Kolm Napoleoni

Kõndisin Kaunase puiesteele. Tänaval kõndivaid inimesi vaadates mõtlesin, et kogu aeg samas kohas olles on raske suhtumisi muuta, aga nüüd ma olen uues kohas. Läksin lasteaia territooriumile, kus oli üks kool. Küsisin ühelt lapselt, kas ta on poiss või tüdruk. Ta ütles, kumb ta on, aga oleks võinud arvata ka vastupidi. Tegelesin oma taskuarvutiga. Sellel oli nupp, mille abil sai ekraani peegliks muuta. Vajutasin seda nuppu, et vaadata oma peegelpilti. Kohta, kus ma olin, tulid üks selle kooli meesõpetaja ja mõned õpilased. Mind nähes küsis õpetaja, mida minusugused lollakad sealt koolist otsivad. Üks poiss rääkis, et öeldakse, et tööõpetuses ei ole vaja midagi vihikusse kirjutada, aga tema kirjutab vihikusse just tööõpetust. Läksin minema.

Kuulasin raadiot. Sealt tuli "Vaba Euroopa" saade. Kuigi Krister seal enam ei töötanud, teadustati, et järgmisena räägib Krister. Seega üksikuid kaastöid vanale töökohale ta siiski veel tegi. Prantsusmaal oli valitsenud kolm Napoleoni. Napoleon II hüüdnimi oli Napoleon Fasci. See polnud päris sama sõna, mis fašism, aga siiski selle sugulane. Ühe teooria järgi on fašism sama, mis bonapartism. Napoleon III oli toetanud kõigis maades rahvuslikku liikumist, sealhulgas muutnud Poola iseseisvaks ja aidanud Itaalial ühineda. Selles, kas Poola 19. sajandil iseseisvaks sai, ei olnud ma siiski päris kindel. Lugesin "Üldist ajalugu". Mõtlesin, et peaksin ise uue "Üldise ajaloo" kirjutama, millel oleks sama palju köiteid. Aga siis hakataks minu kirjutatut sama moodi kritiseerima. Pealegi loen ma aeglaselt, mistõttu mul oleks ajaloost nii põhjalikku ülevaadet raske koostada. Varem ilmunud "Üldist ajalugu" olin ülikooli jaoks lugenud ja õppejõud oli sellest vist aru saanud, sest pärast minu sõnavõttu oli ta seda raamatut kommenteerinud. Ta oli öelnud, et selle raamatu puudus on, et autor oskas küll saksa keelt, aga mitte prantsuse keelt. Prantsusmaa peatükis kirjutati, et vanu dokumente uurima hakates oli avastatud, et inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni vastuvõtmise poolt ei hääletanud tegelikult mitte ükski parlamendi liige, selle vastuvõtmine oli ainult parlamendi esimehe võltsing. Ja selle poolt, et ta parlamendi esimeheks saaks, ei olnud ka keegi hääletanud. Hiljem ilmunud raamatud polnud seda avastust jälle arvesse võtnud ja olid kirjutanud uuesti inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist. Vaatasin vanu ajalehti. Seal oli kabenurk. Lugesin seda nuppe liigutamata, et lihtsalt näha, milliste märkide abil kabepartiisid üles kirjutatakse. Toodud oli palju järjestikuseid diagramme sama partii kohta, igasse diagrammi olid kirjutatud mõned käigud ja serval oli seisuhinnangu märk. Seisuhinnang muutus kiiresti, aga polnud selge, kas oleks saanud paremini mängida, et see ei muutuks. Ema ütles üle ukse, et neis ajalehtedes on kirjas, et on olemas kolm pensioniliiki, mida ära ei võeta, nii et mul ei ole vaja muretseda. Ta lisas, et ta ei arva, et mul seda liiki depressioon oleks. Küsisin, mis depressioon. Mul ei olnud enam mingit depressiooni. Otsisin lehest, millest ema oli rääkinud, aga ei leidnud.

Kõndisin ühe maja juurde. Selles majas oli Bristol, kes tahtis minuga rääkida. Lugesin kokku, et kuigi tänased unenäod tunduvad oodatust lühemad, on nad tegelikult 68 rida pikad. Kõndisin kahe pambuga mäe servale, et need mäest alla visata. Aga mäe all olid Bristol ja üks teine inimene, kes oleksid niimoodi pihta saada võinud. Ühe pambu sai visata, teine tuli ringiga viia. Kui olin kohale jõudnud, küsisin, millest ma õieti üritusel peetavas kõnes rääkima pean. Bristol seletas, et see on selline üritus, kus igaüks räägibki sellest, mis ise tahab, kõne teema jääb teistele üllatuseks. Mõtlesin, et niiviisi ei ole tingimata kõnet pidada vaja, vaid võib ka juttu ajada. Aga ilmselt oodati minult, et ma ühte raamatut esitleks. Bristol oli juba ühes teises raamatus kirjutanud, kuidas ma oma raamatut esitlema hakkan. Ta oli kirjutanud, et minu raamatus esineb hulgaliselt enda välja mõeldud nimesid. Sellele tahtsin vastu vaielda. See raamatu koht libises kinni ja pidin ta uuesti üles otsima. Seletasin, et mitte kõik need nimed ei ole minu välja mõeldud, osad on ka kellegi teise välja mõeldud. Üks Bristoli näiteks toodud nimedest oli Mirri, mis esines ühel skeemil ka üksinda. Ütlesin, et seda nime minu raamatus tegelikult üldse ei esine, kuigi blogis olen teda maininud. Lamasin kodus voodis. Ema ütles, et ma pean minema ööbima teise tuppa, sest meile tulevad väliskülalised, kes tuleb minu tuppa mahutada. Ma ei tahtnud teises toas magada. Ema ütles, et isa on öelnud, et vanasti tuli õnnelik olla, kui üldse ööbimiskoha leidis. Hüüdsin, et vanasti, aga mitte praegusel ajal. Mõtlesin, et oma toast lahkumine tekitab ärevust, mis on protest. Mul olid silmad kinni. Kuulsin, kuidas voodi kõrval võõras naisehääl midagi sosistas. Paistis, et üks väliskülalistest on juba kohale jõudnud.