuletuse välja:
Jumal viimselpäeval nuhtleb
rusikaga patuseid.
Seni hingi hauas hoiti,
peeti neile matuseid.

Mina mõtlen, kas ma ikka
Jumalat kord vääriks -
leitud on mind juba ammu
porilombi äärest.
Kaalusin, kas mitte kirjutada kolmandas reas "kehi-hingi". Otsustasin, et pealkirjaks ei pane ma "Rusikas", vaid "Viimnepäev". Pealkirja alla kirjutan, et sõna "rusikas" oli ette antud, et ei arvataks, et ma muidu sellise luuletuse oleks kirjutanud. Otsisin kohta, kuhu luuletus ära mahuks ja kus ta oleks ühtlasi minu eelmise luuletuse järel. Natuke vaba ruumi oli eelmise luuletuse pöördel. Istusin toolil. Vaatasin, et minu jalgade juurest möödub kass, kes kannab midagi hambus. Hüüdsin, et veeti kassi jalga ja vedajaks oli veel kass.