Traat värava kõrval

Mängisin malet. Lõppseisus olid minu mõlemad vankrid g-liinil, vastase kuningas h-liinil ja ma andsin igal käigul kuningale tuld. Kuulutasin mängu viigiks. Rei küsis, kas ma tean, et sellises seisus üks mees lõi hoopis vanrkiga etturi ja kaotas, sest vastasel avanes võimalus vahele käia. Vastasin, et ma tean ja ma olen vist ise ka nii mänginud.

Öeldi, et eile sündis Hennul tütar. Seega sündis ta samal nädalal kui Tõnu poeg. Lastele pidi edaspidi tähtsaks saama, et neil on samal nädalal sünnipäev. Varem oli ennustatud, et Hennul sünnib ka poeg, mitte tütar.

Vaatasin oma vana märkmikku. Olin sinna lapsena luuletusi kirjutanud. Ühes luuletuses ütlesin, et enda kirjutatud luuletused on väga kehvad. Kui ma vanemaks sain, olid nad paremaks muutunud. Igaüks ei viitsi nii pikalt harjutada. Olin sellesse märkmikusse ka õppimist kirjutanud, mis näitas, et millalgi oli see mul koolis kaasas olnud. Olime Paides. Autovärava kõrval oli püsti traat, mis võis möödakäijaid vigastada. Selle ärahoidmiseks painutasin teda. Korraks mõtlesin, et võibolla seda ei tohi teha, sest võibolla kasutatakse traati värava sulgemiseks. Aga nii see vist siiski ei olnud. Olime Tartu kesklinnas. Maja külge oli pandud kivitahvel isa luuletustega. Mul oli seda raske vaadata, kui isa luuletusi pandi kivitahvlile, aga minu omi mitte. Tegelikult üks meesõpetaja kasutas minu luuletusi. Praegu ta laulis laulu, mis ei olnud minu sõnadega. Küsisin, kuidas nii, kui tavaliselt laulab ta minu sõnadega laule.