Tikkudega leib

Kogusin Tõnissoni artikleid, aga praegu lugesin selleks hoopis Pätsi raamatut. Vihik oli kleebitud täis vanadest ajalehtedest välja lõigatud karikatuure, nii et see nägi ilus kirju välja. Sõin kahel karikatuuril kujutatud seemned ära. Need võisid olla mürgised. Minu eesmärk oligi oht kõrvaldada.

Sõitsin bussiga. Sõit üle silla oli väga pikk, aga seekord ma kannatasin peaaegu välja. Buss viis mind psühhiaatria haiglasse. Selle arhitektuur oli iga kord erinev. Seda muudeti vastavalt minu meeleolule, mida aparaatidega täpselt jälgiti.

Teatati, et Venemaa alustas Iraagi vastu sõda. See oli vist selle eest, et Ameerika sõdis Gruusias. Venemaa ja Ameerika otseselt omavahel ei julgenud sõdida. Iraagis olid seni olnud mitme riigi väed, aga nüüd ründas Venemaa üksi. Näidati, kuidas ta tulistab rakettidega lagedat rohumaad. Umbes igale ruutmeetrile langes üks rakett. Tulistamine oli süstemaatiline, tulistamiste joon liikus järjest edasi ja ühte punkti kaks korda ei tulistatud. Varem olin arvanud, et Venemaale saaks vastupanu osutada, aga nüüd nägin, et ta tapab kõik. Lageda välja tulistamisel võis isegi mõte olla, sest maa all võis punkreid olla. Meie kodus väikses köögis olid ka Venemaa okupatsiooniväed. Ema ostis poest pätsi leiba ja tõi selle koju. See oli väga vana leib. Müüja oli öelnud, et see on Visnapuu oma. Pätsi peal ja külgedel olid püsti tikud. Õpetusel oli kirjas, et süies tuleb ettevaatlik olla, et tikud suud ei vigastaks. Võibolla mõeldi siiski neid tikke, mis olid leiva pinnal näha, mitte selle sisemusse peidetuid. Magasin Paides. Olime juba palju päevi Paides olnud ja see võis vanaema ära väsitada. Aga sel juhul sai ta meile öelda, et me koju sõidaksime, nagu ta ükskord oli juba öelnud. Vanaema tuli minu voodi juurde. Mulle tundus läbi une, et ta ütles, et ma silmad lahti teeks. Algul ei tahtnud need avaneda, aga siis sain ühe silma lahti.