Milles seisneb sallimatus?

Kolmapäevases "Postimehes" kirjutati, et kuigi kodakondsuseta inimeste arv väheneb Eestis pidevalt, on neid veel 8 protsenti elanikkonnast, mida on Euroopa Nõukogu rassisimi ja sallimatuse vastu võitleva komisjoni hinnangul liiga palju. Kui probleemiga tegeleval komisjonil on selline nimi, siis võib eeldada, et tema arvates on 8 protsendi taga kellegi sallimatus. Kas sallimatus seisneb selles, et kellelegi ei meeldi riigikeelt õppida? Või on sallimatu riik ise, et ta kehtestab seadusi ja neist kinnipidamist nõuab? Miks ikkagi ei lubata autodel vastassuuna vööndis sõita?

Koogipuru

Lugesin ühte raamatut. Vend seostas seda ühe õudusraamatuga. Ütlesin talle, et ta on õpetaja Toomperelt liiga palju kommunismi õppinud. Toomperel oli olnud põhiteema, mida ta õpetas, kommunism, aga minul oli olnud teine õpetaja, kelle põhiteema oli Vana-Kreeka. Ta oli terve õppeaasta ette lugenud kreeka eeposte ümberjutustust. Vend hüüdis, et ta ei saa minu pärast hingata. Läksin tänavale. Mõtlesin, et mina saan hingata, sest ma ei lähe paanikasse. Kuigi päris kindel see ei ole. Sõitsin jalgrattaga autoteedel ja tegin isegi pöördeid.

Ema ütles isale, et oli telefoni teel teada saanud, et isal on varem juba kaks naist olnud. Ema nimetas ka nende naiste nimesid. Need olid mõlemad kultuuritegelased. Isa oli ise sellest ühes luuletuses kirjutanud, aga seni polnud teada, et luuletusel on tõepõhi olemas. Imelik oli, et need naised siis isa juubelil polnud käinud. Vaatasime peofotosid. Mind oli pildistatud naervana. Selgus, et mul on naerdes üks silmaots ümmargune ja teine pilukil. Ema ütles ühe fotol oleva noore naise kohta, et tal ei tule selle nimi meelde. Pakkusin, et võibolla Janne. Ema näitas teiselt fotolt, et Janne on hoopis see. Selgus, et Janne oli vanem. Pille hakkas midagi ütlema, mida Oudekki oli talle rääkinud, kui nad eelmine nädal kokku said. Kõndisin üksi raudteejaama suunas. Mõtlesin, et Oudekki saab Pillega vist iga nädal kokku, aga minuga ei taha ta isegi mitte iga aasta kokku saada, isegi kui ma kokkusaamist taotlen. Mõtlesin rääkida järgmine kord psühhiaatrile, et need, keda mina olen oma parimateks sõpradeks pidanud, ütlevad minuga kohtudes, et nad ei mäleta mind. Mõni hakkab minu blogi lugema, aga varsti pettub ja lõpetab selle. Ma ei läinudki rongi peale, vaid kõndisin raudteejaamast meie kooli ees olevasse bussipeatusesse. Seal hakkasin koopast koogipuru kaevama, et panna see koogivormi. Mind aitasid tädi Ann ja Maaja. Küsisin, kas koorikupuru tuleb ka panna.

Lähenesid valimised. Laar võttis veel viimast korda sõna. Ta ütles, et loodab, et peale tema partei läheb hästi veel sotsiaaldemokraatidel ja Rahvaliidul. Keskerakonda ta ei nimetanud. Võibolla lihtsalt harjumusest. Savisaar võttis omakorda sõna ja hüüdis sõnavõtu lõpus, et ta ütleb presidendi volitusel: elagu vaba Eesti! President polnud arvatavasti tal seda öelda soovitanud, aga oli nähtavasti samu sõnu kasutanud. Võis ka olla, et president seda poliitiliste jõudude tasakaalu nimel soovitas. Ütlesin, et Savisaar on jälle seda nägu läinud, nagu ta oli aastal 1988. Räägiti, et Nõukogude ajal oli Savisaar tööl Aafrikas. Üks üliõpilane olevat uurimistöös näidanud, et Savisaarel on Aafrikas palju lapsi, kellele ta alimente ei maksa. Öeldi, et kahjuks pole Savisaar ise seejuures eestlane, vaid vene marssali poeg. Olime vanaema pool Tähtveres. Taevas lendasid mõned Vene sõjalennukid või helikopterid. Paistis, et nad viskavad pomme. Maaja näitas, et pommitamise tagajärjel on üks maja silmapiirilt kadunud. Aga süstemaatilist pommitamist ei olnud, vaid esialgu hävitati eestlaste hirmutamiseks ainult mõned majad. Kartsin, et pomm võidakse visata ka sellele majale, sest siin olen mina. Läksime rõdule. Varsti tuli sinna joostes üks Vene luuraja. Me ei lasknud teda maha. Luuraja oli vist tulnud vaatama, kas selles majas on mõned raamatud, sealhulgas minu raamat. Ta rääkis meile, et Venemaa ei taha sõda kiiresti lõpule viia, vaid venitada see kümne aasta pikkuseks. Me ei teadnud, kas see on kuulujutt või on tal kindlad andmed. Varsti oli luuraja jälle läinud. Õhtul pidi suur kari inimesi kõik samasse tuppa magama minema. Tšetšeenid sünnitasid sõja ajal kaotuste kompenseerimiseks rohkem lapsi, seda oleks võinud teha ka eestlased. Õpetaja Toompere oli öelnud, et sõja ajal sünnib rohkem lapsi igavuse tõttu, aga minu arvates oli põhjuseks ärevus.

Unenägu võis veel kaua jätkuda

Oli matemaatika tund. Õpetaja jagas kätte parandatud kontrolltööd. Mina olin saanud nelja, kui arv neli just mingi arvutuse osa ei olnud. Õpetaja ütles, et mul endal oli kaheseis ja tegin töö nii halvasti, nüüd saan veerandi ka kahe. See oli viimase klassi viimane veerand. Ütlesin, et mind see ei huvita, sest sain eelmine kord koolis käies lõpueksami eest viie. Naerdi. Ütlesin, et minu matemaatilise arvestuse eest oleks õpetaja võinud mulle kontrolltöö eest ka viie panna. Läksin sööma. Kuna oli toimunud mitmesuguseid lõpetamisi, põhikooli lõpetamine ja keskkooli lõpetamine, läks mul unenägudes asi segamini ja nägin unes, nagu käiksin teist korda keskkoolis.

Üks mees oli kirjutanud blogis Hispaaniast. Seetõttu valmistasin talle kingituse, mis oleks nagu Hispaania eepose illustratsioon. Sel ajal, kui eeposeid kirjutati, oli inimeste mõtlemine veel palju primitiivsem kui tänapäeval, mistõttu eepostes oli tüüpiline tegevus soolikate välja laskmine. Tassisin kingituseks mõeldud külmutuskapi toast kööki. Mees ütles, et ma arvan, et teen talle kingituse, aga tegelikult on see külmutuskapp juba varem ka köögis olnud. Aga külmutuskapiga koos vedasin sinna õpilaspäeviku ja sain öelda, et see päevik on ikkagi kingitus. Seda oleks ta võinud kasutada mingite andmete kirja panemiseks. Mõtlesin, et kui see mees enam meie perekonnaga hästi läbi ei saa, siis võib kahju hakata, et ma päeviku talle andsin, nii nagu hakkas kahju sellepärast, et andsin Kerstinile kamba vihiku tagasi. Aga teiselt poolt, sellest et minu käes on Kerstini vihikuid, ei ole kellelgi kahju.

Toomas ütles, et tal ei ole veel ükski kord olnud kahju malet mängida. Sellega ma ei olnud nõus, sest mina mäletasin, et vahepeal oli ta maletrenni kaotuse järel pooleli jätnud. Aga hiljem oli ta trenni tagasi läinud ja nüüd oli ta tugevam. Vaatasin oma vana märkmikku. Mõtlesin, et see on nii ilus, kuidas ma küll saan oma märkmikuid laiali jagada. Olin juba kaks märkmikku ära andnud - ühe Kerstinile ja teise sellele mehele. Sain aru, et näen und. Hakkasin kõndima ühe maja suunas, et selle juurde jõudes ärgata. Aga majad muutusid teistsugusteks, nii et seda maja enam ei olnudki näha, mis tähendas, et unenägu võis veel kaua jätkuda. Need majad, mida ma nüüd nägin, olid teise linna omad. Majade küljes oli palju silte. Kõik sildid olid ingliskeelsed. Mõtlesin, et vanasti oleks selle põhjal võinud arvata, et olen Inglismaal, aga tänapäeval on Eestis ka kõik sildid inglise keeles. Või siiski, need sildid, mida ma nägin, olid ka stiili poolest Inglismaa omad. Olin ühes majas ja vaatasin aknast välja. Väljas olid kaks meest, kes tahtsid mind maha lasta. Esimene lask ei läinud pihta. Panin akna kinni, et nad ei saaks tulistada. Akna sulgemise ajal oleks nad saanud minu pihta sihtida, aga seda nad ei teinud. Mõtlesin, et kui nad prooviksid, siis oleks vist tulemus, et neil käsi väärataks ja lask läheks täiesti vales suunas. Magasin oma voodis ja veeretasin ennast voodist põrandale.

Jälle sama tulemus

Selle reede kiirmaleturniiril oli 17 osavõtjat. Esimeseks tuli Seljodkin 5,5 punktiga 7-st, teiseks Viikmaa 5 punktiga, 3.-6. kohta jagasid 4,5 punktiga Raidväli, Arst, Kõiv ja Tätte. Tänasest kehtestati reegel, et punktide jagamise korral saab auhinna vanem, aga ma ei pannud tähele, mida see täna tähendas. Mina jagasin 3,5 punktiga 9.-12. kohta.

Esimeses voorus võitsin mustadega Abramit, kes polnud pikemat aega mänginud ja jättis viimasel käigul viguri ette. Teises voorus mängisin esimesel laual ja võitsin valgetega Arsti. Pärast seda vooru olin üks kolmest liidrist ja esimesel laual tehti kiirviik, aga mina kaotasin mustadega teisel laual Tättele. Otsustav viga oli arvatavasti käik h5-h4, kus ettur jäi kaitsetuks. Lippu läksid küll mõlemad, aga vastane sai peale ühe lipu rohkem. Neljandas voorus olid mul juba kolmandat korda mustad, seekord Seljodkini vastu. Andsin avangus kogemata ära ratsu kahe etturi eest. Edasi mängides tuli mulle pähe mõte proovida kinni püüda vastase lipp, aga sellega ainult nõrgestasin oma kuningaseisu ja sain mati. Viiendas voorus mängisin valgetega Trohhalevi vastu. Kuna vastasel tekkisid juba avangus isoleeritud topeltetturid b6-b7 ja d5-d6, lugesin oma seisu paremaks. Lõppmängus oli mul ettureid rohkem, aga lahkvärvi odade tõttu polnud ma võidus kindel. Leppisime mõlemapoolses ajapuuduses minu ettepanekul viiki. Särgava oli kindel, et ma oleksin võitnud nii ajaga kui ka seisuga, kuid ma teadsin varasematest kogemustest, et vastane on minust lõpus kiirem, ning mul polnud aega võiduplaani välja mõelda. See oli esimene kord paljude aastate järel, kui ma Trohhalevilt üldse punkte sain. Kuuendas voorus mängisin valgetega Kääbi vastu. Mul avanes võimalus lüia vastase vanker, mille asemel eelistasin kahida ratsu, et panna matt. Selgus aga, et matti polnudki, ja kaotasin. Seitsmendas voorus mängisin mustadega Põvvati vastu. Võitsin kaks etturit, seejärel andsin mõlemad tagasi, aga võitsin ajaga. Lõppseisu edasi analüüsides tuli lauale ka seisuga võit minule.

Abram-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Le2 e6 6. Of4 Rdf6 7. 0-0-0 Re4 8. Le4 Rf6 9. Lf3 Ld5 10. c4 Lf3 11. Rf3 Oe7 12. Od3 0-0 13. h3 Vd8 14. Oc2 b6 15. Vhe1 Oa6 16. b3 Ob7 17. Re5 c5 18. dc Oc5 19. f3 Oa3+ 20. Kb1 Ob4 21. Vd8+ Vd8 22. Vd1 Vd1+ 23. Od1 Rh5 24. Oe3 Rg3 25. Oc2 Oc3 26. Od3? Oe5 0:1

Runnel-Arst
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 c5 4. ed ed 5. Ob5+ Rc6 6. Le2+ Oe6 7. Rgf3 Lb6 8. 0-0 cd 9. Rb3 Rf6 10. Rbd4 Re4 11. Re6 fe 12. Re5 Rf6 13. Rc6 bc 14. Le6+ Oe7 15. Lc6+ Lc6 16. Oc6+ Kf7 17. Oa8 Va8 18. Og5 h6 19. Oh4 g5 20. Og3 Re4 21. Vad1 Vd8 22. f3 Rg3 23. hg Of6 24. b3 Oc3 25. Vd3 d4 26. Vfd1 Ve8 27. Kf2 Ve6 28. Vc3 dc 29. Vd7+ Ve7 30. Ve7+ Ke7 31. Ke3 1:0

Allkirjad puude kaitseks

Aadressil http://petitsioon.ee/allee/ saab anda allkirju järgmisele tekstile:

Tartus Emajõe tn kaherealise allee taastamiseks

Tartu linnapea
Tartu linnavalitsus
Tartu linnavolikogu

3. märts 2010.a.

PÖÖRDUMINE
Emajõe ja Väike-Emajõe tänava rekonstrueerimise teemadel

Meile on äsja teatavaks saanud, et linnavalitsus on sõlminud lepingud Emajõe ja Väike-Emajõe tänava rekonstrueerimiseks. Rekonstrueerimise käigus plaanitakse asendada kaherealine vahtraallee Emajõe tänaval ühe puudereaga.

Soovime käesoleva pöördumisega ära hoida Tartu ühe kaunima ning ainukese säilinud hoonestatud kaldapealse ja rohekoridori ärarikkumist. Tuletame meelde, et Tartu linnavolikogu on kehtestanud Supilinna linnaosa üldplaneeringu, milles on ette nähtud Emajõe tänava äärse kaherealise allee säilitamine. Peame äärmiselt kahetsusväärseks linnavalitsuse tegevust, mis on vastuolus linnaosa üldplaneeringuga.

Nõuame, et linnavalitsus lähtuks Emajõe ja Väike-Emajõe tänava rekonstrueerimisel Supilinna üldplaneeringus kehtestatud nõuetest ning taastataks Emajõe tänava ääres kaherealine allee. Nõuame avalikkuse arvamusega arvestamist ja ootame linnavalitsuselt ammendavat selgitust kehtiva üldplaneeringu eiramise kohta.

Supilinna Selts
Eesti Roheline Liikumine
...

Õudusunenägu

Üks mees pani veekogu põhja sööda, et jälgida, mis sellega juhtuma hakkab. Teine mees võttis sööda välja.

Kuulasin öösel pimedas toas raadiot. Seal rääkis üks naine, et tappis oma mehe niiviisi, et kirjutas luuletuse, et soovib, et mees sureks. Naine lisas, et soovib ka minu surma. Ta rääkis, et minu pihta võiks visata ainet, mille valemit ta nimetas. Asjatundjad teadsid, et tegemist on kohutava happega. Saatejuhile tuli see jutt üllatusena ja ta ütles, et selle peale ei oska kohe midagi kosta. Pille küsis sellelt naiselt, kas ta hapet visates ise kannatada ei saa. Tundus, et see naine ründab mind. Röökisin õudusest. Aga selgus, et rünnakut polnudki. Ronisin voodist välja ja ütlesin Hennule, et mu voodi tükid pole õiges järjekorras. Jälle tundus, et naine ründab mind, röökisin jälle, aga ka seekord oli tegemist vaid minu ettekujutusega. Läksin suurde tuppa. Seal meenutati, et olin käinud hiljuti reisil saarele, kus olin kohtunud teiste hulgas sugulasega, kelle nime ma täpselt ei mäletanud, võibolla oli see Merle. Mulle öeldi, et Simsonil on depressioon. Ta oli saanud ümbriku kutsega ühte kohta. Ümbriku peale oli kirjutatud, et selle on saatnud Simo Runnel. Mina polnud seda kirjutanud. Röökisin õudusest. Olin jälle voodis. Püüdsin ärgata, et neile õudustele lõpp teha. Läksin vannituppa. Seal nägin peeglist, et halle juukseid on ühe ööga väga palju juurde tulnud. Läksin voodisse tagasi ja püüdsin ärgata.

Läksin ühte maakohta. Sinna tuli teiste hulgas Kati S. Teda ma kartsin, sest ta võis olla minu raamatut lugenud. Aga kuigi sel juhul teadis ta minu kohta kõike, ei hakanud ma temaga nüüd ka rääkima. Kaks poissi mängisid malet. Üks neist oli Mikk. Miku kohta oli Rei öelnud, et ta on andekas õpilane. Mina võisin pidevalt mängida ja sain alati sama tulemuse, aga Mikk sai harva mängima tulles punkte hoopis rohkem. Kui mäng läbi sai, tahtsid mängijad seda algusest peale analüüsida. Nad panid algseisu peale ja Mikk lõikas tordi küljest viilu lahti, nagu mäletas olevat mängus juhtunud. Aga viil tuli liiga suur ja seetõttu püüdis ta panna sellest osa tordi külge tagasi. Mäng oli toimunud kirsipuu all ja seisnenud maha langenud kirsside söömises. Mõtlesin, et selle avangu mängimiseks on kõige parem valmistuda, lugedes kirsipuude saagikusest.

Vaatasin, kas "Loomingu" värskes kirjanduse aastaülevaates on minu raamatut mainitud. Ei olnud. Protesteerisin, et minu esimest raamatut küll mainiti ja seejärel on kolm järgmist raamatut välja jäänud, ega minu kirjutamisoskus ei ole esimese raamatu järel väiksemaks jäänud. Olin muutunud isegi targemaks, sest esimeses raamatus olid poliitilised seisukohad osalt valed. Kunagi olin rääkinud, et mulle meeldib minu esimene raamat teisest rohkem, aga nüüd ma enam nii ei arvanud. Seletasin, et esimese raamatu kohta kirjutas ülevaate Rummo, kes on lihtsalt järgmiste ülevaadete autoritest targem. Seetõttu on ta neist viisakam, järgmiste autorid tahavad kellestki suuremad olla kiusamise teel. Vaatasin, kuidas vennad kaarte mängivad. Nad mängisid kaardimängu, milles oli kokku liidetud kaks mängu, magic ja üks teine. Ütlesin Tõnule, et tema kaardid paistavad vastu valgust läbi. Aga see polnud isegi valguse viga, vaid need kaardid olid nii õhukesed, et nad paistsid läbi ka maha pandnuna. Tuli juttu relvadest. Hüüdsin, et relvadest räägivad ainult relvastatud inimesed. Seejuures läksin teise tuppa. Teised naersid. Mul oli alles väljast tulles kott selga jäänud. Nüüd tuli väljast isa, kes tuli minuga samasse ruumi. Püüdsin teda sealt ruumist välja ajada. Ema hakkas internetist vaatama, kumb on saanud ülikoolis käidud aastate jooksul rohkem stipendiumi, kas mina või Toomas. Minule oli esimesel ja ühel hilisemal korral stipendium jupikaupa välja makstud, aga enamasti olin saanud 600 krooni kuus korraga kätte. Tuletasin meelde, et Toomas on minust noorem ja käis ülikoolis hiljem, kui raha väärtus oli juba langenud.

Televiisor parandatud

Viimasel ajal läks televiisori pilt kehvaks. Võeti ühendust selle probleemiga tegeleva asutusega. Täna tuli töömees koju. Pilt sai korda ja selle jaoks pandi ka arvutitele uus ruuter. Kuulsin läbi ukse, kuidas töömehelt küsiti, kui palju ühe filmi vaatamine maksab. Ta vastas, et umbes 35 krooni. Pärast läksin küsisin üle, kas televiisori vaatamine läheb tõesti sama kalliks kui kino. Selgitati, et see puudutab vaid osasid kanaleid. Aga töömees küsis tunni töö eest umbes sama palju, nagu mina saan kuu töö eest. Õnneks pean enda tööd vähemalt huvitavamaks.

Porgandialune

Täna pidi hakkama kehtima Lissaboni leping. See tähendas vist, et ei tohtinud enam kasutada silti "Eelista Eestimaist". Kindel see ei olnud, võis liialdatult aru saada, tuli lepingu tekst läbi lugeda. Mõnda kommet võiski aja jooksul muuta. Ma oleks võinud lepingu kohta ajalehele artikli saata. Juba kahel aastal oli minu artikkel või kiri ilmunud otse pärast minu sünnipäeva. Võtsin raamatu selle lepinguga kätte. Nii palju lehekülgi see pikk ei olnudki, nagu ma olin arvanud. Igale Euroopa Liidu liikmesriigile oli oma lehekülg. Nende riikide kohta, mis ei olnud veel eurole üle läinud, oli öeldud, mis on nende rahaühik, teiste kohta mitte. See tähendas vist, et kes on eurole läinud, ei tohi sellest enam loobuda, aga euro kasutusele võtta võivad kõik. Samuti oli öeldud, mis on liikmesriigi riigikeel ja teised selle liikmesriigi keeled. Eesti puhul oli nimetatud saksa, inglise ja vene keelt. See tähendas vist, et vene keel sai Eesti teiseks keeleks. Sellepärast oligi vahepeal arvatud, et vene keel tuleb riigikeeleks kuulutada. Otsus oli vist vastu võetud sellepärast, et jõuti arusaamisele, et tulevikus on venelasi Eestis rohkem kui eestlasi. Ma tahtsin veel üle kontrollida, mis keel on eesti keele järel tähtsuselt teine. Vist ajaloolistel põhjustel saksa keel. Või oli see inglise. Inglise keelt kasutati kõigis liikmesriikides. Tõnu ütles, et leping ei ole nii halb, nagu selle kohta räägitakse. Hüüdsin, et ta vaadaku, milline see välja näeb, kas see on kellegi põhiseadus. Lepingu paragrahvid olid täielik soga, mis viitasid teistele lepingutele. Oli olemas ka korrastatud variant, aga see ei olnud ametlik. Tõnu soovitas, et ma loeks lepingu ise läbi. Vastasin, et loengi, aga mitte täna, täna on niigi halb päev. Tõnu hakkas ise lugema. Ütlesin, et ta lugedes järele mõtleks, et mitte seda propagandat uskuma jääda, sest tal on vähe mõistust.

Klaus ütles, et teda hammustas eile rästik. Küsisin, kas ta arsti juures kaitsesüsti tegemas käis. Klaus vastas, et ei käinud. Minu arvates oleks võinud veel minna, sest mürk võis hiljem ka mõjuma hakata. Kuigi ma ei teadnud, miks kaitsesüst peaks midagi muutma, sest tegu pole puugiga. Aga Klaus seletas, et see rästik polnud ohtlik, sest see oli murtud rästik, keda oli juba teine rästik hammustanud. Mina teadsin, et rästikult hammustada saanud inimestest sureb kolm protsenti. Tõmbasin põranda seest mullast porgandi. Küsisin, kas võib juhtuda, et porgandiaugust tuleb välja rästik. Vastati, et võib küll. Ema rääkis, et ta hoiab külmutuskapi alusel praol tõket ees, et rästik külmutuskapi tagant välja ei saaks. Vahel nad siiski roomasid keset kööki.

Läksin pööningukorrusele isa tuppa. Seal oli palju raamatuid ja mõned vennad. Vendi võis rohkem usaldada kui isa. Isa oleks võinud kergesti pahandama hakata, et miks raamatud viltu on. Tahtsin lugeda vanu "Keele ja Kirjanduse" numbreid. Mõtlesin, et loen igast numbrist ühe artikli. Mõtlesin, et miks kriminaalromaanides tabab kuul ohvrit alati pähe või südamesse, aga mitte mõnda kohta, kus ta ei tapa. See tuli ilmselt sellest, et autorid ei saanud ise katseid teha. Athosega läks siiski teisiti. Tema muutus uimaseks alles teisel päeval pärast haavata saamist. Ta lamas voodis, võttis vaga asendi ja suri. Tema poeg oli surnud samal päeval.

Libe kuu

Tuul puhus ja inime sumises.
See juhtus asulas lumises.
Lumi see oli vesine,
kuigi talv polnud tänavu kesine.

Üks inime kõnniteel libises
ja valu käes veidike vigises.
Tuul tema viginat summutas
ja traumapunkt kartused kummutas.

Tuul puhus ja jutustas inime,
et kuigi kõnnitee kivine,
jäid kondid kõik katki murdmata,
kuid mitte libedus kurtmata.

Punkari poeg

Üks tüdruk näitas kaarti. Algul näitas ta Kanada saari, siis liikus hoopis Norra juurde. Ütlesin, et Baffini maa on Kanadas. Tüdruk ütles, et mul on õigus, ja liikus kaardikepiga Kanada juurde tagasi. Ta näitas, et kuigi enamus saari on seal jääga kaetud, on üks saar jäävaba ja seal on mitu asulat. Golfi hoovus liikus põhja ühe temperatuuriga ja teine hoovus tuli teiselt poolt Euraasiat lõunasse teise temperatuuriga, aga tegelikult see oli ühe ja sama vee liikumine. Henn rääkis oma reisist Põhja-Jäämerele. Ta oli seal kasutanud võrdlust, mille peale kaks tüdrukut olid protesteerima hakanud. Üks tüdruk oli öelnud, et seal on ikka vahe, kui tema ei viska kotti laua peale, aga teine tüdruk viskab. Õpetaja oli rääkijale öelnud, et võibolla ta räägib veel oma säärtest ka. Ei tohi rääkida isiklikest eelistustest, vaid peab rääkima ajaloost. Mina mõtlesin, et kui on tegemist vaimsete eelistustega, siis võib neist rääkida.

Üks 50-60-aastane mees oli punkar. Tal oli madal hall punkarihari. Tema poja kohta öeldi, et kui see saab 5-aastaseks, siis ta hakkab varastama. Pojal oli käes kohver, kuhu ta kavatses hakata panema varastatud asju. Mõtlesin, et võiks seda poissi jälitada, et ta teolt tabada, või nõuda, et ta kohvri avaks. Keset Tartut tehti jaanituld. Öeldi, et see ohustab alati turuhoonet süttimisega, aga ei ole veel ükski kord süttinud. Ma ei saanud aru, miks peaks turuhoone süttima, kui lõket tehti hoopis teisel tänaval. Aga selgus, et varasematel aastatel on lõke olnud turuhoone uksest meetri kaugusel. Vana punkari nimi minu unenäos oli olnud Villu. Mõtlesin, et see võis tulla sellest, et olin võibolla näinud ajalehes sellise nimega mehe fotot. Kui vaatasin kontrolliks eelmise päeva ajalehte, siis seal oligi foto ühest Villu-nimelisest mehest. Mõtlesin, et siis ma unenägu üles kirjutades seda nime kirja ei pane. Kooli lõpuaktusel oli seisnud tohutu kari inimesi, kellel olid ristid kaelas. Mulle jäi see arusaamatuks, sest minu meelest ei olnud lõpuaktus nii suur usupüha nagu jõulud. Olin neelanud tableti, aga varsti tuli tablett suust välja tagasi. Otsustasin, et uuesti ma teda ei neela. Olin tabletile augu sisse seedinud.

Vaatasin oma magistritööd. Selgus, et seal oli vahel palju minu joonistusi, mis ei olnud töö teemaga üldse seotud. Mõtlesin, et kuidas töö hindajad sellesse suhtusid. Aga jõudsin järeldusele, et joonistused on vist ainult mustandis, puhtandi olin otsustanud esitada siiski ilma illustratsioonideta. Ühel maalil oli Mussolini üksikul saarel. Ajalehes oli ilmunud artikkel, kus Mussolini lükkas ümber väite, et talle meeldib suitsetamine. Ta kinnitas, et suitsetamine talle üldse ei meeldi, talle meeldib hoopis mõõgaga vehkida.

Ookeanide vahelt

Väljas on lumesulamisvee ookeanid. Eile panin väljast tulles kohe kuivad sokid. Täna olid lombid sama suured, aga olin vist natuke ettevaatlikum, nii et sokke vahetama ei hakanud. Või oli mu tähelepanu koju jõudes nõrgem. Kui olla ühe asja suhtes tähelepanematu, võib see tulla sellest, et ollakse mingis muus suhtes väga tähelepanelik. Minu meelest autojuhtimine peaks nõudma suurt tähelepanu, aga üks mees ütles, et tema autot juhtides mõtleb nende asjade üle, mille üle muul ajal pole aega mõelda. Ja üks maletaja rääkis, et on bussijuhiga sõidu ajal pimemalet mänginud. Hiljuti kirjutati, et Nõukogude Liidus oli kunagi pimemale keelatud, sest arvati, et see kahjustab vaimset tervist. Ma ei saa seda ümber lükata, sest olen pimemalet mänginud ja vaimse tervisega on mul samuti probleeme olnud. Ükskord mängisin venna vastu pimemalet nii, et tema istus malelaua taga, mina olin laua poole seljaga ja panin 15 käiguga mati. Päris pimesi ma tol korral siiski ei mänginud, sest kirjutasin käike paberile üles. Aga diagrammi ma ei joonistanud. Diagrammi joonistamiseks ei pea nuppe joonistada oskama, vaid nuppe võib ruudustikus kujutada tähtedena. Koolis mängisime malet sellise ruudustiku abil. Üks malest vähem teadev klassikaaslane küsis seda nähes, kas me mängime kirimalet. Kirimaleks nimetatakse siiski kirja teel mängitavat. Seda ma mänginud ei ole. Ükskord tahtsin Randviiru raadiosimultaanis osaleda, aga ta andis alustuseks nii keerulise variandi, et ma ei jõudnud juba esimest käiku tähtajaks välja mõelda. Üks trennikaaslane hakkas mängima kirimaleturniiri, aga enne turniiri lõppu hakkas tegelema muude asjadega ja kaotas kõik mängud ajaga. Kui ma blogi ei kirjutaks, oleks mul võimalik malele rohkem aega pühendada. Aga pole kindel, kas ma seda teeks, võibolla loeksin hoopis rohkem ilukirjandust. Ja lugema hakates võiks lõpuks ikkagi tekkida tahtmine ise midagi kirjutada. Täna oli mul tahtmine kirjutada suurem kui enne valmis mõeldud mõtete hulk, seetõttu hakkasingi kirjutama mõttekäiku ehk kirjutamise käigus välja mõtlema. Või seda ei saa hästi välja mõtlemiseks nimetada, kui panen suurelt osalt kirja mälestusi. Sildi all "mälestused" olen toonud süstemaatilisemaid mälestusi. Või siis teistsuguse süsteemi alusel. Paljud inimesed hakkavad vanas eas kirjutama mälestusteraamatut ja surevad enne selle lõpetamist. Mõni hakkab juba noorena päevikut pidama, aga päevik hävib mingil põhjusel juba enne elu lõppu. Koolis õpilaspäeviku kasutamist ma ei nimetaks päevikupidamiseks. Ma ei tea, kas neid veel praegu kasutatakse. Minult viimastes klassides enam ei nõutud. Aga samal ajal nooremate klasside õpilastelt ilmselt nõuti edasi.

Tikkudega leib

Kogusin Tõnissoni artikleid, aga praegu lugesin selleks hoopis Pätsi raamatut. Vihik oli kleebitud täis vanadest ajalehtedest välja lõigatud karikatuure, nii et see nägi ilus kirju välja. Sõin kahel karikatuuril kujutatud seemned ära. Need võisid olla mürgised. Minu eesmärk oligi oht kõrvaldada.

Sõitsin bussiga. Sõit üle silla oli väga pikk, aga seekord ma kannatasin peaaegu välja. Buss viis mind psühhiaatria haiglasse. Selle arhitektuur oli iga kord erinev. Seda muudeti vastavalt minu meeleolule, mida aparaatidega täpselt jälgiti.

Teatati, et Venemaa alustas Iraagi vastu sõda. See oli vist selle eest, et Ameerika sõdis Gruusias. Venemaa ja Ameerika otseselt omavahel ei julgenud sõdida. Iraagis olid seni olnud mitme riigi väed, aga nüüd ründas Venemaa üksi. Näidati, kuidas ta tulistab rakettidega lagedat rohumaad. Umbes igale ruutmeetrile langes üks rakett. Tulistamine oli süstemaatiline, tulistamiste joon liikus järjest edasi ja ühte punkti kaks korda ei tulistatud. Varem olin arvanud, et Venemaale saaks vastupanu osutada, aga nüüd nägin, et ta tapab kõik. Lageda välja tulistamisel võis isegi mõte olla, sest maa all võis punkreid olla. Meie kodus väikses köögis olid ka Venemaa okupatsiooniväed. Ema ostis poest pätsi leiba ja tõi selle koju. See oli väga vana leib. Müüja oli öelnud, et see on Visnapuu oma. Pätsi peal ja külgedel olid püsti tikud. Õpetusel oli kirjas, et süies tuleb ettevaatlik olla, et tikud suud ei vigastaks. Võibolla mõeldi siiski neid tikke, mis olid leiva pinnal näha, mitte selle sisemusse peidetuid. Magasin Paides. Olime juba palju päevi Paides olnud ja see võis vanaema ära väsitada. Aga sel juhul sai ta meile öelda, et me koju sõidaksime, nagu ta ükskord oli juba öelnud. Vanaema tuli minu voodi juurde. Mulle tundus läbi une, et ta ütles, et ma silmad lahti teeks. Algul ei tahtnud need avaneda, aga siis sain ühe silma lahti.

Gotlandilt

Eelmisel pühapäeval välja kirjutatud prantsuse keele sõnad õppisin nädala jooksul ära, väljaarvatud hääldused. Täna otsustasin tõlkida midagi rootsi keelest. Varem olin kunagi rootsikeelsest lehest tõlkinud ühte sporditeemalist artiklit. Täna mõtlesin algul võtta Rootsi suurima ajalehe, aga mõtlesin, et võibolla seda refereeritakse ka homsetes Eesti ajalehtedes, seetõttu valisin Gotlandi kohaliku lehe. Sealt klikkisin muusikateemalisele artiklile. Võibolla mind mõjutas teemavalikul ebateadlikult see, et täna kuulasin enda arvutiga esimest korda muusikat. Varem arvasin, et minu arvutil ei ole kõlareid, tegelikult olid kõlarid lihtsalt maha keeratud. Artikkel, mida tõlkisin, on kirjutatud eelmise aasta novembris. See teatab ette, et mullu 21. novembril pidi Visbys toimuma galakontsert, kus pidid esinema kuus artisti, kes on kõik Gotlandi päritoluga, aga teinud karjääri üle-rootsilises ja rahvusvahelises muusikas. Kolm neist esindavad moodsat ja kolm klassikalist muusikat. Kontserdi korraldasid kultuuriühing ja muusikaselts. Lauljaid pidi saatma orkester, mis pidi esitama lisaks ühe orkestripala. Õhtu pidi lõpetama tants. Varasemal kellaajal pidid samas kohas toimuma haridusliidu ja kultuuriühenduste muusika- ja tantsuprogramm ning näitus. Mõnel kellaajal oli sissepääs tasuta ja mõnel tasuline. Ürituse eesmärk olevat olnud Gotlandi kultuuri ja majanduse vahelise koostöö algus. Päeva jooksul pidi jagatama ka muusikastipendiume.

Doktorieksami programm

Kõndisin Kaunase puiesteele. Seal tuli ühe trepikoja uksest välja Helina. Ta küsis mult, kas ma tean, millal on antoniusepäev. Mõtlesin, et võibolla 23. veebruaril. Vastasin, et võibolla veebruaris. Peaasi oli, et Helina mulle jälle ühe lause ütles, sest ta polnud seda ammu teinud. See juhtus minu toas.

Vaatasin ajaloo kaarte. Liivi sõja ajal tungisid Poola väed Moskvasse, aga sõja lõpus kaotas hoopis Poola Venemaale maad. Liivimaa jäi siiski Poola kätte. Tol ajal olid Venemaa ja Poola veel ühe suured. Venemaa ei olnud veel Siberisse tunginud. Siber oli üleni kaetud väikerahvastega. Osad neist olid hiljem välja surnud, teistest olid saanud autonoomsed vabariigid Venemaa koosseisus. See tuli sellest, et venelaste arv läks teistest rahvastest suuremaks. Venelaste arvu kasv jätkus järjest väikerahvaste liikmete venestumise teel. Koostasin doktorieksami programmi minevate raamatute nimekirja. Doktorieksam pidi tulema uusaja peale. Sinna pidid sisse minema nii Liivi sõda kui ka Põhjasõda. Isikutest panin programmi peamiselt välismaalasi, aga ühe baltisakslase panin ka hulka. Siis tuli mulle meelde, et ma pole hulka pannud üldse Napoleoni, kuigi Napoleon elas ka uusajal ja tema kohta olin kaks raamatut läbi lugenud, neist ühe väga paksu. Aga ma ei hakanud esialgu Napoleoni lisama, sest tema kohta raamatuid olin lugenud ammu. Napoleon ei esindanud revolutsiooni ega taastanud ka kuningavõimu, vaid ta oli kolmas jõud, kellele miski peale tema enda isiku korda ei läinud. Uusajale oli järgnenud uusim aeg ja pärast seda ajaloo lõpp. Pärast ajaloo lõppu järgnevat aega nimetati praegu lähiajalooks. Õige nimi pidi sellele antama alles tulevikus. Ajaloo lõpule eelnenud perioodide nimetusi ei oleks enam muudetud. Läksin ülikooli. Seal ütles Medijainen, et meil on aega oma doktorieksami programmi muudatuste tegemiseks veel kümme minutit. Ise läks ta auditooriumist välja, mina jäin oma kohale istuma. Olin pannud programmi kooli ajalooõpikud, aga nende kohta võidi öelda, et need on liiga lihtsad. Minu arvates olid need kasulikud, sest neist sai perioodi kohta tervikliku ülevaate. Olin saatnud doktorieksami programmi elektronkirjaga Raunale ja küsinud tema arvamust. Ta ei olnud vastanud. Nüüd läksin tema maja juurde, et vaadata, miks ta pole seda teinud. Selgus, et ta pole vastanud sellepärast, et tema maja pole veel valmis. Majas kohtusin ühe ehitajaga, kes pidi programmi kinnitama. Ta ütles, et 500-leheküljelisi raamatuid ta programmi ei taha. Sellest oli kahju, sest raamat Napoleoni kohta ja kaks raamatut Tõnissoni kohta olid 500-leheküljelised. Ütlesin, et magistrieksami puhul soovitas Medijainen küll mul lugeda 1000-leheküljelist Kissingeri raamatut. Ruumis, kus me seda rääkisime, algas Kulmari loeng. Ta näitas kaardilt Eesti-Läti piiril olevat Kura neeme. Ta rääkis, et selle nimi tähendab pehmelt öeldes seda, et kui eestlane läks üle piiri, ei saanud ta minna kaugemale, vaid pidi kohe abielluma.

Ajalehes oli pealkiri, et Ameerikas värvivad silikoonrindasid rohkem naised kui mehed. Selle põhjal järeldasin, et neid kannavad ka mehed ja osad lisaks veel värvivad neid.

Goora

Pille oli mulle öelnud, et Piret tuleb varsti Eestisse, ja küsinud, kas ma ei taha Pireti ja Oudekkiga kokku saada. Olin öelnud, et tahan küll. Aga kui Pille ütles, et lähme nüüd nendega kokku saama, siis olin ümber mõelnud ja ütlesin, et ei taha. Pille pidi Piretiga kokku saama mitu päeva järjest. Ma andsin Pillele kaasa ainult oma raamatu, et ta selle Piretile viiks. Oudekkile olin juba varem samasuguse raamatu kinkinud. Ma kohtusin Pireti ja Oudekkiga juhuslikult värval ja ütlesin neile vähemalt tere. Olin väikses majas, kus esimeselt korruselt madalamale viis peeglikoridor. See oli ehitatud minu joonistatud pildi järgi. Ta oli teise sarnase koridori kõrval, sest pildi olin tegelikult joonistanud juba olemas olnud koridori mõjul. Mõtlesin, et peaksin minema peeglikoridorist alla vaatama, mida Pille, Piret ja Oudekki seal teevad. Sealt kostis õudusmuusikat.

"Ajaloolises Ajakirjas" taheti uuesti avaldada artiklit, mis oli juba varasemas numbris ilmunud. Mina kahtlesin, kas see on vajalik, sest inimestel oli veel vana number alles. Õpetaja esitas õpilastele küsimusi. Kõik vastused olid paberi peal kirjas ja need tuli ainult ette lugeda. Aga ma tahtsin, et ma mäletaks vastuseid peast. Oli kirjutatud, et goora on ema või õde, keda austatakse jumalana. Ma ei saanud aru, kas neid ainult austatakse nagu jumalaid, või nad lisaks ongi jumalad. Mulle tuli meelde, et kui me Kaunase puiesteel elasime, hüüdsid venelased seal ühte enda hulgast Goraks.

Olin koos emaga raamatukogus. Ema tahtis leida ühte kindlat raamatut. Raamatud olid lugemissaalis kastides ja riiulites segamini. Keegi ei pannud neid indeksi järgi tagasi, mistõttu oli nende leidmisega raskusi. Oleks võinud raamatu välja tellida, aga siis oleks öeldud, et see on lugemissaalis olemas, minge ja otsige ise. Ema ütles, et see on raamatukogu poolne sigadus. Mina soovitasin, et kui kirjutada sedelile, et raamatut tahetakse koju laenata, võibolla see siis toodaks.

Läksin koos ühe tüdrukuga läbi linna. Ta rääkis, et töötu abiraha makstakse seaduse järgi nüüd vist ainult nendele, kellel ei ole erialast haridust. Ütlesin, et saab "Riigi Teatajast" kontrollida, seal on kõik seadused olemas, nii praegu kehtivad kui ka vanad variandid. Tüdruk hakkas rääkima küsimusest, kas ma saan minimaalpalka. Hakkasin vastama, aga ta võttis kohe oma sõnad tagasi. Lamasin selle tüdrukuga kahekesi ühes voodis. See juhtus psühhiaatria haiglas. Oleksime pidanud palati ukse lukku keerama. Kui minu ravi oli alanud, oli psühhiaater öelnud, et natuke hallutsinatsioone kuulen ma ka edaspidi, nii nagu on lubatud vahel kuulata valju muusikat. Kui olin psühhiaatriahaiglas olnud, olid Krister ja Artur seda mitmel päeval vaatamas käinud. Tol ajal ei saanud ma aru, mida nad sealt otsivad, aga tagantjärele hakkas tunduma, et nad käisid vist mul külas.

Suhtumine tähelepanusse

Üks mees ütles, et minust kirjutati jälle ajalehes. Vastasin, et ma tegin sellele Madissoni piketile vist kõvasti reklaami. Mees ütles, et kindlasti. Ta soovitas, et ma oleks võinud seista piketeerijate vastas ja piketi vastu piketeerida.

Järgmistele meestele ütlesin, et arvatakse, et mina tegin Madissoni piketile kõvasti reklaami. Nemad ütlesid, et Madisson tahab, et teda kogu aeg tähele pandaks, temast ei tohi mitte üldse välja teha.

Mulle meeldis endale ka, kui mulle vahepeal veel ühes Sõltumatu Infokeskuse teates tähelepanu pöörati:

VASTU Tõnu Ploompuu
Mulle on jättis Tartus kavandatav pikett ebamäärase tunde, mida toetas mõneti Simo Runneli vastuseis. Põhimõtteliselt ei ole pikett halb, ainult sellises kohas peab seda väga ettevaatlikult tegema, et ise endale s...tta näkku ei loobiks. Praegu Tiit Madissoni levitatud teave piketi loomuse kohta aga kipub olema rahvusluse vastu. Rahvuslus ei lahkne skaalal esimene ja teine Eesti. See esimese-teise skaala on pigem vahendajate-hädaldajate skaala (vahendaja = poliitkorrektselt väljendatud nimetus tänapäevase sahkerdaja-petja kohta; hädaldaja = palgaline kisakõri + need, kes ei viitsi olla inimesed). Selles skaalas pole rahvuslastel midagi peale hakata, rahvuslus vastandub mõlemale. Mõlemad variandid toimivad "kohe-ja-praegu-siin" lahendustena, rahvuslus omab põhituuma tuleviku lahenduste pakkumises, arvestades olevikku ja mõtestades minevikku. Kui rõhuda väga praegusele kehvale olukorrale ja mitte vihjata samaaegselt tulevikule, laskub rahvuslus sama madalale kui sotsid ja liberid (= vahendajad). Mõlemad on tänapäeval huvitatud pööbli olemasolust, nad teenivad just pööbli manipuleerimisest, elatuvad pööbli seisundisse surutud inimeste olemasolust. Liberid on mõnes mõttes ausamad, nad jaotavad ümber rohkem enda kokkukavaldatud vara, sotsid jaotavad ümber reeglina ainult võõrast vara. Rahvuslus ei tohi laskuda sotsialismi, rahvuslus peab toetuma sotsiaalsusele - inimeste ühtekuuluvusele. Sotsialismil ja sotsiaalsusel on tänapäeval samapalju ühist kui armastusel ja armutusel. Kõige halvem variant on vinguv "teise eesti" pikett. See peaks olema rõõmsameelsem. Võib-olla seal supikatla ümber käiks teine väike pillerkaar tasakaaluks kontserdimaja omale, kaine rõõmus külapidu. Lihtne hernesupp on väga sobilik vastanduse loomiseks, rõhutamaks, et hea tuju jaoks pole vaja ööbikukeeli ja pääsukesepesi süüa.

Juttu tuli veel reklaami mõjust muudes seostes. Ütlesin, et reklaam mõjub nii, et kui raadios algab reklaam, siis keeran raadio kinni. Teised ütlesid, et reklaamil on suur mõju. Huvi tekkivat just nende raamatute vastu, millest on kuskil juttu olnud. Selleks, et raamatut ostetaks, olevat vajalik, et selle ümber tekiks mingi skandaal. Mina ütlesin, et on olemas teoseid, mida ei tohi ära solkida, parem ärgu kasvõi keegi neid lugegu.

Malest ja suusatamisest

Kui olümpiamängud algasid, siis küsiti mult, kas ma olen neid jälginud. Vastasin, et ei ole ja ei hakkagi jälgima. Küsiti, kuidas nii, ise mängin malet ja teisi spordialasid ei jälgi. Ütlesin, et minu jaoks sarnaneb male rohkem raamatulugemisele kui suusatamisele. Vastati, et vahe on selles, et raamatut lugedes saab käigu tagasi võtta, aga males ei saa, kõigil spordialadel olevat tähtis teha õigel hetkel õige liigutus, mida varem on treenitud. Ütlesin, et males saab ka järgmine kord sama vastasega ühe käigu teist moodi teha. Küsiti, kas ma leppisin vastasega kokku. Vastasin, et kui vastane valib sellise avangu, mida ta varem pole mänginud, siis läheb tal veel halvemini.

Talispordivõistlustest toimus vahepeal veel Tartu maraton. Pullerits kirjutas pärast seda ajalehes, et järgmine aasta on igal osavõtjal võimalus oma tulemust parandada. Ma saan aru, kui males otsitakse igas mängus võitu või vähemalt viiki. Samuti saan aru, et kui elukutselised sportlased on riigi raha eest olümpiale saadetud, siis peavad nad suustama võimalikult hea aja peale. Aga ma ei saa aru, miks peaks Tartu maratonil kõik kõrgema koha peale sõitma. Seda võib võtta ka matkana. Võib võtta isegi eesmärgiks kõigist kauem rajal viibida. Aga on nii, et kui tänaval kõnnin ma peaaegu kõigist kiiremini, siis suusatama minnes on kõik pidanud vajalikuks minust mööda sõita. Tegelikult pole ma mitu aastat suusatamas käinud. Mis ei tähenda, et ma toas jõuharjutusi ei teeks.

Males käisin jälle võistlemas. Täna oli kiirturniiril 16 osavõtjat. Viimasel ajal kõige rohkem esikohti saanud Trohhalev ei osalenud. Esimeseks tuli Seljodkin 6 punktiga 7-st, teiseks Ojaste 5 punktiga, kolmas oli 4,5 punktiga Parts ja neljas sama punktide arvuga Ivainen. Mina kogusin 3,5 punkti ja sain üheksanda koha.

Esimeses voorus viigistasin valgetega Põvvatiga. Teises võitsin mustadega M. Kure. Kolmandas võitsin valgetega Arsti, kellele pakkusin enne kiirviiki, sest ta jäi voorule kõvasti hiljaks ja tema kella ei tohtinud õigel ajal käivitada. Neljandas voorus kaotasin mustadega Ivainenile. Viiendas võitsin valgetega Viikmaad. Kuuendas kaotasin valgetega Seljodkinile. Seitsmendas kaotasin mustadega Partsile.

Runnel-Viikmaa
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 Og7 4. f4 Rd7 5. Oe2 Rgf6 6. e5 Rg8 7. Rf3 e6 8. 0-0 c5 9. dc Rc5 10. ed Rf6 11. Ob5+ Od7 12. Re5 Ob5 13. Rb5 Ra6 14. d7+ Rd7 15. Rd6+ Kf8 16. Rdf7 Lb6+ 17. Kh1 Re5 18. fe Ke7 19. Og5+ Ke8 20. Rd6+ 1:0

Printer aitab

Esmaspäeval pidi saabuma doktoritöö esitamise lõpptähtaeg. Mul ei olnud see veel valmis. Tahtsin neli väikest asja lisada. Kasutatud kirjanduse nimekirja tahtsin lisada ühe õhukese raamatu, milles oli Eestis ilmunud raamatute bibliograafia. Ühe peatüki kokkuvõttesse tahtsin selle kohta kirjutada, et on olemas palju raamatuid, mille pealkirjas on mainitud unenägusid, tuues näiteks selle. Ma poleks esmaspäevaks kirjutusmasinaga tööd valmis kirjutada jõudnud. Aga sai kasutada masinat - printerit. Ma pidin vist esitama üle ühe eksempari. Esialgu kavatsesin välja trükkida ainult ühe. Töö valmimine oli veninud viimase hetkeni, sest olin kasutanud aega ebaratsionaalselt, tegeledes muude asjadega ja vahepeal mitte uskudes, et töö esitamise võimalus on veel olemas. Õppejõud lehitsesid minu käsikirja. Üks neist küsis, kas mul uues osas ei ole liiga vähe lehekülgi. Osa tööst oli kirjutatud juba magistritööna ja teine osa sellele doktorantuuris juurde liidetud. Nii võidi öelda, et tahan ühe asja eest mitut kraadi saada. Ütlesin, et ma ei ole teises osa lehekülgi kokku lugenud, aga esimest osa ma lühendasin. Lõpus tulid lihtsalt ajalehe malenurkade väljalõiked, mida olin vist mõelnud lisana. Ütlesin, et sellepärast ongi lehekülgi vähe, taga tuleb mõttetihe tekst, kuigi mitte mu enda mõtted. Keegi küsis, kas tal tasub ka malenurkade väljalõikeid koguma hakata. Vastasin, et ei tasu, tänapäeval on olemas palju maleraamatuid. Lisasin, et väljalõigete juures on kõige parem asi ajalehepaberi lõhn. Üks õpetaja vastas, et jah, ajalehe lõhn on maailma parim lõhn. Ütlesin, et see ei olegi doktoritöö, sest ma pole doktorantuuri astunud. Kõik teised, kellega olin koos õppinud, olid doktorantuuri läinud. Keegi ütles: "Ma saan su neljanda naise ka endale."

Sõltuvus ja välissuhted

Aastal 2006 kirjutati mulle, et Eesti on ka Euroopa Liidus iseseisev, sest tal on oma välispoliitika ja sõjavägi, aga Euroopa Liidul neid ei olevat. Tegelikult räägiti Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast lepingutes juba tol ajal, kuigi see ehk praktikas ei olnud korralikult toimima hakanud. Kahetasandilise välispoliitika olemasolu poolest sarnaneb Euroopa Liit mõningal määral liiduvabariikide välisministeeriume omanud Nõukogude Liiduga, nagu muudeski asjades. Ukraina ja Valgevene NSV olid isegi ÜRO liikmed. Kuidas nad sinna said, sellest kirjutab "Ajaloolises Ajakirjas" nr. 1/2 2009 Kaarel Piirimäe. Kuigi Nõukogude Liit oli alles Rahvasteliidust välja heidetud, taheti teda väga selle järglase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. NSVL soovis algul, et ÜRO liikmeteks saaksid kõik tema 16 tolleaegset liiduvabariiki eraldi. President Roosevelt arvas selle peale, et 44 USA osariigil oleks täpselt sama suur õigus ÜRO liikmeteks saada. Minu arvates olnuks suuremgi, sest demokraatlikus riigis on ka kohtadel mingi otsustamisõigus, samal ajal kui diktatuuririigis pole tagatud isegi õigust elule. Nõukogude Liidu nõudmised vähenesid kolme liiduvabariigi liikmekssaamisele ja nende hulgast jäi kuidagi välja veel Leedu. Aga liiduvabariikide välispoliitika oli olemas vaid formaalselt. Aastal 1926 oli koguni vastu võetud dekreet, mis muutis kriminaalkuriteoks liiduvabariikide ametnike astumise vahetusse kontakti välisriikide ametnike või institutsioonidega ilma Moskva välisministeeriumi vahenduseta. Artikli autor toob võrdluseks, et ka keiserlikul Saksamaal esindasid riiki lisaks keskvalitsusele provintside saadikud. ÜRO kohta on huvitav veel, et Ameerika esialgse plaani kohaselt pidid julgeolekunõukogu liikmed loobuma hääleõigusest vaidlustes, milles nad on ühe poolena seotud, nagu see oli olnud Rahvasteliidus, aga Stalini nõudmisel asendati see hoopis suurriikide absoluutse vetoõigusega, mis kehtib tänaseni.

Märkide teisendamine

Mõne päeva eest rääkis raadios keegi, et ta kogub maale ja iga maali jaoks on tal olemas pass, kus on kirjas selle pildi lugu. Pilti saades ei pruukivat ta selle kohta algul midagi teada, aga hakkab uurima. Järgmisel päeval käis meil külas kunstnik, kes rääkis, et talle meeldib vaadata fotoalbumeid. Fotot nähes mõtlevat ta sellele loo juurde, ka siis, kui ta õiget lugu ei tea. Võib olla ka vastupidi, et lugedes romaani kujutletakse pilt juurde. Vahel teeb keegi selle pildi nähtavaks - illustratsioonide, filmi või teatrietenduse näol. Mina olen joonistanud muusika järgi, seega illustreerinud muusikat. Ajakirjas kirjutati värvusmuusikast, et kui harjutada helide seoseid kindlate värvidega, siis võib saada kontserdil värvielamuse.