Unenägu ropu luuletusega

Tehti telesaadet. Kõigepealt olid saatetegijad meil kodus, seejärel sõitsid telemajja ja tahtsid, et me koos arvutiga neile järele läheksime. Oli varahommik. Ma ei olnud veel päris ärkvel, aga läksin appi. Rääkisin telemehega telefonis. Algul ütlesin, et ma ei saa rääkida, sest ei ole veel ärkvel, varsti teatasin, et nüüd olen natuke rohkem ärkvel. Telemees ütles, et kaasa tuleb võtta kõik arvutiosad. Hakkasin pereliikmetele korraldusi jagama, et nad kõlarid ka kaasa võtaks ja pikendusjuhtme ka. Teised pere liikmed läksid kõik telemajja, mina jäin üksi koju. Kui nad tagasi tulid, siis rääkisid, et saate algusesse otsustati tõsta see lõik, kus mina räägin, sest see sobib sinna kõige paremini. Minu arvates oleks algusesse sobinud siiski rohkem muusika. Ja ma kartsin, et kui mina räägin päris saate alguses, siis inimesed ei jõua nii kiiresti televiisoritki käima panna. Kirjutan Helinale, et mind näidatakse arvatavasti televiisoris, Helina hakkab väikse hilinemisega vaatama ja arvab, et mind on tegelikult välja lõigatud, kogu saade on isast. Mõtlesin välja luuletuse:
"Mis sa ütlesid?"
"Miss, sa ütle sitt!"
Mõtlesin, et nii roppu luuletust mul ei ole vaja blogisse kirja panna. Aga arvatavasti mõtleb kunagi keegi teine ka selle luuletuse välja, siis teatan, et mina mõtlesin varem. Tegin luuletuse pikemaks ja otsustasin kirjutada seetõttu kirjavahemärgid teisiti:
Mis sa ütlesid?
Miss, sa ütle: "Sitt!"
Mis sa ütleksid?
Mis sa ütleks, iid?
Märtsi iididega oli seotud ettekuulutus, et Caesar tapetakse. Ärkasin oma voodis. Voodist käpuli välja ronides märkasin, et põlv on üleni lillaka verega kaetud. Kartsin, et niimoodi võib jalg verest tühjaks joosta. Asja päästmiseks hakkasin minema vannituppa. Mõtlesin, et võibolla see on unenägu, siis ma võiks katsetada olukorra päästmist ärkamise abil. Aga otsustasin, et kõigepealt proovin siiski saada abi vannitoast.