Mida esitlusel räägiti

Teisipäeval pidasin kõne oma raamatu "Viimsed päevad" esitlusel.
Alustasin sellest, et mina pole ürituse organiseerija ega tea, mitu kõnelejat on. Esitlus toimub kirjastuse soovil. Kui kirjastus tuli mulle vastu ja andis raamatu välja, siis mina otsustasin tulla kirjastusele vastu ja nõustuda esitlusega.
Esitluse kuupäeva seostasin sellega, et 1. mail oli Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise viies aastapäev, mis ühtlasi oli minu sünnipäev, ja et lähenemas oli Euroopa päev. Sest romaani sisu on kolm viimast nädalat enne Euroopa Liitu astumise rahvahääletust koos hääletuspäevaga.
"Viimsed päevad" on minu neljas raamat. Esimene luulekogu "Maailmakord" oli poliitilise suunaga, teine "Uneriik" unenäolise suunaga. Kolmas raamat "Ajalugu unenägudes", mis oli esimene proosaraamat, viis unenäolise ja poliitilise suuna kokku. "Viimsed päevad" jätkab sama suunda, ühendades lisaks päevased ja öised sündmused, nii et lugeja võib ise ära arvata, kumb on kumb. Kui "Ajalugu unenägudes" lühendas unenäokirjeldusi, siis "Viimsetes päevades" on neid hoopis pikemaks kirjutatud.
"Viimsetes päevades" on tegemist dokumentaalse materjaliga, aga see on siiski ilukirjandus. On toodud ära kirju, aga neid on lühendatud ja veidi ümber sõnastatud, et tuua välja emotsionaalselt olumlisemad aspektid. Loodetavasti kirjade autorid sellepärast ei pahanda, sest ka tegelastele on antud uued nimed.
Raamatu idee tekkis mul aastal 1998, kui lugesin Mait Rauna raamatut "Wake up". Vaatasin, et nüüd on olemas hea dokumentaalromaan laulva revolutsiooni kohta, vaja on seda ka Euroopa Liitu astumise vastase võitluse kohta, mida pidasin analoogiliseks tegevuseks.
Kirjutama hakkasin alles aastal 2003, kui käis rahvahääletuse eelne kampaania. Siis koostati "Postimehele" ühiskirja, mille ühe mustandivariandi all nimetati mind kirjanikuks. Ma ei pidanud nimetust õigeks, sest ei olnud kirjutanud ühtegi proosaraamatut. Aga arvasin, et võin veel kirjutada. Võtsin siis kasutusele 1998. a. idee. Algul mõtlesin kirjutada peatükke EL liikmeks saamise päevani 1. mail 2004. Aga kuna siis oleks teos liiga pikaks veninud ja teema juba ammendus, lõpetasin rahvahääletuse päevaga 14. septembril 2003.
Aastal 2004 hakkasin teost juppide kaupa arvutisse sisestama. Sellega jõudsin lõpule aastal 2005 ja saatsin ta lugemiseks esimestele tuttavatele. Mul soovitati raamat välja anda, mina esialgu ei tahtnud, aga lubasin tulevikus kaaluda. Juba enne käsikirja nägemist hakati mulle ütlema, et minu proosatekstid on paremad kui luuletused. Esimene ütleja soovitas mul kirjutada magistritöö põhjal raamat, teine anda kodulehekülg raamatuna välja, kolmas kirjutada lasteraamatuid, neljas oma raamatuid ka ise illustreerida.
Eelmisel aastal mõtlesin, et kui käsikiri ei ole veel piisavalt hea, võib ta paremaks teha. Kuna mind häiris, et olin konkreetsete inimeste kohta liiga vihases toonis kirjutanud, muutsin ära tegelaste nimed. Neile, kellest rohkem teadsin, andsin nimeks mingi häälikukombinatsiooni, teistele neid mingist ühest küljest iseloomustava sõna.
Kirjastuse nõusolek väljaandmiseks oli endiselt olemas. Kirjastaja küsis, mida kaanele panna, mille peale pakkusin oma illustratsioone. Kirjastaja oli nõus juba pilte nägemata. Väljaandmiseks jäi Eesti Kultuurkapitali toetus saamata, aga Tartu Kultuurkapital toetas 4000 krooniga.
Kuigi ise ei pidanud ma käsikirja nii heaks kui esimesed lugejad, otsustasin ta välja anda sellepärast, et pidasin teda lugejatele kasulikuks. Ma ei tea ühtegi teist ilukirjandusteost, mis räägiks Eesti Euroopa Liitu astumisest. Kui neid peaks olema, näevad nad asju minust erinevast vaatenurgast. Raamat on väärtuslik ka sellepärast, et sisaldab hallutsinatsioonide üleskirjutusi.
Rahvahääletusel hääletasin teisiti kui rahva enamus. Kui kuulsin esimest korda Euroopa Liidust "Ameerika Häälest", tundus see mulle olevat vastuolus laulva revolutsiooni eesmärkidega. Euroopa Liit vähendab oma maa asjade üle otsustamise õigust, kuigi võibolla suurendab teiste maade asjadesse sekkumise oma. Euroopa Liidus pole kontrollli teistest liikmesriikidest tulla võivate sisserändajate arvu üle. Mulle ei meeldi põhiseaduse täiendamise seadus, mille järgi iga Euroopa Liidu õigusakt on Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik. Väljaarvatud põhiseaduse aluspõhimõtetega vastuollu minemise korral, aga keegi ei tea, mis need on. Praegu ei meeldi mulle, et eelarvekärpeid tehakse eurole ülemineku nimel ja et Lissaboni lepingut ei panda isegi rahvahääletusele. Isegi kui me jääme Euroopa Liitu edasi, ei pea me kõike selle sildi all tulevat kriitikata üle võtma. Kes arvab teisiti, võib kirjutada oma raamatu. Tänasin raamatu ilmumisele kaasaaidanuid ja kuulamatulnuid.

Kõnega esines veel Piret Bristol. Ta rääkis, et on minu loomingu fänn. Ma oskavat nalja teha ja minu naljad olevat peenemad kui Kivirähu omad. Rumal inimene ei pruukivat neist aru saada. Mind olevat mõjutanud vene kirjandus, sarnasusi olevat Bulgakoviga. Raamatu peatükkide arvul 21 võivat olla sümboolne tähendus. Raamatus olevat palju kuulsaid prototüüpe.
Kuna väljaandmiseks oli raske raha leida, olevat Mait Raun võtnud vastu lõpliku otsuse raamatu väljaandmiseks alles siis, kui tema aken sisse löödi. Ta olevat teinud seda missioonitundest, et hea käsikiri kaotsi ei läheks.
Bristol on raamatu toimetaja, aga ta polevat sellega suurt midagi teinud, sest käsikirjas olevat väga vähe vigu olnud. (Tegelikult kirjutas ta järelsõna.)
Sai ette loetud üks minu blogist võetud unenägu ja tutvustatud sarja varasemaid raamatuid. Eelmised raamatud selles sarjas ei ole ilukirjanduslikud, aga tegin juba esimesele raamatule kaastööd.
Lõpuks pakkus Bristol võimalust esitada mulle ja hilinemisega saabunud kirjastajale küsimusi. Kui esialgu küsimusi esitama ei hakatud, kutsus Bristol üles liikuma järgmisse ruumi, kus oli kaetud laud suupistete ja mittealkohoolsete jookidega.

Kus midagi teha on vaja

Olin otsustanud, et ei kaitse magistrikraadi mitte ajaloos, vaid bioloogias. Lugesin juba teist aastat bioloogia raamatuid, aga kaitsmisele lähemale ei jõudnud. Veeber oli küsinud, mida ma niikaua teen, ma vist uurin kodus raamatuid. Tema pidas ilmselt õigemaks praktilisemat õppimist. Raamatute abil jõudsin katse jälgimiseni, kus inimene püüdis sekkuda konnade paljunemisse. Isakonn asus teele, et leida emakonnasid. Tee oli pikk ja inimene püüdis isakonna aidata, aga see oli raske. Lõpuks tuli kõik välja, aga äärepealt ei oleks tulnud. Sellest nägin, et mulle bioloogia ei sobi. Pean tegelema siiski millegi sõnalisemaga, seega ajalooga. Toomale sobib bioloogia paremini, sest tema oskab prepareerida.

Käis malepartii. Valgel oli mitu etturit rohkem, aga must ähvardas need tagasi võtta ja igavest tuld anda. Valgel oli kuningas g1 ja ta käis Lg2. Selle peale käisin mina mustaga Vg7 ja sain valge lipu kätte. Üks mees ütles, et lipule pihta saamiseks tuleb väga täpselt sihtida. Ma ei olnud nõus, sest väljade asukohad olid teoreetiliselt teada. Eesti riik oli rahalistes raskustes, aga öeldi, et kohe kutsuvad välisriigid teda korrale. Mina polnud küll kindel, et korralekutsumisest piisaks, selleks et asju õigesti tegema hakataks. Välisriikide abi pidi muretsema üks naisminister. Aga tema oligi vastutav lipu ettejätmise pärast. Lipu ettejätmine sarnanes suure rahalise kaotusega. Ütlesin, et see naisminister toob hiljem ise kaotuse. Sellega ütlesin ma mängu tulemuse pealtvaatajatele ette. Aga ise ei olnud ma kindel, kas mäng ikka lõppeb nii, sest sellesse võis veel pöördeid tulla. Öeldi, et see naisminister saadetakse alati sinna, kus midagi teha on vaja. Parajasti näidati olümpiamängude trekisõitu. Võistlesid kaks naisratturit. Üks oli noorena olnud väga tugev, aga nüüd oli tal üks jalalaba ära lõigatud ja ta ei saanud enam teisele võistlejale vastu. Ta jäi kohe taha. Ta tõukas maapinnalt hoogu vigase jalaga. Terve jalalabaga oleks muidu parem tõugata olnud, aga selle jalaga tõukama polnud ta harjunud. Äkki hakkas vigane rattur spurtima ja läks juhtima. Hakkas tunduma, et ta oli algul taha jäänud ainult selleks, et paremat positsiooni varitseda. Aga finišisse jõudes oli ta jälle taga. Siis näidati, kuidas naisminister sportlaste hulgas jooksis. Algul arvasin, et ta võistleb, aga siis sain aru, et on läinud hoopis õnnitlema. Üks hispaanlane meenutas seisu, millest üks Hispaania maletaja oli kunagi Napoleonile kaotanud. Oskasin seda seisu kommenteerida, sest olin seda partiid just raamatust vaadanud. Hispaanlane kahetses, et nende maletaja ei löönud rasket vigurit õigel hetkel maha, muidu oleks ta Napoleoni üle võidu saanud. Hakkasin kahtlema, kas tegu oli ikka Napoleoniga, pigem Keresega. Napoleoni võitmine poleks nii suur sündmus olnud, sest olin lugenud, et Napoleon mängis nõrgalt. Vähemalt alguses. Vanemana läks võibolla siiski tugevamaks. Meil toimusid saunas iga nädal välkturniirid. Olin Ustavile ja tema vennale kõik partiid kaotanud. See ei tundunud õige asi, sest minu juttudes oli male tähtsamal kohal kui nende omades. Tahtsin Ustavile öelda, et välgus võin ma talle kaotada, aga pikas males võidaksin juba mina. Isa mängutulemusi ma ei mäletanud. Elasime suures majas. Sinna saabus klassitäis lapsmaletajaid omavahel võistlema. Nad olid alles nii algajad, et neid pani imestama, et nad pidid mängima pika mõtlemisajaga. Võtab kaua aega, enne kui laps tugevaks muutub. Turniir pidi toimuma Vanemuise laval, sest üks meie maja osa oli teater.

Õhuniiskus

Raadios oli saade, kus räägiti õhuniiskusest. Et kui õhk on liiga niiske, tekivad hallitusseened, mis koormavad inimeses imuunsussüsteemi ja kahjustavad maja. Hea õhuniiskus olevat 45%. Ma pole päris kindel, kas vahemik oli 45-50 või 40-45. Igatahes niisket ruumi tulevat akende ja vannitoa ukse avamise või ventilaatoriga või kütmisega kuivatada ja liiga kuiva jällegi niisutada.

Vaatasin pärast saate kuulmist, mis on meie toa õhuniiskus. See oli tervelt 65%. Kui ütlesin emale, et see on lubatust suurem, nimetades normi 45, hüüdis ema, et see on jama, kui vahel kütmise tagajärjel langeb niiskus 50 peale, hakkavad tal nina ja kurk kuivama.

Ei saa küll päris kindel olla, et meie niiskusemõõtja näitab õigesti. Üks saatesse helistaja rääkis, et tal üks mõõtja näitab 25 ja teine 37%. Saatekülaline ütles selle peale, et poodides müügil olevad mõõtjad ei olegi täpsed. Sellest hoolimata arvas ta, et mõõtja peab igas kodus olemas olema.

Ligunev raamat

Mul oli ilmunud uus raamat Euroopa Liidu kohta. Olin kirjutanud selle kohta blogisissekande. Kuna raamatule kirjutas saatesõna Martin Helme, olin pannud sissekande pealkirjaks "Ilmus Martin Helme raamat". Keegi polnud seda pealkirja klikkinud ja keegi oli kommenteerinud, et Martin Helme nimi pole hea reklaam. Mõtlesin, et minu nimi oleks vist tõesti parem reklaam olnud. Läksin Vanemuise mäest üles. Müüri äärde oli Raun pannud reklaami eesmärgil ühe eksemplari minu raamatut ja poliitilise sisuga plakati vabadusest. Plakati korjasin ma sealt ära, sest ei tahtnud asja liiga poliitiliseks ajada. Raamatu jätsin paigale. See oli juba läbi ligunenud, sest vihma sadas. Jõudsin raamatukogu ukse ette. Seda polnud veel avatud, sest oli alles hommik. Jäin avamist ootama. Saabusid avaja ja mitmed külastajad. Üks hoidiski käes minu raamatu eksemplari, mille ta oli müüri äärest korjanud, nii et reklaamist oli kasu olnud. Tagasi läksin mööda Riia mäge. Aga kuna see oli unenägu, siis sattusin kuidagi ikkagi Vanemuise tänava müüri äärde ja minu raamat oli endiselt seal.

Märkasin, et ahjus põleb tuli. Otsustasin kasutada võimalust tule vaatamiseks. Ütlesin seda ka teistele. Toomas ütles, et tule vaatamisest võib pimedaks jääda. Vastasin, et päikse vaatamisest küll, aga mitte tule vaatamisest. Toomas ütles, et tule vaatamisest ka. Vastasin, et seda juhtub harva, nendega, kellel on nõrgad silmad, aga minuga pole varasematel kordadel juhtunud. Üks inimene luges ette venekeelset raamatut. Kui ta oleks küsinud, kas ma saan loetavast aru, oleksin vastanud, et suuremast jaost saan, aga mitte kõigest. Ja arusaamatuks jäid just olulisemad kohad. Raamatus tõlgiti valesti, nagu töötaks üks tegelane Soomes raudtee õhkulaskjana. Tegelikult ta töötaski, aga püüdis seda varjata. Parajasti hakkasidki kolm tegelast raudteed õhku laskma. Ütlesin, et nad on ise raudteele liiga lähedal. Sõitsime bussiga ringi. Möödusime ühest majast, mille kohta ütlesin, et see on Tartu Sõpruse puiestee maja. Pidin siiski parandama, et see ei ole Sõpruse puiestee, sest seal käis selline ehitus. Möödusime ka Kaunase puiestee värviliste hoovide moodi kohast. Aga see ei saanud Kaunase puiestee olla, sest värvid olid vales järjekorras. Küsisin, kui palju maailmas selliseid maju on. Läksin ruumi, kus istusid kaks värviliste riietega naist, kellest üks oli Bristol.

Saadiku perekonnaseis

Ühel päeval ütles Tiit Made raadios, et europarlamenti ei tohi valida neid, kes ei ole veel olnud abielus, sest neil pole piisavalt elukogemust. Võibolla tuleks siis valida koguni neid, kes on olnud mitu korda abielus, sest nemad tunnevad lähemalt rohkemaid inimesi ja neil on tänapäeva inimeste mõistmiseks vajalik abielulahutuse kogemus?

Väiksemad kogemused ühes valdkonnas võivad tähendada, et on olnud rohkem aega teise valdkonnaga tegeleda. Keskajal ei olnud vaimulikel üldse lubatud abielluda, aga seevastu olid nemad peamised kirjaoskajad. Richelieu oli kardinal, aga teda peetakse suureks poliitikuks.

Kas need on minu tekstid?

Uue korra järgi pidi kõigi tuumarelvade täpne asukoht kõigile teada olema. Minust sai eesti rahvuskangelane. Olin nii suur, et kui ma ennast liigutasin, tuli vaenlase võimule lõpp.

Klaus luges minu vana luuletuste faili ja hakkas luuletustele ühekaupa hindeid panema. Ütlesin, et tal pole mõtet seda teha, sest neid luuletusi on juba avaldatud. Pealegi oli Klaus ükskord juba samu luuletusi hinnanud. Lugesin "Sirpi". Seal oli ühele leheküljele kirjutatud autorinimeks "Simo Simo" ja selle all oli toodud naljajutt ja naljaluuletusi, mis tundusid olevat võetud minu blogist. Aga mina polnud "Sirbile" nende avaldamiseks luba andnud. Henn lahendas ajalehest ristsõna. Võtsin talt lehe ära, öeldes, et pean kontrollima, kas need tekstid on minu omad. Läksin lehega teise ruumi ja Henn jäi vihasena maha. Teises ruumis nägin, et autorinimeks ei olegi kaks korda Simo, vaid kaks erinevat sarnast nime. Ja minu kirjutatud ei saanud need luuletused olla, sest need olid vabavärsilised, aga mina oleks kirjutanud riimilisi. Ütlesin, et need ei ole minu tekstid, aga täpselt minu ideega. Öeldi, et kasutatud on hoopis ühe teise autori tekste, kelle nime polnud kirjas. Seega olin ise teise autoriga liiga sarnastele mõtetele tulnud.

Ma ei taha enam sigu pidada

Eilse raamatuesitluse reklaamis oli välja kuulutatud kaks esinejat ja "jt". Oma kõnes ütlesin, et ma küll ei tea, kes need "jt" on. Aga tagantjärele sain aru, et rääkisid ju ka need, kes kõnesid ei pidanud. Kohale tuli isegi üks minu ülikooli õppejõud. Samuti üks klassivend, kellele saatsin isikliku kutse. Selgus, et ta pidi selleks Tallinnast kohale tulema, sest ei elagi enam põhiliselt Tartus. Paljud teised klassikaaslased on ka Tallinnasse läinud. Või üldse välismaale. Klassikokkutulekul rääkis üks koguni, et õpetab inglise lastele inglise keelt. Mina ei hakkaks isegi eesti lastele õpetama. Viimases klassis käies õpetajate päeval andsin bioloogia ja geograafia tundi, aga seal tegin rohkem nalja. Praegu proovin vennapoegadele rääkimist õpetada. Nooremate vendade pealt mul ei olnud meeles, et kui väiksel lapsel on hea tuju, hakkab ta kõvasti jalgadega siputama. Seda mäletasin küll, et nende riideid nimetati sipupüksteks. Särki, mis mulle sünnipäevaks kingiti, ei ole ma veel selga pannud. Esmaspäeval kingitud lilled on vaasis puhveti peal ja ei ole ära närtsinud. Kuigi nimetasin neid kollasteks nartsissideks, ei ole nende õied üleni kollased. See, kes mulle lilled ulatas, ütles, et need on põllulilled. Kui ma aastal 1981 Pärnus suvitasin, ütlesin, et mina hakkan põllumeheks. Vahepeal unustasin selle lubaduse ära, aga ükskord hiljem Pärnus käies tuletati see mulle meelde. Siis tuli meelde küll, et olin niimoodi öelnud sellepärast, et mulle meeldisid sead. Nüüd ei taha ma sigu pidada sellepärast, et mul hakkaks neist kahju.

Süljemull

Kass ronis järjest kõrgemale suure puu otsa. Puu oli nii kõrgeks kasvanud, et ronimise jälgimine tekitas peapööritust. Lõpuks hakkas kass kukkuma. Nii kõrgelt oleks ta surnuks kukkunud, aga ta ei langenud maapinnani välja, vaid hüppas ühele teele jäävale oksale. Mõned inimesed on arvanud, et kassi puu otsast maha saamiseks tuleb tuletõrje kutsuda, aga tegelikult oskavad kassid ise hästi maha tulla. Rühm inimesi liikus näljastena läbi looduse. Jõudsime sohu, kus võis uppuda. Sõin paar metsmaasikat, kuigi polnud kindel, kas need on ikka metsmaasikad või hoopis mürgimarjad. Need inimesed kaklesid toidu pärast ja tapsid üksteist. Lõpuks jõudis viimasena ellujäänu asustatud kohta ja oli sellega pääsenud. Aga oli kahtlane, kuidas temasse edasises elus suhtutakse, kui ta oli teel inimesi tapnud.

Mulle juhatati teed, kus asub kirik. Läksin selle juurde. Kriipisin hoone kõrvale kõnniteesse, et siin on kirik. Kui ma hoone ette läksin, nägin, et selle esiküljel on vastav silt juba väljas. Aga ilma minu kõnniteesse kirjutatud sõnumita oleksid otsijad ikkagi võinud kogemata kirikust mööda minna, sest see ei olnud üldse kiriku moodi, vaid tavaline silikaatkividest maja.

Lähenesin Paide õuele. Värav oli suletud, aga veranda eest läks aeda käik, mis suletud ei olnud. Toas tulid jutuks minu ülikooliõpingud. Küsiti, kas ma olen teadusmagister. Vastasin, et teadusmagister mitte. Siis parandasin, et olen siiski teadusmagister, ma ajasin mõisted sassi, ma pole lollmagister. Räägiti, et doktorantuuris õppimiseks tuleb puhuda süljemulli. Hakkasingi puhuma. See läks nii suureks, et ei mahtunud enam suhu ära ja paistis kasvavat näo suuruseks. Siis ütlesin, et aga mul ei ole juhendajat. Läksin järgmisse tuppa. Seal mängis Tõnul muusika, mistõttu seal ei saanud magada. Läksin magama veel järgmisse tuppa. Kuigi seal olid paremad tingimused, mängis selles ruumis televiisor. Televiisoris hakkas kõlama laul, mis algul tundus olevat rohkem "Mu isamaa on minu arm", aga selgus, et siiski "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Mõned toas viibijad laulsid kaasa, aga mina ei tõusnud isegi püsti, vaid lamasin suletud silmadega. Pidime varsti autoga Tartusse sõitma. Pillele helistas üks tuttav näitleja, et ta tuleb ka meie autosse. Ta tahtis sõita pagasnikus. Seetõttu ei saanud mina auto peale minna, sest arvasin, et pagasnikus ta lämbub surnuks ja mina ei tahtnud sellega seotud olla. Või sain ma valesti aru ja ta tahtis istuda lihtsalt tagaistmel. Aga siis poleks seal ikkagi olnud ruumi turvavöö kinnitamiseks, mis mulle ka ei meeldinud. Mul oli võimalus sõita Tartusse bussiga, aga ma olin juba kiirete autosõitudega ära harjunud ja ei tahtnud kolm tundi bussis istuda.

Kaks tundmatut sõna

Nägin unenäo, kus lapsepõlvemälestused olid halvad. Ärgates oli kõhus raske tunne, mis sellise unenäo põhjustaski. Et mälestused heaks tagasi läheksid, hakkasin lugema vanu vihikuid. Kööki minnes avastasin, mis oli kõhtu rikkunud - enda arvates olin söönud õhtul porgandi ja kartuli segu, aga tegelikult oli see porgandi ja kaalika segu. Keedetud porgand ja eriti kaalikas pole mulle kunagi maitsenud. Ema oli lootnud mind ära petta sellega, et polnud mulle toidu nime öelnud. Kui nüüd ütlesin emale, et keedetud kaalikas mõjub siis ka halvasti, kui ei tea, mida söön, vastas ema, et ta on mulle sellist segu kogu aeg andnud ja ühelgi varasemal korral pole mul kõht haigeks jäänud.

Lugesin ajalehte. Seal kirjutati, et oli toimunud Eesti kõige paremate luuletajate kogunemine. Selliseid kogunemisi toimus sageli, sinna kutsuti alati suur kari luuletajaid ja alati olid nad ühed ja samad. Nad olid kõik noored, aga seejuures mind paremate luuletajate hulka ei loetud. Spordileheküljel oli pealkiri: "Tartu kiirmale meistrivõistlused toimuvad ... Tartus!" Vahepeal oli arutatud nende ühes teises linnas läbiviimist. Siis poleks ma kohale läinud. Artiklis ütles üks maletaja, et mõned ei ole nõus harjumatusse kohta minema, siis tuleb teha midagi, mida oli tähistatud kahe mulle tundmatu sõnaga. Küsisin Särgavalt, mida need tähendavad. Särgava vastas, et need sõnad on seotud marutõvega ja tähendavad, et alkoholijoobes inimesele ei ole vaja marutõve vaktsiini teha. Küsisin, kas purjus inimesed ei haigestu. Särgava vastas, et mitte seda. Küsisin, kas väljend tähendab, et kui keegi tahab surra, siis tuleb ise ka surra. Särgava ütles, et peaaegu.

Olime ühes suures majas. Vennad kutsusid mind sauna. Vastasin, et olen juba saunas käinud. Mina käisin meestesaunas, nüüd pidi järgnema arvatavasti segasaun, kuhu ma minna ei tahtnud. Ruumis, kuhu ma üksinda jäin, tuli laest keevat dušši. Üks poiss tuli ruumi, sattus jalgupidi põrandal voolavasse kuuma vette ega suutnud sellest kiiresti välja astuda. Varsti läks ta tuldud teed tagasi, olles enne seda tõenäoliselt põletushaavu saanud. Läksin wc-sse, mille kõik seinad olid klaasist, aga peaaegu läbipaistmatust. Pärast nägin, kuidas vennad kõndisid koos ühtede tüdrukutega üle õue. Ma ei saanud kuidagi aru, kas nad on riides või ilma riieteta. Üks vanem naine ütles, et kui ta noor oli, läks ta ükskord ilma riieteta üle õue, nagu oleks ta kodus ja ümberringi asuvaid maju poleks olemaski.

Verejooks

Mängisime malet vanaisa nuppudega. Ühel ratsul hakkas nina verd jooksma ja ta vajus ümber. Oma nupud olid selle poolest paremad, et nad ei vajunud kunagi ümber. Raamatus ütles autoriks olev vana naine, et kui ta esimest korda seda seisu mängis, jättis ta peale oma viguri löömist vastase viguri löömata.

Edukas sünnipäevaturniir

Tänasel maleturniiril kingiti mulle hiljutise sünnipäeva puhul postkaart ja viis kollast nartsissi. Postkaardile on kirjutatud käsitsi: "Hea malesõber Simo! 32. sünnipäeval soovime edu nii teaduses kui kirjanduses! Maleharrastus olgu ikka heaks vahelduseks! Tervist ja õnne! 1. mai 2009. a. Päevakeskus Kalda male-kabe ring". Trükitud on valgete rooside ja muude taimedega pilt ja lause: "Kauneid päevi, õnne, rõõmu ja kaaslasi häid!" Reedeses sissekandes ütlesin, et sel sünnipäeval mulle kommikarpi ei kingitud, aga laupäeval tagasi tulnud külaline tõi ka selle.

Täna õnnitleti maletajatest postkaardi ja lilledega veel Ojastet ja Seljodkinit, kellel on samuti maikuus sünnipäev. Lisaks veel ühte kabemängijat, sest samas ruumis toimus täna ka kabeturniir.

Maleturniiril oli 10 osavõtjat ja 10 minutit mõtlemisaega. Esimeseks tuli Harujõe 7 punktiga, teiseks Seljodkin (6,5 p.), kolmandaks mina (5,5 p.), neljas-viies jäid minust maha poole punktiga.

Mina kaotasin kolm esimest partiid ja järgmistes andsin veel ainult pool punkti ära. Esimese mängu kaotasin Harujõele väga segasest seisust; teise Puisile, kelle vastu sain avangus paremuse, aga rünnaku käigus panin lipu ette; kolmandas Raidväljale, kelle vastu võitsin esimesena materjali mina, aga mängisin selle maha; neljandas voorus oli mul Partsi vastu lipulõppmängus ettureid vähem, aga tulistamiste all võitu otsides mängis ta oma noole alla; viiendas voorus võitsin Seljodkini vastu algul etturi, seejärel sain kahvliga lahti vigurist, aga võitsin ajaga; kuuendas voorus sain esimese seisuga võidu Kure üle; seistmendas mõtles Metsoja võrdses lipulõppmängus aja maha; kaheksandas oli mul Ojaste vastu vankrilõppmängus ettur rohkem, mõlemal aeg kukkumas ja leppisime viiki minu soovil; üheksandas sain Volperti vastu parema lõppmängu, kus tal kukkus aeg.

Kolm tõlgendust

Märkan poes tillukest raamatut pealkirjaga "Kolm luuletust". See ajab mind ärevile, sest on kohe aru saada, et sellel pealkirjal on mingi seos minu luulekogu pealkirjaga "Kolm seisust". Võibolla on mind plagieeritud. Nii väikse raamatu jõuaksin poes läbi lugeda. Aga ma ei taha oma huvi reeta ega ärevust välja näidata, seetõttu eelistan lugeda kodus. Selleks tuleb raamat endale osta. Ulatan selle kassapidajale nii, et ta ei näeks pealkirja, vaid ainult hinnasilti.

Kodus hakkan lugema:

ESIMENE LUULETUS
jänes jookseb kõigest väest
kiiremini lendab kuul
saame maitsva prae
keelatud on loomakrae

Selge. Sõna "jänes" tähendab, et autori arvates olen ma arg. Seda arvab ta sellepärast, et nägin teda ühel öösel unes, avaldasin unenäoüleskirjutuse oma blogis, aga tema nime ei kirjutanud välja. Ta nägi siiski läbi, et luuletus käib tema kohta. Kuulist ja praest rääkimine tähendab, et ta tahab sellise unenäo eest kätte maksta. Ja krae keelatusest rääkimine tähendab, et seejuures ta teab, et mõrvad on ebaseaduslikud. Viide jahile on seotud ilmselt ka sellega, et üks temaga sama perekonnanimega inimene oli punase kütipolgu ohvitser. See oli ilmselt tema vanaisa, kelle tööd ta jätkata tahab. Loen edasi:

TEINE LUULETUS
riiki juhib mõrtsukas
mina vihkan teda
miks ma peaksin elama
üldse selles riigis

Nii. Nüüd tunnistab ta üles, et ta on maffiaorganisatsiooni liige. "Riik" tähendab maffiat. Ilmselt on nende maffias võim palgamõrtsukate käes, aga talle meeldib kuritegevuse liikidest rohkem plagieerimine, sealhulgas minu teoste. Ta tahab sellest organisatsioonist lahkuda ja asutada oma maffiat. Loen edasi:

KOLMAS LUULETUS
sul kaela ümber panen käe
ja pigistan kõvasti-kõvasti
seejuures tundub mulle
et tõuseme taevasse

Selle luuletusega tahab ta öelda, et ei kasuta palgamõrtsuka teenuseid, vaid hakkab mind ise kägistama. Ja kuna ta pole oma käte tugevuses kindel, tõmbab mind lõpuks köiega võlla. Ja nagu kõik mõrtsukad, tapab lõpuks ka ennast.

Võibolla on keegi juba minu kaitseks välja astunud. Kontrollimiseks löön raamatu pealkirja otsingumootorisse. Leian järgmise kirjutise:

LUULEKOGU "KOLM LUULETUST"
Arvustus

Luulekogusse "Kolm luuletust" on koondatud väga erinevatel teemadel luuletusi. Esimene on loodusluuletus, teine poliitiline protest ja kolmas armastusluuletus. Kahte esimest ei hakka ma üldse kommenteerima, sest need on mõttetutel teemadel. Ei ole mõtet kirjutada millestki peale armastuse. Kes millestki muust kirjutab, on inimvihkaja, nagu autor isegi tunnistab. Sõel oleks pidanud olema veel tihedam ja oleks võinud avaldada kogu "Üks luuletus". Kahjuks on ka kolmandasse luuletusse sattunud vagatsev sõna "taevas". On ammu tõestatud, et jumalaid ega teispoolsust ei ole olemas. Kui luuletaja oleks kirjutanud taevasse tõusmise asemel müügiedetabelis tõusmisest, oleks ta seal tõesti tõusma hakanud, aga nüüd seda vähemalt selle raamatuga ei juhtu.

See arvustaja pole üldse aru saanud, et raamat käib minu kohta. Ta ei mõtle ja arvab, et võib arvustuses kirjutada ükskõik mida. Ta ei arvesta sellega, et mina mõtlen ja näen tema lolluse kohe läbi. Vaatan järgmist otsinguvastet:

KÜSIMUS LUULEKOGU "KOLM LUULETUST" AUTORILE

AJAKIRJANIK: Mida te oma raamatuga öelda tahtsite?
LUULETAJA: Ma ei tahtnud sellega absoluutselt mitte midagi öelda. Inimesed on juba kõik ära öelnud, mis neil öelda on. Nüüd on aeg vaadata, mida ütlevad arvutid. Lasin enda jaoks välja töötada arvutiprogrammi, millega sai kirjutada luuletusi. Kirjutasin sellega tuhat luuletust. Siis lendas arvuti koos programmi ja valminud luuletustega õhku. Kuna olin luuletusi ainult üks kord lugenud, olid nad suuremalt jaolt meelest läinud. Kolme teksti puhul oli veel midagi meeles. Neid püüdsin mälu järgi taastada. Kindlasti tegin seda vigadega, aga mäluviga ongi minu loominguline panus, mistõttu ilmus raamat minu, mitte programmi või programmeerija nime all.

Seega on minu mõnitamiseks koostatud terve arvutiprogramm. Ma sain kohe aru, et arvustaja eksis. Luuletaja on küll halb inimene, aga vähemalt aus ja tunnistab kõik ise üles. Kui tema iseloomus on positiivne alge olemas, siis võibolla õnnestub temaga ära leppida ja koostööd tegema hakata.

Kõik väljapaistvam

Kui teised Pireti ja Kerstini maja ette tagasi tulid, olin mina läinud kõvasti raskemaks. Olin söönud niimoodi, et sada protsenti söödust läks kaalukasvuks. Nüüd kaalus kumbki minu jalg 100 kilo, lisaks kaalus ka ülejäänud keha palju. Kõik loomad läksid möllu tegema, et saada kogu võim maailmas enda kätte. Osad loomad läksid valele teele, mistõttu saatsin teised loomad nende vastu möllu tegema.

Oudekkil ja tema sõpradel oli üks maailmavaade, minul teine. Minu oma oli vähem praktiline, aga pidasin sellest kinni. Lamasin voodis. Voodi juurde tuli mingi tüdruk, kes ütles, et tahab mulle küsimusi esitada. Vastasin, et ma ei soovi suulistele küsimustele vastata, kirjutagu ta küsimused üles, siis kirjutan vastused. Tüdruk hakkas naerma ja ütles: "Mina olen Liis." Ta soovitas mul minna ühte teise ruumi lõputunnistust võtma. Ma ei läinud, aga sain lõputunnistuse muidu ka kätte. Sinna olid kantud kõik väljapaistvamad tulemused. Kui mul algkoolis olid kõik ained neljad või viied, siis ainult kehaline kasvatus oli kolm. Selle kohta oli õpetaja kirjutanud märkuse, et ma olen lihtsalt hilise kehalise arenguga. Neljanda klassi eksamikirjandi eest olin saanud hinde 7. Seda ma ei mäletanud. Ütlesin, et ma ei pea teist korda koolis käima. Vastati, et tegelikult seaduse järgi ongi nii, et enne võib ülikooli ja magistrantuuri ära lõpetada ja alles siis tuleb koolis õpitut kordama minna. See, et pannakse käima ülikoolis ja koolis korraga, tuleb õpetajate omakasupüüdlikkusest.

Olime ühes maamajas. Üks vanem mees sai hoobi selga. Ta hoidis tükk aega seljast kinni ja karjus. Ta kakles Särgavaga. Nad kasutasid kirvest ja kaigast. Mina püüdsin neid lahutada, aga nad kaklesid edasi. Vahepeal sai ülekaalu üks, vahepeal teine. Millegipärast nad ebaviisakaid sõnu ei tarvitanud. Lõpuks sain kirve kätte ja viskasin selle kolihunnikusse. Ütlesin, et peidan selle ära, et keegi purjus peaga seda ei leiaks. Ütlesin Peebule, et Särgava ja see teine mees kaklesid, aga ma ei tea, kas päriselt, või oli see mäng. Peep vastas, et see oli mäng.

Olin koolis. Pidin homme Erikuga uuesti kokku saama, et kinkida talle raamat. Täna oli mul ka raamat koolis kaasas, aga näitasin seda esialgu nendele, kellele ei olnud plaanis kinkida. Praegu oli see Ivari käes. Kui Erik tuli, siis ütlesin, et see ei ole tema, vaid Ivari raamat. Aga selgus, et Ivari käes ei olnud minu viimane raamat, vaid varasem. Selle oli ta järelikult ise ostnud. Tema käes oli siiski viimane raamat ka. Ütlesin, et ma tean, ta ei ostnud seda, vaid võttis raamatukogust. Ivar kinnitas, et see on nii. Ütlesin, et seda on raske osta, sest seda ei müüda peaaegu kuskil, ainult Apollo poes. Ivar küsis, kus-kus. Ütlesin, et kaubamajas, vist viimasel korrusel, seda nimetatakse Tartu Kaubamajaks. Vaatasin raamatu käsikirja. Märkasin, et kui ma olin teiste tegelaste nimed asendanud varjunimedega, siis Liisi nimi, kes ütles: "Mina olen Liis," oli jäänud asendamata. Ehmatusega märkasin, et kuigi Tõnu nime olin enamuses kohtades muutnud, oli see ühes lõigus jäänud Tõnuks. Lootsin esimesel hetkel, et see ei ole trükis ilmunud osas, vaid parajasti kirjutamisel olevas järjes, aga see oli siiski vanas osas. Kui ta oli käsikirjas asendamata, siis ilmselt ka trükis ilmunud raamatus. Lohutasin ennast, et lugejad vast võtavadki seda nii, et ühel tegelasel on kaks nime.

Päike kiiritab

Päikse paistel kasvuhoones
elan nagu hapukurk.
Silmades ja veresoones
kuumutava kiire surk.

Nagu tomat marinaadis.
Kasvuhoone on kui purk.
Kraadisin, kuis päike praadis.
Põhja pool on pime nurk.

Bassein on kaugel

Leidsin ühe tüdruku blogist katkendeid oma luuletustest. Kõigepealt oli salm ühest luuletusest, siis salm teisest, seejärel teine salm esimesest ja teine salm teisest. Igal salmil oli eraldi failinimi. Sellise segamisega tahtis blogi omanik võibolla öelda, et mina ise rebin asju kontekstist välja ja segan suvaliselt segamini. Aga luulesalmide segust oli ikkagi näha, kui head on minu üksikud luuleread. Läksin Kitsa tänava trepist alla ja nägingi seal hotelli ees ühte naist minu esimest luulekogu lugemas. Ta võis olla selle blogi autor. Ta hüüdis telefoni, et näeb mind möödumas. Läksin liivaranda, kus laudadega piiratud nelinurga sees tegi üks tüdruk liikumisharjutusi. Temaga liitus teine tüdruk, kes oli jaapanlase moodi ja väga peenikeste jalgadega. Ütlesin, et mina ujuma ei lähe, sest bassein on kaugel. Tüdruk vastas, et aga meri on siinsamas. Mina ütlesin, et meres ei saa ujuda, sest see on madal. Tüdruk vastas, et kaugemal läheb sügavamaks. Ma ikkagi ei läinud ujuma. Olin hommikul kodus ja väga unine. Läksin kooli. Jäin kükitama klassi ukse ette barjääri taha. Õpetaja käskis välja võtta suure laeva. Seda ma polnud valmistanud, sest kurnatuse tõttu ei saanud õppida. Õpetaja hüüdis, et nüüd ma vaatan igale poole, et äkki kuskil on olematu laev. Selle peale solvusin ja läksin koolist minema. Kõndisin tänaval koos Kristeriga. Mõtlesin, et mul läheb solvumine üle ja teisel päeval lähen jälle kooli. Aga see õpetaja võib nõuda, et ma ilma vabandamata tema tundi ei läheks. Vabandama ma ei hakka. Teiste õpetajate tundidesse saaksin ikkagi minna.

Pidustused alanud

Täna algasid minu sünnipäevapidustused. Kuigi sünnipäev ei ole ümmargune, kestavad need tänavu mitu päeva. Rahulikum osa oli hommikul, kui lugesin mulle värskelt kingitud raamatut ja teisi raamatuid. Uus raamat on Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu". Kui hakkasin lõikama esimest kartulit salati jaoks, saabusid kolm esimest külalist. Nemad kinkisid mulle särgi, millele on kirjutatud "Schim Schimmel". Vastu kinkisin oma raamatu. Salatit ma rohkem lõigata ei saanudki, sest tädi võttis lõikelaua üle. Kaks inimest kinkisid raha, kokku 1200 krooni väärtuses. Palju aastaid järjest on kingitud kommikarpe, aga tänavu seda ei tehtud. Külla toodi ka kaks titat. See, kellel on kodus kass, ütles justkui: "Näu." Rohkem kui üks peol osalenud inimene ütles, et need ongi mõttetalgud. Aga minu meelest rääkimine ja mõtlemine on kaks erinevat tegevust. Mõtlema peab seoses järgmiste sünnipäevaüritustega. Need jätkuvad esmaspäeval maleturniiri ja teisipäeval raamatuesitlusega. Esitluse kõne kavatsen kirjutada pühapäeval. Homme lubas üks külaline tagasi tulla, kellel täna polnud aega pikalt olla.

Läks meelest kooli minna

Olime loovutanud pooled toas olnud raamatutest ja poole mööblist. Aga saime raamatud tagasi. Minu kirjutuslaua asemele oli pandud vana laud, mis oli olnud kasutusel enne kirjutuslaua saamist. Venemaa lõpetas oma televisiooni Eestile edastamise. See oli ettevalmistus kallaletungiks. Venemaal ei jätkunud enam telesaadete edastamiseks raha. Aga kallale ei saanud ta tungida, sest täna puhus nii tugev tuul. Vaatasin köögi aknast välja. Väljas oli pime. Üks inimene tegi väikse sõiduvahendiga trikke. Lootsin, et ta selili kukub. Ta kukkuski. Ta jäi ellu ja tõusis jälle püsti. Mõtlesin, et teisele õnnetust soovida ei olnud siiski õige. Nüüd lootsin, et ta rohkem ei kuku. Ta hakkas selle sõiduki peal sõites lapsevankrit lükkama ja tegi seejuures trikke edasi. Nii võis ta vankri ümber ajada. Ema tormas talle järele, et teda keelata, lükates meie lapsevankrit. Hüüdsin, et meie vankrit ei tohi ka ümber ajada. Kui ema tagasi tuli, tõi ta tita kolmanda korruse aknast sisse. Võtsin tita vastu. Panin ta korraks seisma. Olime arvanud, et ta ei taha veel seista, aga praegu paistis talle seismine meeldivat. Kui enam ei meeldinud, panin ta oma kätele lamavasse asendisse. Seejuures jäi ta veidi kõverasse, mis talle ka ei meeldinud. Ema oli öelnud, et titad hakkavad esimesi silpe ütlema kuuekuuselt. Praegu oli tita kolmekuune, aga minu meelest ütles ta täiesti selgelt: "Rinda, rinda!"

Tõusin hommikul vara üles, et kooli minna. Läksin juba tänavale, aga siis tulin veel korraks tuppa tagasi. Vaatasin, et mul ei ole kõik tänased asjad veel ranitsasse pakitud. Vaatasin iga aine vihikust eraldi, ega tänaseks midagi õppida ei olnud. Otsustasin, et enne kooli ei lähe, kui kõik on õpitud. Parem hiljaks jääda, kui õppimata tunnis olla. Klausi huvitasid ühele minu koolipaberile kirjutatud arvutused. Kogu kooliharidus oli suuremalt jaolt üldse arvutamispõhine. Avasin ühe eesti naiskirjaniku raamatu ühe Soome lääni karudest. Sisekaanel oli selle lääni kaart. Lääni keskel oli kaksikjärv. Olin ka viimasel ajal karudest kirjutama hakanud. Inimesed olid rohkem karudest kirjutama hakanud selle naiskirjaniku eeskujul. Varem oli ta kirjutanud ühest teisest loomast ja siis olid inimesed tema eeskujul sellest loomast kirjutama hakanud. Töötasin tekstiga, mis rääkis Descartes'ist. Osasid lauseid lugesin kaks korda, osasid üks. Descartes pidi mulle oma raamatud pärandama.

Ema ja vennad tulid maalt. Tõnu kraadis ennast. Kraad näitas 37,0. Tõnu ütles, et tal on satelliitpalavik. Vastasin, et 37,0 ka mõni satelliitpalavik. Tõnu läks teise tuppa. Mina ütlesin, et tegelikult ei tohi öelda, et see palavik ei ole, muidu Tõnul tekibki arvamus, et ei ole. Küsisin, kas täna on teisipäev. Ütlesin, et eile ma unustasin kooli minna. Tahtsin kooli minna, aga enne hakkasin õppima ja kooli minek ei tulnud enam üldse meelde. Kõik ümberringi naersid, kui ma seda rääkisin. Kaalusin, kas rääkida koolis õpetajale puudumise põhjusest lühidalt või pikalt, nii et ta arvaks, et ma olen lollakas, et nii palju tunni aega raiskan. Mul ei olnud kunagi varem kooliminek meelest läinud. Nüüd ei olnud ma enam õige õpilane, sest olin juba täiskasvanu.

Viimane aprill

Ma olen kuulnud, et aprillinalja võib teha ka viimasel aprillil, mitte ainult esimesel. Mulle õnneks pole kunagi tehtud.

Seitsmendas klassis oli eksamiks eesti keele etteütlus. Õppida anti mitu teksti, millest eksamipäeval loositi välja "Aprillinali". Selle teksti järgi toimus koolis esimesel aprillil võistlus, kus iga klass pidi välja mõtlema nalja ja vale, viimasel aprillil selgusid tulemused.

Kui ma selle aasta aprillis saatsin poeesia listi ühe kirja, vastati, et naljakuu on veel suuremalt jaolt ees. Kas siit võib järeldada, et nalja võib teha kuu aega järjest?

Täna anti minu suhtes lubadus, mida ma ei täitnud. Kirjastusse saadeti väljatrükkimiseks mulle vajalikud materjalid ja kirjutati, et võibolla ma lähen ise järele. Mina kuulsin sellest lubadusest alles pärast selle andmist. Järele ma ei läinud, sest esialgu oli mul muud teha. Kõigepealt lõpetasin ühe artikli arvutisse sisestamise, millega eile alustasin.

Palju aega läks ka "Sirbi" lugemisele. Lugema hakates oli päike nii ere, et mõtlesin algul, et raske on lugeda. Päikesele kontrastiks olevad varjud tundusid eriti tumedad. Lugedes ma siiski raskused unustasin. Artikleid ma arvu poolest palju ei lugenud, aga tegin vahepeal mõtlemispause. Berk Vaheri artikkel tundus parem kui Elo Viidingu oma. See oli minu jaoks huvitavamal teemal ka, sest käis pereliikme kohta. Ja ühes lõigus oli isegi minust juttu, mitte küll nime nimetades, aga sugulusastme kaudu.

Kirjastusse kõndimise asemel käisin niisama väljas jalutamas. Rohi oli pikemaks kasvanud ja peenardel lilled õitsesid. Puud hakkavad lehte minema. Lehekuu on praeguse kalendri ja kliima järgi täpne nimetus, sest nii palju kui mina mäletan, tulevad lehed puudele umbes lehekuu alguses. Kraad väga palju sooja ei näidanud, mistõttu mult tuppa jõudes küsiti, ega mul külm ei olnud. Aga mul oli siiski pigem palav. Väljas oli paras, aga tuppa tulles trepist üles kõndides läks nahk niiskeks.

Kaks unenägu rahast

Jooksjad kogunesid starti. Kindlat värvi jooksudress anti kõigile peale ühe, kellele seda ei jätkunud. Starti tahtis minna veel üks inimene, kes sõimati läbi, sest tema jooksus osalemine polnud ette nähtud, aga tema polnud aru saanud, et jooks on kinnine. Majja tilkus vett. Võtsin poes riiulist toitu ja sõin seda ilma selle eest maksmata. Kassasse minnes küsisin kassapidajalt, et ta maksaks mulle 50 senti tagasi, kuigi ise polnud midagi maksnud. Kassapidaja tähelepanematusest maksiski. Läksin järgmisse kassasse, kus küsisin umbes sama. Sealsele kassapidajale hakkas midagi kahtlane tunduma. Põgenesin. Mul oli valida, kas põgeneda ühte ametiasutusse või mööda tänavat nurga taha. Läksin kaubavagunisse, kus tõukasin teise seal olnud inimese vaguniprakku. Hakkasin seda kahetsema. Mõtlesin, et homme poodi minnes annan 50 senti tagasi.

Öeldi, et ekskursioonil osalemine maksab 10 000 krooni. Pakkusin, et võin ka J. Lombi eest maksta, sest mul on raha rohkem kui temal. Ekskursioonist oli karta, et selle ajal tuleb äike, ja kui kõik on ühele väljakule kogunenud, lööb välk sinna ja kõik saavad surma. Järgmisel päeval rääkisin Lombile, et ekskursioon ei saa siiski maksta 10 000 krooni osavõtja kohta, see peab maksma nii palju kogu grupi kohta. Seega inimese kohta 1000 krooni. Kui ma maksin Lombile 10 000 krooni, andku ta liigne osa summast tagasi. Seda öeldes kartsin, et võibolla on ta osa summast kulutanud juba millegi ostmisele. Tema aga ütles, et ei mäleta üldse, et ma oleks 10 000 krooni maksnud. Jõudsin ka ise järeldusele, et ma ei saanud 10 000 krooni maksta, sest ei kanna kunagi nii suurt summat kaasas. Nüüd ütlesin, et 1000 krooni oleks ka liiga suur summa, sest grupp on suurem kui 10 inimest, kavas on minna kogu klassiga. Õige summa on ilmselt 500 krooni. Kui ma maksin 1000 krooni, võiks Lomp 500 tagasi maksta. Tema aga ütles, et ei mäleta ka 1000 krooni maksmist. Tegin silmad lahti. Magasime laagris. Mina olin kahekorruselise voodi teisel korrusel. Ennast liigutades hakkasin alla kukkuma, aga sain siiski tasakaalu tagasi. Vaatasin ringi, kui palju maitsvaid toite toas oli, mille söömine meil pooleli oli.

Sõltuvustest ja muust

Mulle tundub, et eestikeelse Vikipeedia artikli kanepi kohta on kirjutanud narkomaan. Kui aga vaadata linke, mis sama artikli juures on antud, siis avaneb sama narkootikumi kohta negatiivsem pilt. Kokaiini kohta väideti ühe blogi kommentaarides, nagu ei oleks selle kasutamine kaasinimestele ohtlik. Eesti Entsüklopeedias on aga öeldud, et kokaiiniuimas inimene võib sooritada impulsiivseid ja ohtlikke tegusid. Kokaiini kohta on ka Vikipeedia pilt üsna negatiivne. Mina väldin isegi kohvi joomist, kuna need, kes joovad, räägivad, et neil on sellest sõltuvus. Võibolla on minul kirjutamisest sõltuvus. Aga ma arvan, et kirjutan kasulikke asju. Seega oleks veel halvem, kui ma need kirjutamata jätaksin. Täna kirjutasin näiteks aruannet Tartu Kultuurkapitalile stipendiumi kasutamise kohta. Ja mulle määrati samast kohast juba uus stipendium. Mõlemal korral on määratud summa taotletud summast väiksem. Varem sai samade asjade jaoks taotletud ka Eesti Kultuurkapitalilt, aga ei antud. Selle nõukogu koosseisu kuulub inimene, kes on ühe minu teose kohta väga kriitilise arvustuse kirjutanud. Minu viimase raamatu kohta ilmus esimene arvustus otse raamatu kaante vahel ja see oli positiivsem. Eile avastasin, et raamatu võrguversioon on jälle kättesaadav.