Võtsin sahtlist pussnoa

Olin ühel saarel. Pidin sealt laevaga ära sõitma. Sadamasse kõndides vaatasin kella ja nägin, et kuigi laev on veel ees, on kell nii palju, et laev väljub enne minu peale jõudmist. Aga siis selgus, et pidin minema hoopis teisele laevale, mis peatus lähemal ja väljus hiljem, nii et oli võimalik jõuda. Tartus olime Sõpruse puiesteel ja Erik hakkas tõlkima. Mulle kaevati, et ta ei tõlgi nii hästi kui mina, sest ta tõlkis, nagu oleks Inglismaal nõukogude võim. Mina vastasin, et Erikul on väga hea sõnavara, aga tal võib olla raskusi lausete moodustamisega. Kõndisin mööda Euroopa kaarti. Selgus, et Inglismaa on kaugemal kui ma olin ette kujutanud. Venemaa oli väga suur. Läksime teatrisse, kus algas etendus. Lavale tuli mitu inimest, kellest igaüks andis teada, millised on ühe riigi probleemid. Viimasena teatati Inglismaa probleemidest. Sel ajal tegin ehmunud häält, vist sellepärast, et esinejal olid hirmuäratavad silmad. Ema ütles, et näidendi eesmärk on tegelikult aidata kaasa naiste iseseisvumisele. Hakkasin koju minema. Mulle kiirustas järele üks noor naine, et minuga koos minna. Lõin teda, sest ta polnud Helina. Selle peale läks ta must mööda ja kõndis edasi üksi. Mina pöördusin hoonesse tagasi. Nüüd läksin saali, kus toimus pidu. Teadsin, et keegi peol osalejatest on Helina, aga ma ei teadnud, kes täpselt.

Lugesin oma elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi. Oudekki kirjutas seal Merkelist. Minu pihta tundus vihjavat lause, et kahjuks noorem põlvkond ei ole Merkelist õigesti aru saanud. Veel oli kirjas, et noor autor oli segi ajanud mitme Merkeli ja ühe teise autori raamatu autorinime. Seda lugedes hakkasin naerma, sest teadsin, et tegemist ei ole kirjutaja veaga, vaid üks raamat on juba ühes varasemas teoses valele autorile omistatud. Edasi mõtlesin, et võibolla on Oudekkil siiski õigus, sest kui ta räägib mitmest erinevast raamatust, siis peab ta olema vaadanud kogu nimekirja. Iga kord, kui vennad lähemale tulid, peitsin elektronmärkmiku ära. Peitsin ta teki alla, sest lamasin voodis. Tõnule ja Hennule tegi nalja, et Klaus ütles, et ta läheb vara magama, et hommikul vara tõusta ja kohe lugema hakata. Mina ütlesin, et ükskord ma proovisin nii teha, aga ei saanud kuus tundi und ja magama jäädes ärkasin alles kell üks. Henn ütles, et vaatame, mis mul ekraanil on. Ta haaras elektronmärkmiku teki alt enda kätte. Lõin teda jalaga.

Isa ja ema olid minu toas. Isa võttis laualt Tooma vihiku, kuhu Toomas oli hakanud oma unenägusid üles kirjutama. Isa luges natuke ja ütles siis, et tema ei näinud nii rumalaid unenägusid isegi siis, kui ta noor oli. Lugesin, mida Tõnu oli kirjutanud. Ta kirjutas, et tuli mõttele, et iga kord, kui vana kodu lähedale suusatab, astub kodust läbi. Siis pidavat ta saama vaadata, milliseid h-tähega algavaid sõnu ma olen kasutanud. Ta arvas, et ma mõtlen ühe sõnaga Helinat. Sain aru, et Tõnu kirjutab samast unenäost, mille kohta mina olin mäletanud, et lugesin elektronmärkmiku ekraanilt Oudekki blogi; aga Tõnul oli unenägu teisiti meeles.

Istusin matemaatika tunnis ruumis 301. Ma ei viitsinud kaasa töötada. Aga lõpuks otsustasin, et kui ma vihikusse ei kirjuta, siis mõtlen vähemalt tahvlile kirjutajaga kaasa. Tahvlil lahendati lihtsaid ülesandeid, sest see oli unenägu nii vana aja kohta. Aga nägin, et unenäos ei lahendata matemaatikaülesannet üldse mõistuspäraselt. Oleks saanud enne sulgusid olevad arvud üksteisest lahutada või sulgude ees oleva arvu sulgudes olevatega läbi korrutada, aga selle asemel kirjutati lahendusse hoopis mingeid muid arve. Vähemalt oskasin mina oma peas tehted õigesti sooritada. Mõtlesin, et mis kummituslikult korduv olukord see on, et käime iga päev teist korda keskkoolis, see sarnaneb unenägudele. Siis sain aru, et need ongi unenäod, neid näen ainult mina ja teistel siin viibijatel selliseid unenägusid ei esinegi. Läksin klassist minema. Kõndisin koridoris järgmise tunni ruumi suunas mõnda aega Kati S-ga kõrvuti, sest mõlemad liikusid sama tempoga. Mõtlesin, et järgmises tunnis võiks tema kõrvale istuda. Aga otsustasin, et ma ei tee seda, muidu saab tema vanem õde sellest teada. Läksin suurde poodi. Ma polnud sellist ruumi ärkvel olles kunagi näinud. Mõtlesin, et kuigi ma hiljuti kahtlesin, et unenägemisest teadlik olles võiks unenägu parem olla kui mitte teadlik olles, on sellest unenäost küll see osa parem, kus ma teadlikuks sain. Võtsin ühest sahtlist pussnoa ja lõikasin sellega sahtli serva küljest puuriba lahti. Seejärel proovisin torgata sahtliseina auku, aga nuga ei tunginud sellest läbi. Järgmiseks lõikasin müüja käe pealt karvu, püüdes nahka mittte kriimustada. Panin pussi sahtlisse tagasi. Mõtlesin, et nüüdsest ma hakkangi tegema nii, et kui näen unes koolitundi, siis kõnnin sealt minema, et huvitavamaks läheks. Kuigi poodides käimine ei ole ka kõige targem tegevus. Mõttetut poeskäimist nimetatakse ostlemiseks. See tegevus tekkis seoses sellega, et tekkisid suured poed. Minu juurde tuli üks kursuseõde. Ta küsis, mis ma lapsele nimeks panin. Ilmselt oli ühel teisel kursuseõel laps sündinud ja mind peeti eksikombel lapse isaks. Kui ma oleksin selle teise kursuseõega kõrvuti istunud ja oleks küsima tuldud, mis me lapse nimeks panime, poleks ma midagi vastanud.