Ununenud ajakiri

Hommikul oli näha, et Putin oli pannud seinale sildi "ÖÖTONTIDE KARI". Sellest järeldas enamus inimesi, et tal on plaanis lähematel päevadel tuumasõda alustada. Aga mõned tegid järelduse, et sõda ei tule, sest nende meelest viitas sõna "kari" sellele, et asi otsustatakse demokraatlikult. Ukraina riigijuht tahtis ühe väiksema riigi juhti köögiaknast alla visata, aga ma keelasin. Ukraina riigijuht oli Venemaa käsilane. Ta edastas mulle Putini kutse riikidevahelisele nõupidamisele. Ma ei olnud nõus minema. Üks naine ütles, et ta tahaks kohe Putinile lõpu peale teha. Tuumasõda pidi tulema vist sel juhul, kui Venemaal ei lubata ühte riiki vallutada. Võibolla tahtis Putin taastada tervet Nõukogude Liitu. Tuumasõja alustajaks võis saada ka NATO, sest nimetatud organisatsioon oli teatanud, et ta ei ole nõus pidama ühtegi sõda peale tuumasõja. Sõjaväelastele võis maailma hävitamine tunduda oma kodanike orjuse hädaohust päästmisena, nagu on enesetapjaid, kes tapavad terve perekonna. Minu arvates ei olnud inimestel õigust teisi loomaliike hävitada. Aga vähemalt oleks ma teada saanud, kuidas suremine käib. Ma ei teadnud, kas tuleb kiire või aeglane surm. Televisiooni uudistesaates öeldi, et kätte on jõudnud tsivilisatsiooni viimased päevad. Lasti leinamuusikat ja näidati kroonikakaadreid. Tänavatele kogunes inimesi. Osad läksid koju, et surra kodus, teised eelistasid surra seal, kus nad parasjagu viibivad. Inimesed olid vapustatud isegi võimalusest, et Putin tahab sellise asjaga ainult hirmutada. Mina ei olnud nii masendunud kui teised. Leidsin, et Putinil on päris hea huumorimeel. Arvasin, et viimasel hetkel Putini lähikondsed kõrvaldavad ta, nagu viimase Rooma keisri kukutas ihukaitsja ja on tehtud selletaolisi filme. Filmide eeskujul võidigi sellele mõttele tulla. Tahtsin midagi juua, aga ei leidnud majast midagi peale õli. Kallasingi endale klaasi õli. Aga siis otsustasin, et kui muud ei ole, siis õli ma ka jooma ei hakka. Putini ette viidi üks kirjanik. Kirjanik ütles, et teda huvitavad käimasolevad sündmused ainult kirjanduslikust vaatenurgast. Mina võtsin Putiniga kohtuma minnes kaasa plastmassist mängukaru, et see Putini samasuguse karuga kokku lüia.

Olin koolimaja kolmanda korruse koridoris. Vaatasin oma vanu päevikuid. Ühe kaante vahelt leidsin enda tehtud ajakirja "Boko" numbreid. Ma ei mäletanudki, et ma sellist ajakirja oleksin teinud, kuigi mäletasin vanemaid ajakirju. See kinnitas, et vanemad mälestused säilivad paremini. Selle ajakirja numbrid olid osalt terved ja osalt poolikud vihikud. Vanemad numbrid olid ilmselt terved ja uuemad paberi kokkuhoidmiseks poolikud, sest kodus ei olnud sahtlis tühje vihikuid piiramatult. Vanematel ajakirjadel, mida ma ei olnud unustanud, oli ilmunud vähem numbreid. Klaus tõmbas ühe vihiku kaanele diagonaalkriipsu. Sain vihaseks. Aga ema seletas ära, et Klaus tegi seda voltimisülesande lahendamiseks. Andsin siis teistele päris voltimisvihiku, kus oli vahel voltimispabereid. Aga ütlesin, et mulle ei meeldi diagonaalkriips sellepärast, et ma tean, mis tähenduses neid koolis kasutatakse - asjade mahatõmbamiseks. Sel ajal, kui teised voltisid, lugesin mina oma vanu pabereid. Kuigi üldiselt olen ma oma käekirjast alati aru saanud, olid need paberid kirjutatud sellise numbriga klassis, mille ajal minu käekiri oli halvem kui enne ja pärast, nii et väga raske oli aru saada. Ühest kohast lugesin välja, et olin kirjutanud, et harjutan nüüd kiiremat kirjutamist, edasi ei saanud aga millestki aru. Päevikusse olin kirjutanud sellest, kuidas meie klass kohtus joodikuga. Sellise sündmuse olemasolu meenutamine ajas mind naerma ja naersin tükk aega. Joodik oli rääkinud, et ta tarvitab kaks korda vähem alkoholi kui varem, aga meil soovitas üldse mitte tarvitada.